25/09/2021

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“

Juhtus nii, et suvelugemiseks plaanitud kolm krimkat jõudsid minuni ühekorraga septembri alguses ja ma lugesin neid üsna üksteise järel, mis ka siit blogist näha on. Kõik kolm olid noorte autorite debüütromaanid. Kolmest enim meeldis mulle „Patukahetsus“, mis andis välja ühtaegu tummise poliitilise põneviku ja politseiromaani mõõdu, teisele kohale paneksin mahekrimka „Mõrv Morrington Hallis“  ja see, millest allpool juttu, jääks alles kolmandaks.

Mõtlesin hulk aega, kas sellest üldse kirjutada, sest raamat ei meeldinud mulle. Otsustasin siiski, et kirjutan, sest lugejate maitsed on erinevad: mis ühele ei sobi, võib teisele puhtaks kullaks osutuda; mis ühele miinusena tundub, võib teise meelest kopsakas pluss olla.


Victoria Dowd
„Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“

Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Lugemiseks valisin Victoria Dowdi romaani sellepärast, et huvi tekitas eestikeelne pealkiri, mis ingliskeelsest „The smart woman's guide to murder“ (2020) erineb ja midagi justkui lubas. Ka see, et tegevustik hargneb raamatuklubi koosviibimisel, tundus paljutõotavana.

Reeglid olid iga peatüki alguses tõesti olemas, kuid minu meelest need raamatule väärtust ei lisanud. Täiesti piisanuks tõdemisest, et kesk surma ja ohtusid on vaid üks reegel – jääge ellu. Üldse oleks romaan minu meelest võinud olla palju lühem ja tempokam. Kõike oli kuidagi liiga palju.

Tundus, et autor on välja mõelnud põneva ja päris omapärase mõrvaloo kondikava või tordi aluspõhja ja hakanud siis selle peale kuhjama kõike, mida ta kirjanduslikust väljenduslaadist teab. Rohkesti metafoore, epiteete, paljusõnalisi võrdlusi ja kirjeldusi, sümboleid jne, ikka põhimõttel, mida rohkem, seda uhkem. Kogu see väljenduslik kuhjumine ( näiteks liiga pikad kirjeldused salapärasest majast Ambergris Towersist, kus unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat, kõike enda alla matvast lumest, mis raamatuklubilased neile ootamatult muust maailmast eraldab, peategelase Ursula minestamistest ja soigumistest, mõrvaohvrite haavadest, rohkest verest, oksest, mürkidest ja lõhnadest, millest ei ole võimalik vabaneda) muutis romaani aeglaseks tempota ja rütmita tuiavaks looks.

Krimka põimus läbisegi õudukaga (selle kohta öeldakse raamatututvustuses, et kaasaega toodud krimikirjanduse kuldse ajastu stiilis mõrvamüsteerium kohtub gooti stiilis õudusjutuga). Veel sisaldusid selles põhjalikud kirjeldused majateenijatest, kes olid sama ebasümpaatsed kui raamatuklubilased, kes raamatute lugemiseni ei jõudnudki. Siis tulid ülevaated tapaviisidest ja brändinaudingutest, siis jälle midagi muud. Aga põnevus haihtus minu jaoks sellesse ülekuhjatusse ja oleksin nagu söönud mingit segase maitsega torti.

Täielikult õigustas end Ursula ema nimi Pandora, sest romaanis avanes tõeline Pandora laegas otsatute pahedega. Lõbustav oli leida viiteid „Midsomeri mõrvadele“, „Downton Abbeyle“ koos kerge pilkega Julian Fellowesi aadressil, Harry Potteri ja Batmani lugudele.

Tõlkija on tublit tööd teinud, suutnud romaani lopsakusekuhja ilmekalt ja väljendusrikkalt eesti keelde tuua.

Ehk küll pooled romaani tegelastest mõrvati ja teine pool otsis mõrvarit, tapapõhjust ja -vahendeid, oli lugeda kuidagi tüütu. Ja kuigi ma lõpplahendust ette aimata ei suutnud, polnud romaani lõpupeatükid minu jaoks huvitavad. Aga kuivõrd autor on saanud mingisuguse lugemismenuga seotud auhinna ja teda on lausa Agatha Christiega võrreldud, siis võib arvata, et sel romaanil on olnud palju lugejaid, kellele raamat meeldib. Tegu on sarja „Smart Woman's Mystery“ esimese raamatuga ja võib eeldada, et ka ülejäänud kaks eesti keelde jõuavad.

Ja ümber salapärase maja karjuvad hakid või on need hoopiski harakad...

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

No comments:

Post a Comment