Ruth Rendell „Silmale ilus vaadata“

Ruth Rendell
„Silmale ilus vaadata“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Õigupoolest peaks sellest raamatust kirjutama mõni Ruth Rendelli loomingu arvukatest fännidest. Tean, et Eestiski on palju neid, kes tema teoseid koguvad ja kellel nii riiulil kui ka loetud on kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud, lisaks veel palju algkeeles.

Mina olin varem lugenud ainult „Mirabilia“ sarjas ilmunud õhemapoolset (u 140 lk) „Mõni luiskab, mõni sureb“, mis on üks Rendelli paljudest peainspektor Wexfordi lugudest, ja lootsin, et ka „Silmale ilus vaadata“ on midagi taolist.

Kuid ei. „Silmale ilus vaadata“ on palju mahukam (312 lk) ja räägib krimiloo läbi mitme põlvkonna. See on väga hoolikalt kokku klapitatud tegevustikuga ja läbi mõeldud pikkade kirjeldustega kriminaalromaan.

Kirjeldamine näib olevat Rendelli meelistegevus. Ta kirjeldab kõike: peeni ornamente mööbliesemetel, puhtaks küüritud tubade õhustikku, daamikleitide õhulisust ja värvigammat, ehtekive ja majadel looklevaid ronitaimi, autode detaile ja pealispinna kriimustusi, tegelaste hingetõmbeid, elu- ja surmahetki, suguseltside käekäiku...

Kirjeldustes peituvad niihästi selle krimka põnevus kui ka kohatine venivus. Oleksin eelistanud kiiretempolisemat jutustamisviisi. Aga Rendell räägib oma tegelastest, nende keskkonnast ja elustiilist pigem liiga palju kui liiga vähe.

Sümpaatseid inimesi on teoses vähe. Õigupoolest on neist suurem osa vähemalt alguses, esmapilgul sümpaatsed, kuid siis hakkavad moonduma: avalduvad petlikkus,  maniakaalsus, foobiad, allutamistahe, omandikirg, vägivald, halvad kavatsused mõrvadeni välja. Kummalisel kombel on romaanis segunenud iluiha ja tohutu tuimus, soov teisi vangistada ja allutada kuni soovini saada kõige ilusamat ja paremat siin maailmas.

Raamatututvustusest tagakaanel: „„Silmale ilus vaadata“ jutustab kolme saatuse poolt kokku viidud inimese loo, hoides lugejat pikalt teadmatuses, kuidas nad omavahel seotud on.
Teddy kasvab perekonnas, kes temast ei hooli. Temast sirgub eraklik noormees, kel puudub empaatiavõime. Teddyst saab andekas puusepp, kes naudib ilusate asjade valmistamist, vastandudes nii ümbritsevale inetusele.
Ema mõrvast vapustatud Francine’ist kasvab kaunis noor naine, kes peab taluma kasuema üha enam kinnisideeks muutuvat liigset kaitset.
Harriet on juba lapsepõlvest kasutanud oma välimust edasijõudmiseks ja leiab end armastuseta abielust rikka vanema mehega. Ta kasutab aega, kui abikaasa kodust eemal viibib, suhete loomiseks meistrimeestega, keda ta juhutöödele värbab.
Kui need kolm lugu lõpuks põimuvad, on tulemus painav ja unustamatu.“

Krimikuningannaks tituleeritud  Ruth Rendell (1930-2015) on öelnud: „Põnevus on minu rida. Arvan, et suudan inimesi panna lehte pöörama. Nad tahavad teada, mis edasi saab. Seega seda ma neile pakungi.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

1530.

Betty Rowlands „Mõrv talvisel pärastlõunal“

Betty Rowlands
„Mõrv talvisel pärastlõunal“
Sarjast „Melissa Craigi müsteeriumid“.
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Mulle meeldib selle kaanepildi rahulikkus ja vanamoodsus. Maailmas jäävad mõlemad järjest harvemaks, nii rahulikkus kui ka vanamoodsus.

