Eloísa Díaz „Patukahetsus“

Eloísa Díaz
„Patukahetsus“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Kirjastuse kodulehe andmetel ilmub see raamat eestikeelses tõlkes ülehomme, mina lõpetasin kirjastuselt saadud e-raamatu lugemise eile. 

Eloísa Díaz sündis 1986. a Madridis, tema vanemad on pärit Argentinast. 2013. a sai ta Columbia Ülikoolist magistrikraadi loovkirjutamise erialal. „Patukahetsus“ on tema esikromaan, mille ta kirjutas inglise keeles („Repentance“, 2021).
 
Romaani tutvustatakse krimkana ja ma ei oodanud erilist üllatust. Aga mida rohkem lugesin, seda selgemaks sai, et tegu ei ole nähtavate traagelniitidega kokkulapitud keskpärase krimilooga, vaid haarava poliitilise põnevikuga, milles kirjanik suudab veenvalt kajastada raskeid ajajärke Argentina poliitilises ja majanduselus ning panna sündmuste keskel tegutsema hulka huvitavaid tegelasi. Tõenäoliselt on ta hoolega kuulanud oma vanemate lugusid Argentina kohta ja ka advokaadina täiendanud oma teadmisi seaduslikkuse ja võimuteostamise kohta.

„Patukahetsuse“ peategelase politseiinspektor Joaquín Alzada ja tema lähedaste ning kolleegide käekäiku saame jälgida vaheldumisi 1981. a, mil Alzada oli Buenos Airese noorim inspektor,  ja 2001. aasta detsembris, mil ta ootab pensionile pääsemist.

1981. a oli võimul sõjaväehunta – tuntuks sai see verine periood paljude inimõiguste rikkumisega. Argentina inimõiguste komisjon on tõestanud üle 2300 inimese mõrvamist ja 10 000 arreteerimist. Aastatel 1976–1983 jäi jäljetult kadunuks 20 000–30 000 inimest.

2001. aasta lõpus, president Fernando de la Rúa ajal oli Argentina sügavas majanduskriisis. Pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist algasid vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedased demonstratsioonid. Vaesed olid näljas. Kriisiga kaasnes väliskapitali väljavool, mida valitsus pidurdas pangakontode külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. Seetõttu liitus protesteerijatega ka keskklass. Töölised ei saanud palka korrapäraselt, mistõttu neil tekkisid toimetulekuraskused. Kõige selle tõttu valitses revolutsiooniline olukord ja kui de la Rúa kuulutas välja sõjaseisukorra, muutusid rahutused valdavaks.

„Ajalool oli komme liikuda mööda spiraali ja Argentina demokraatia polnud kunagi kuigi stabiilne olnud, aga kui tihti oma elu jooksul peavad nad arutama võimalust elada diktatuuri all?“

Teles esinenud „de la Rúal kulus ainult neli minutit, et jätta inimesed ilma kõigist kodaniku- ja poliitilistest õigustest“.

Politsei on tänavatel, „mida ummistas tüssatud rahva rahulolematus“. Jaoskonda jäetud vananeval Alzadal tuleb koos noore aseinspektor Estráticoga vastu võtta sinna tulnud kaebused ja lahendada jaoskonna lähedalt prügikastist leitud naiselaiba mõistatus. Neil on põhjust arvata, et tapetu on riigi ühe tähtsama maaomaniku tütar. Aga see kriminaalne mõistatus ei olnud romaanis minu jaoks peamine. 

Olulisemal kohal on see, mis juhtus Alzadadega 1981. a ja mõjutas inspektori saatust sedavõrd, et ta ei saanud kahekümne aasta jooksul ametiredelil kõrgemale kohale. Tema kunagisest paarimehest Galantest on ammu saanud tema mitte just kõige heasoovlikum ülemus. Tema naine, südamlik ja nutikas Paula teab kujunenud olukorra põhjust ja ei tee mehele etteheiteid, üles kasvatades Alzada noorema venna Jorge poega, keda noormehena vaevavad rängad paanikahood. Alzada kolleegidest politseinikel on väga erinevad iseloomud ja tegutsemismotiivid. Politseitööd kirjeldab Eloísa Díaz põhjalikult ja nüansirikkalt.