Praegu on inimhinged ärevil ning krimkade lugemine võib tunduda sobimatuna. Aga ka ärevatel aegadel tuleb end vahetevahel lõdvestada, et jaksaks jälle uuesti edasi tegutseda ja kesta. Stressimaandajana võib krimkadest kasu olla eriti neile, kes krimilugude lugemist alati on nautinud.

Betty Rowlands elas pika elu (6. okt 1923 – 29. juuli 2020) ja hakkas raamatuid kirjutama alles kuuekümnendates eluaastates. Muhekrimkasid on tal veerandsada, neist kaksteist Melissa Craigi müsteeriumide sarjas, kuhu kuulub ka „Mõrv talvisel pärastlõunal“ (orig „Malice Poetic“, 1995; „Murder on a Winter Afternoon“, 2018).

Eesti Raamatu veebilehel on öeldud, et varem on kirjastuselt Melissa Craigi sarjast ilmunud raamatud „Mõrv Viirpuu villas“, „Mõrv koidikul“, „Mõrv mäeharjal“ ja „Mõrv mõisahotellis“. Aga minu jaoks on selle sarja viies tekst „Mõrv talvisel pärastlõunal“ esimene tutvus Melissaga, kel pidevalt on igasuguseid sekeldusi nii oma kirjapandud kui ka tegelike mõrvalugudega seoses.

Niisiis, eakas krimikirjanik Betty Rowlands kirjutab sellest, kuidas edukas keskealine krimikirjanik Melissa Craig saab kirjastajalt ülesande kirjutada ootamatult surnud eaka  krimikirjaniku Leonora Jewelli lõpetamata jäänud sajanda raamatu kolm viimast peatükki ja seda tehes nii mõndagi põnevat läbi elab.  Võib-olla oskavad need, kes on eelmises lõigus nimetatud krimkasid lugenud, Melissat paremini iseloomustada. Minule tundus ta uudishimulikuna ja üsna ettevaatamatu ja mõtlematuna, ilma et oleks õppust võtnud nappidest pääsemistest, mida tal oli amatöördetektiivina tegutsedes korduvalt ette tulnud. Liiga usaldavana, kusjuures ta usaldas enamasti valesid inimesi, mis arusaamatuste ja hädaohtude hulka tema jaoks rohkendas.

Oma kunstnikust sõbranna Irisega, ajakirjanikust tuttava Bruce’ga ja Gloucestershire’i kriminaalpolitsei inspektori Kenneth Harrisega on tal parajalt keerulised suhted, mis vist jällegi ka varemilmunud Melissa Craigi lugusid lugenutele  paremini mõistetavad on, aga „Mõrvas talvisel pärastlõunal“ omamoodi pinget lisavad.

Peagi ilmuv „Mõrv talvisel pärastlõunal“ on üsna leebe raamat, eriti kui võrrelda selles kirjeldatud kuritegusid ja vägivalda praegu sõjaväljal toimuvaga, ja võimaldab rahulikke puhkehetki vanamoodsal kombel.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“

Juhtus nii, et suvelugemiseks plaanitud kolm krimkat jõudsid minuni ühekorraga septembri alguses ja ma lugesin neid üsna üksteise järel, mis ka siit blogist näha on. Kõik kolm olid noorte autorite debüütromaanid. Kolmest enim meeldis mulle „Patukahetsus“, mis andis välja ühtaegu tummise poliitilise põneviku ja politseiromaani mõõdu, teisele kohale paneksin mahekrimka „Mõrv Morrington Hallis“  ja see, millest allpool juttu, jääks alles kolmandaks.

Mõtlesin hulk aega, kas sellest üldse kirjutada, sest raamat ei meeldinud mulle. Otsustasin siiski, et kirjutan, sest lugejate maitsed on erinevad: mis ühele ei sobi, võib teisele puhtaks kullaks osutuda; mis ühele miinusena tundub, võib teise meelest kopsakas pluss olla.

Victoria Dowd
„Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Lugemiseks valisin Victoria Dowdi romaani sellepärast, et huvi tekitas eestikeelne pealkiri, mis ingliskeelsest „The smart woman's guide to murder“ (2020) erineb ja midagi justkui lubas. Ka see, et tegevustik hargneb raamatuklubi koosviibimisel, tundus paljutõotavana.

Reeglid olid iga peatüki alguses tõesti olemas, kuid minu meelest need raamatule väärtust ei lisanud. Täiesti piisanuks tõdemisest, et kesk surma ja ohtusid on vaid üks reegel – jääge ellu. Üldse oleks romaan minu meelest võinud olla palju lühem ja tempokam. Kõike oli kuidagi liiga palju.

Tundus, et autor on välja mõelnud põneva ja päris omapärase mõrvaloo kondikava või tordi aluspõhja ja hakanud siis selle peale kuhjama kõike, mida ta kirjanduslikust väljenduslaadist teab. Rohkesti metafoore, epiteete, paljusõnalisi võrdlusi ja kirjeldusi, sümboleid jne, ikka põhimõttel, mida rohkem, seda uhkem. Kogu see väljenduslik kuhjumine ( näiteks liiga pikad kirjeldused salapärasest majast Ambergris Towersist, kus unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat, kõike enda alla matvast lumest, mis raamatuklubilased neile ootamatult muust maailmast eraldab, peategelase Ursula minestamistest ja soigumistest, mõrvaohvrite haavadest, rohkest verest, oksest, mürkidest ja lõhnadest, millest ei ole võimalik vabaneda) muutis romaani aeglaseks tempota ja rütmita tuiavaks looks.

Krimka põimus läbisegi õudukaga (selle kohta öeldakse raamatututvustuses, et kaasaega toodud krimikirjanduse kuldse ajastu stiilis mõrvamüsteerium kohtub gooti stiilis õudusjutuga). Veel sisaldusid selles põhjalikud kirjeldused majateenijatest, kes olid sama ebasümpaatsed kui raamatuklubilased, kes raamatute lugemiseni ei jõudnudki. Siis tulid ülevaated tapaviisidest ja brändinaudingutest, siis jälle midagi muud. Aga põnevus haihtus minu jaoks sellesse ülekuhjatusse ja oleksin nagu söönud mingit segase maitsega torti.

Täielikult õigustas end Ursula ema nimi Pandora, sest romaanis avanes tõeline Pandora laegas otsatute pahedega. Lõbustav oli leida viiteid „Midsomeri mõrvadele“, „Downton Abbeyle“ koos kerge pilkega Julian Fellowesi aadressil, Harry Potteri ja Batmani lugudele.

Tõlkija on tublit tööd teinud, suutnud romaani lopsakusekuhja ilmekalt ja väljendusrikkalt eesti keelde tuua.

Ehk küll pooled romaani tegelastest mõrvati ja teine pool otsis mõrvarit, tapapõhjust ja -vahendeid, oli lugeda kuidagi tüütu. Ja kuigi ma lõpplahendust ette aimata ei suutnud, polnud romaani lõpupeatükid minu jaoks huvitavad. Aga kuivõrd autor on saanud mingisuguse lugemismenuga seotud auhinna ja teda on lausa Agatha Christiega võrreldud, siis võib arvata, et sel romaanil on olnud palju lugejaid, kellele raamat meeldib. Tegu on sarja „Smart Woman's Mystery“ esimese raamatuga ja võib eeldada, et ka ülejäänud kaks eesti keelde jõuavad.

Ja ümber salapärase maja karjuvad hakid või on need hoopiski harakad...

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Orlando Figes „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“

Orlando Figes
„Nataša tants.
Venemaa kultuurilugu“
Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm.
Kirjastus Varrak, 2021.

.„Venemaa kutsub kultuuriloolast kunstinähtuste pealispinnast sügavamale vaatama,“ tõdeb Orlando Figes igas mõttes raskekaalulise käsitluse (ligi 700 lehekülge) sissejuhatuses, avades oma lähenemisviisi mahukale Venemaa kultuuriloole. „Kui me hoolsasti vaatame, võib sellest saada aken ühe rahva sisemaailma.“ Veel rõhutab autor, et tema uurimuses on olulisel kohal vene rahvale üldomane tundlikkus.