Romaan on ka sellest, et võitluses ja elus üldse tuleb valida oma pool. Kõhklemine võib valusasti kätte maksta. Vananeval Alzadal on, millest mõtelda ja kuidas teha nii, et ajalugu ei korduks:

Minu jaoks oli see raamat eelkõige huvitav pilguheit keerulistele aegadele Argentina ajaloos. Krimisõprade jaoks aga on tõenäoliselt tegu politseiromaani põneva esindajaga.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Samanta Schweblin „Kentukid“

Samanta Schweblin
„Kentukid“
Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
Kirjastus Varrak, 2020.

Usutavasti loevad noored seda teost hoopis teistsuguste muljete ja mõtetega kui vanemad inimesed. Noortel on rohkem kogemusi kõikvõimalike elektrooniliste lemmikutega (nagu Tamagotchi, Furby), nad avavad videokaamerate ja mobiiltelefonide vahendusel meelsasti oma maailma välistele, tihti võhivõõrastele vaatajatele. Vanemaealised seevastu eelistavad sageli arvutikaamerat kinni katta, sest pelgavad, et nende tegemisi seiravad kutsumatud pilgud.

Samanta Schweblini „Kentukid“ on romaan jälgijatest ja jälgitavatest, vahtijatest ja vahitavatest, kes üksteisega on mõnikord lausa tihedas, intiimseski seoses, teinekord aga muutuvad vaenlasteks, keda tuleb kiusata ja kellest tuleb lahti saada. Esmapilgul armsalt leebed pehmed elektroonilised mänguloomad kentukid on moodsa aja ilming ja seepärast sobib nendest pajatav raamat hästi Varraku Moodsa aja sarja. 

Olulisel kohal on selles teoses kentukiga mängijate privaatsus – kui kaugele ja kui palju on vaatamine lubatud, kui pole teada, kes ja kuskohast on vaataja. Võib-olla õnnestub vaadataval vaatajaga mingisugune suhe luua, aga võib-olla pole ta suhtlemisest huvitatud, kuid naudib vaadatava igapäevaellu tungimist ja polegi igakord kuigi heade kavatsustega. Võib-olla on vaatajaks mõni pervert, aga võib-olla hoopis mõni lapsuke; võib-olla keegi, kes vaadatavat ihalema või abistama hakkab, aga võib-olla keegi, kellest otsene vaenlane kujuneb.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Kas üksildust leevendav ja uudishimu rahuldav kentuki on ikka väärt seda, et temasse kiindutakse ja temaga harjutakse? Kas kentuki on juba meie praegusaja reaalsus või kohe-kohe saabuv müügihitt, mille tulekut peaksime kartma? Kuidas käituda?

Samanta Schweblin kirjutab omapärase lakoonilisusega ja samas põnevalt rohketest väga erinevatest keskkondadest pärit tegelastest. Tahtsin seda teost lugeda mulle huvipakkuva temaatika tõttu, milleks on järjest süvenev kõikvõimalike elektrooniliste vahendite mõju inimeste psüühikale ja ühiskonnale. Omamoodi õpetlik oli Schweblini kujutluspilt, kuidas kentuki omamise ja temaga tegelemise aja jooksul muutuvad suhted ja iseloomud, kuidas näiteks eelistatakse kentukiga (ja tema kaudu tundmatu kaugvaatlejaga) tegelemist oma igapäevaelu probleemide lahendamisele ja lähedastega olemisele, kuidas mänguloomakest eelistatakse sõpradele või kasutatakse võimalust temaga, õigupoolest tema kaudu nähtuga ja kogetuga sõprade ees uhkeldada.

Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll. Nii avab ta oma romaaniga üsnagi ehmatava lähituleviku väljavaate, käsitledes valdkonda, mis nüüdisaja kirjanduses ja meedias üha päevakajalisemaks teemaks muutub.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.