„Nataša tants“ („Natasha's Dance: A Cultural History of Russia“, 2002) on kirja pandud samuti tundlikult, võiks öelda paindlikult, kirjeldades rohkem kultuuriloo neid aspekte, mis autorit enim huvitanud on. Ise ütleb ta, et tema lähenemine raamatu struktuurile on temaatiline, peatükid arenevad 18. sajandist 20. sajandisse ja vaatlus lõpeb Brežnevi ajajärguga, mil kultuuritraditsioon jõudis Figesi sõnul ühe loomuliku tsükli lõpuni „ja mis tuleb pärast seda, võib väga hästi olla millegi uue algus“.

Olen Venemaa kultuuriloost lugenud üsna palju ka muid uurimusi, enim on paelunud Juri Lotmani kaheköiteline „Vestlusi vene kultuurist“ (e. k kirjastuselt Tänapäev, 2003, 2006). Figesi ladusas esituses kirja pandud Peterburi kultuurilugu, dekabristide ja Puškini ajastut on huvitav kõrvutada Lotmani lähenemisega samale ajastule. Muide, ka Figes on Lotmani vestlusi vene kultuurist lugenud ja „Nataša tantsus“ mitmel korral neile viidanud, nagu nähtub Figesi teose all- ja järelmärkustest.

Kirjutasin siia, et Figesil on ladus esitus, kuid hakkasin siis mõtlema, et eestikeelne tõlge võib selle ladususe ja soravuse, väljendusrikka ja piltliku keelekasutuse eest olla suur tänuvõlglane tõlkija Virve Krimmile (1938–2017) ja tõenäoliselt ka toimetajatele. Eesti keeles ilmus raamatu esimene trükk selle sajandi algul, teine aga täiendatuna nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Figesi käsitluses ilmestab kogu Venemaa kultuurilugu alati mingi „vene kõverus“, mis kultuuri eeldatavalt sirgjoonelisele arengule kogu aeg mingi silmatorkava jõnksu sisse teeb, nagu juhtus ehitajate süül Peterburis koguni Nevskiga, kõige euroopalikumaga kõigist tema prospektidest. Vene kultuur ja selle loojad, venelased üldse, on alati mõneti kahetised oma pürgimises olla osa Euroopast, istutada lääne kultuuri Venemaa pinnale, kuid seejuures jääda ka iseendaks.

Põhjalikult käsitleb Figes vene kultuurile justkui igiomast Peterburi ja Moskva vastuolu, ühe akadeemilisemat ja tõsisemat, teise boheemlaslikumalt kergemat elulaadi. Kirjeldab ühtviisi köitvalt nii vene kööki kui ka kirjandust ja keele kujunemist, muusikat, teatrikunsti ja maale. Osavalt kõrvutab ja põimib ta oma teoses erinevate kultuurivaldkondade umbkaudu samal ajal elanud loojate elukäike ja teoste ülevaateid, moodustades niimoodi laiaulatusliku panoraami.

„Nataša tants“ sisaldab väga palju lugusid väga erinevatest inimestest. Esimesest peatükist „Euroopalik Venemaa“ jääb näiteks eriliselt meelde Nikolai Šeremetevi pärisorja, tema teatri lauljanna ja tema algul salanaise, hiljem abielunaise Praskovja saatuse lugu, milles Figes väljendab nii kaastunnet kui ka mõistmist. Omapärane on Figesi lähenemine vene aadli hulgast pärinevate kultuuriloojate lapsepõlve väärtustamisele, näiteks lapsehoidjate (njanja) osale selles. Huvitav on ka Figesi püüdlus siduda kahe suure suguvõsa – Volkonskite ja Šeremetevite – perelugusid Vene kultuuri arengujoonte kujunemise, etappide ja olemusega.

Peatükis „Vene hinge otsimas“ võrdleb Figes Tolstoi ja Tšehhovi lähenemist usuküsimustele ja surmale. „Tolstoi lähenemine jumalale oli müstiline. Tema arvates oli jumal inimmõistusele haaramatu, tunnetatav üksnes armastuse ja palve kaudu.“ Tšehhovi religioossed hoiakud olid aga väga komplitseeritud ja ambivalentsed. „Võib-olla olid Tšehhovil omad kahtlused jumala olemasolus. kuid ta ei kaotanud kunagi silmist venelaste vajadust uskuda. Sest usuta parema maailma saabumisse oleks elu Tšehhovi Venemaal olnud talumatu.“ Ega praegusel Venemaal ka palju teistmoodi ole. Üsna vastandlik oli ka Tolstoi ja Tšehhovi suhtumine surma. Ühel domineeris talupoeglik usk hauatagusele elule, teine oli elu jooksul arstina ja oma Sahhalini-reisil surma nii palju näinud, et suhtus sellesse palju realistlikumalt. Need erinevad vaated väljendusid nii nende teostes kui ka vene kultuuris tervikuna. Nõukogude-aegsetes kultuurikäsitlustes kirjutati sellest vähe.

Oluliseks peab Figes, et Venemaa kultuur rajaneb paljuski Aasia algetele, et ollakse eelkõige n-ö Tšingis-khaani järglased. Sellele temaatikale on tema kultuuriloos pühendatud rohkem ruumi kui on olnud venelaste endi käsitlustes. Tuge otsib ta mitmesuguste keelte võrdlemisest. Huvitavalt käsitleb ta stepi osa kultuurielus: ühtpidi sunnib stepi üksluine avarus tõstma silmi taeva poole, avaneb ääretu avaruse hingetulvav ilu, „venelased on loomult niisama „laia joonega ja vabad“ nagu ääretu stepp“, aga samas on stepp ka kõle monotoonne vangla, üksilduse tekitaja, mis näiteks ajas meeleheitele paljusid vene luuletajaid.

Valus on lugeda kõledast stalinlikust ajast, milles visklesid heitunud lindudena filmiloojad, teatrilavastajad, poeedid, suur hulk erakordseid ja ainulaadseid loovhingi. Eisenstein ja Meierhold, Majakovski ja Mandelštam, rahva südametunnistuseks kujunenud Anna Ahmatova…

Figesi teos sobib lugemiseks nii neile, kes varem vene kultuurist peaaegu midagi ei tea, sest pakub siis avastamisrõõmu, kui ka neile, kes selle suurrahva kultuuriga on n-ö sina peal, tutvunud selle ilmingutega ja mitmesuguste selleteemaliste uurimuste ja käsitlustega, sest siis tekib neil huvitav võrdlusvõimalus, missugused on lääne autori arusaamad sellest tohutust valdkonnast võrreldes venelaste endi või nende lähinaabrite, sealhulgas ka eestlaste omadega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

S. J. Bennett „Windsori sõlm“

S. J. Bennett
„Windsori sõlm“
Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk.
Kaane kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Olen vahel mõtelnud, et kuninganna Elizabeth II võiks edukalt mängida miss Marple'it Agatha Christie krimkade järgi tehtud filmides. Välimuselt ta sobiks ning nutikust tal jätkub. Aga kahjuks kuninganna filmides ei mängi.

See võrdlus miss Marple'iga tuli taas pähe, kui sain teada, et S. J. Bennett (sünd 1966) on kirjutamas krimilugude sarja „Her Majesty The Queen Investigates“, milles kuninganna Elizabeth II oma kuninglike kohustuste täitmise käigus salaja kuritegusid lahendab, ja et esimene selle sarja raamat „The Windsor Knot“ (2020) ka eesti keelde on jõudnud.

See sari on näide muhekrimist (cozy mystery, cozy crime), mis on täis põnevaid saladusi, kuid vaba trilleritele omasest julmusest. „Windsori sõlmes“ on palju kokkupuuteid tegelikkusega: mitmesugused olulised sündmused kuninganna ja Suurbritannia elus (valmistumine kuninganna 90. sünnipäevaks, Obamade visiit Windsorisse, ratsavõistlused), rahvusvahelises olukorras jm.

Kui kuninganna lemmikvaldusest Windsori lossist 2016. aasta aprillis leitakse peoõhtul esinenud noore venelase Maksim Brodski siivutus asendis laip, on see valitsejannale suureks löögiks, sest esiteks oli ta andeka ja võluva noormehega eelmisel õhtul isegi tantsinud ja teiseks oli tapja tunginud tema koju, paika, kus olid möödunud tema kõige õnnelikumad päevad.

Peoõhtul oli olnud palju külalisi ja kõik nad on nüüd kahtluse all. Salateenistus, kes asjaga tegelema hakkab, korraldab lossi ustavale teenijaskonnale harjumatuid ja vastumeelseid ülekuulamisi, kahtlustades isegi kuningliku pere kõige lähedasemaid isikuid. Vast ainult külaliste hulgas viibinud auväärne Sir David Attenborough ja Canterbury peapiiskop jäävad kahtlusaluste hulgast välja. Ühtekokku on umbes viiskümmend kahtlusalust ja ei mingit motiivi...

„Kuninganna oli sitke nagu vana saabas, aga igal asjal on piir“, kirjutab S. J. Bennett ja paneb oma kangelanna uudishimulikuna keskenduma võimalusele asetleidnud tragöödiat oma erasekretäri noore ja hakkaja abi Roziega koos uurida.

Mõrvari motiivid võivad olla niihästi poliitilised ja tuleneda mõnest teisest riigist kui ka isiklikud. Ja kes ütleb, kas ta tegutseb edasi, kuidas ja miks? Aga siinkohal ma raamatu sündmustikku rohkem ei ava, ütlen vaid, et lugejatele võib see olla mõnus ajaviide, mille keskmes ja peategelane on kuninganna, keda autor iseloomustab nii:

„Ta oli eriline inimene, kellele oli määratud peaaegu võimatu töö ja kes oli selle vastu võtnud ega kaevelnud kunagi ja tegi seda tööd suurepäraselt, kauem kui suurem osa riigi elanikest oli üldse elanud. Nad jumaldasid teda. Nad kõik kartsid teda…“

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: põhjust noore venelase surma uurimiseks mitte enesetapuna, vaid mõrvana annab üks valesti tehtud sõlm. Ühtlasi annab see pealkirja ka raamatule, kuid on kuninglikus kontekstis mõnevõrra kahemõtteline, sest tuntud mõistena on Windsori sõlm  klassikalise välimusega lipsusõlm, mille väidetav leiutaja oli Windsori hertsog Edward VIII.

Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

John le Carré „Agendi mäng“

John le Carré
„Agendi mäng“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2020.

Spiooniromaan „Agendi mäng“ („Agent Running in the Field“, 2019) hakkab kohe algusest peale kõditama Eesti lugejate uudishimu, sest juba  esimesel leheküljel seisab kirjas, et minategelane hiljuti Eesti metsades luusis. Eestit on raamatus veel mitu korda mainitud, mis vanameistri kirjutatu meie jaoks põnevaks teeb.

Olin raamatu lugemisega poole peal ja eelnenud read juba kirja pannud, kui tuli John le Carré surmateade. David John Moore Cornwell (19. oktoober 1931 – 12. detsember 2020). Järelikult jääb „Agendi mäng“ tema viimaseks raamatuks, kui tal just kuskile laualaekasse avaldamata teost ei jäänud. Järelikult on agendi mäng, sest mida muud spioonipõnevike kirjutamine on, sellega lõppenud. Aga kirjanik elab seni, kuni tema teoseid loetakse...

Raamatututvustus tagakaanelt.

„Agendi mängu“ tegevustik hargneb 2018. aastal. See tähendab, et me oleme enamasti kõigi selles käsitletud ajaloosündmustega kursis, saame nautida lopsakaid ja krõbeteravaid arvamisi nendega seoses ja nõustudes või mitte nõustudes pead noogutada, kui loeme, mida le Carré oma tegelaste kaudu arvab Suurbritanniast ja Brexitist, Venemaast ja Putinist, USA-st ja Trumpist, Ukrainast ja Tšehhimaast ning  paljudest poliitika ja luure telgitagustest, mida kirjanik hästi tunneb ja milles ta tegelased sundimatult ja silmapaistva paindlikkusega seiklevad ka siis, kui neil just kõige paremad päevad pole.

Selle raamatu muudab põnevaks agentide värbamise ja tegevuse võrgustiku kirjeldus, mille kujutamisel John le Carré on alati osav olnud. Kõik luuravad kõigi tagant, kedagi ei saa usaldada, igaühes võib peituda spioon, olgu see tippagent või büroo koristaja, ükskõik millises riigis, ükskõik millisest rahvusest. Kuid iseäranis hoogustub salaluuretegevus seoses ajaloo ja majanduselu keeruliste olukordadega, mida praegu peaaegu kõikjal palju ette tuleb.

Sellisena võib John le Carré viimast teost nüüd, pärast tema surma, lugeda ka kui tema loomingulist testamenti, milles avalduvad eaka kirjaniku hinnangud nüüdisaja pakilistele probleemidele ja tema mure maailma saatuse pärast.

Nii istuvad Nat ja Ed kõigi oma viieteist sulgpallilahingu järel koos oma Stammtisch'i ääres ja arutavad maailma asju. Kuid kas nad on sõbrad? Kas nende saladused, millest kumbki justkui midagi ei tea, üldse võimaldavad neil sõbrad olla? Kas nüüdisaja poliitilistes ja majanduslikes keerdkäikudes on üldse oluline, mida keegi arvab ja tunneb? Võib-olla jääb kõigest vaid nukker tõdemus, mille Nat romaani lõpulauses sõnastab nii:

„Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen hea inimene, aga juba oli hilja.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ben Okri „Vabadusekunstnik“

Ben Okri
„Vabadusekunstnik“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mahult on Ben Okri „Vabadusekunstnik“ („The Freedom Artist“, 2019) just selline romaan, mille võiks kiiresti läbi lugeda. Aga kirjanik on raamatu alguses soovitanud: „Loe aeglaselt“, mis toob mõtteisse ladinakeelse väljendi  festina lente –  kiirusta aeglaselt, sest paradoksaalsel kombel mõistad, näed, jõuad, teed ja taipad siis rohkem kui uisapäisa rutates.

Okri soovitust tasub tõsiselt võtta, sest tema teostele omaselt on ka „Vabadusekunstnik“ väga ilusasti kirjutatud raamat, mille kaunisõnalises vetevoolus kümmeldes on kerge unustada, et lisaks ilule on tema sõnus ka hästi palju mõtete kullateri peidus. Tasapisi lugedes saab lugeja minna süvitsi, „minna sisse“, nagu kõlab raamatus veel üks oluline soovitus.

Pealegi on Okri raamatutega mõnikord nii, et neid kiiresti ja palju korraga lugedes võib lugejat häirima hakata just nende muinasjutuline ilu ja luulelisus, ahvatlev lüüriline romantika. Aeglaselt ja süvenedes lugedes saab kirjapandut nautida, näha selle iseäralikku teispoolsust, leida sõnade sarmi tagant ideede kaalukust.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Olen tähele pannud, et enamasti annavad raamatute annotatsioonid – need lühidad sageli ka tagakaanele kirjutatud sisututvustused teose olemusest moonutatud pildi. Nii on minu arvates ka seekord, sest lisaks noormees Karnaki Amalantise otsingutele on „Vabadusekunstnikus“ ka teised tegevusliinid ja rohkesti mõtisklusi kunstnike, kirjanike, poliitikute jt osast siis, kui inimesed tunnetavad, et nad on vangis universumis, maailmas ja iseenese kehas. Kui nad hakkavad vangisoleku kohta küsimusi esitama, siis viiakse nad vanglasse.

Mind köitis kõige rohkem noorukese Mirababaga seostuv tegevusliin, tema imepärane pühitsemine müüditalletajaks ja uueks müüdiloojaks. Kaasahaarav oli ka raamatupoe tüdruku Ruslana vankumatu usk oma isa õpetustesse ja sellega seostuv kindlameelsus Hierarhia vastu astumisel.

Huvitavalt kirjeldab Okri inimeste erinevust, ellusuhtumise muutumist, rusutuse kasvu, millega kaasneb pidev ärevus; ühiskonna muutumist järjest ohtlikumaks, aga ka ohtude vastu astujaid. Okri raamatut on iseloomustatud kui väga poliitilist teost, düstoopiat, aga minu arvates võiks seda samavõrra ka hoiatusteoseks pidada. Lugedes tasub mõtelda, kui lähedal me ise oleme sellele maailmale ja sellisele ühiskonnale, nagu Okri kujutab.

Tekstinäide raamatu alguspoolelt: „Õige pea olidki vanad müüdid haihtunud. Vanad muinasjutud unustati. Lastele õpetati uusi lugusid, uusi versioone, ning muud nad ei teadnudki. Need, kes olid vanemad, pidid uute versioonidega uuesti tutvust tegema. Peent toonimuutust nad ei märganud.
Nõndaviisi, ilma et oleks tehtud midagi nähtavat, muudeti vesi, mida inimesed jõid, mõistmise vesi, täiesti teistsuguseks.“

Edvard Munch „Karje“

Okri „Vabadusekunstniku“ illustratsiooniks sobiks minu arvates väga hästi Edvard Munchi kuulus maal „Karje“ (1893). Sellest hoolimata, et Munch ei saanud midagi teada sellest, et kunagi sünnib Ben Okri, kes kirjutab romaani, mille lugejates tema „Karje“ äratundmismeeleolu põhjustab.

Selles, et Okri „Karjet“ teab, ma ei kahtle, sest tegu on väga erudeeritud kirjanikuga, kelle teadmisterohkus tema teostest pidevalt läbi kumab, olles sedaviisi osa „kõikide saatuste lõpmatust valgusvõrgust“, mis  ka „Vabadusekunstniku“ lugejatega kõneleb.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Ben Okri teostest olen selles blogis ka varem kirjutanud: http://iltaka.blogspot.com/2018/08/ben-okri-liigagi-lummav-maagia.html

Stephen Fry „Kreeka kangelased“

Stephen Fry
„Kreeka kangelased“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Stephen Fryl on vähemalt üks omadus nendest, mis tema arvates peavad kangelastel kindlasti olema. See on enesekindlus.

Enesekindluseta kirjamees ei söandaks hakata läbi ja ümber kirjutama aastatuhandete vältel inimkonnale tuttavaid müüte ja kangelaslugusid. Ta mõtleks, et seda on ju juba korduvalt tehtud ja mitte kõik ei ole selle katsega õnnestunult toime tulnud. Fry aga ei kõhkle, vaid on kirjutanud nii, nagu tema end Kreeka lugusid kuulanuna ja lugenuna tunneb, nautides seejuures lustakat sõnavabadust ja tehes kohati lausa ootamatult ninatarku hüppeid nüüdisaega. Näiteks võrdleb ta ühes joonealuses märkes Theseust Mick Jaggeriga – miks ja kuidas, lugege ise.

Sisututvustus tagakaanelt

„Kreeka kangelastest“ kirjutades olen ma mõneti raskustes, sest korrata tuleks kõike seda head, millest ma juba Fry „Kreeka müüte“ lugenuna kirjutasin ja mida saab lugeda siit.

Lisandunud on hoogsust, müütidele omane muinasjutuline võluvus on sageli asendunud kangelaslugude väärika põnevusega. Kohati kipub lugejal lausa ununema, et kui eelmine raamat oli peaasjalikult jumalatest, siis kangelaslood on eelkõige lood inimestest.

Sageli on tegemist inimeste ja jumalate segunemisel saadud otseste jumalapoegade ja –tütardega, kellel on palju nii jumalikke kui ka inimlikke omadusi. Vahetevahel tuleb neil leida vastus hinges kripeldavale küsimusele: „Kas ma olen hiir, oh jumalad, keda sakutatakse julmade kassiküüniste vahel?“

Sest paraku, nagu ütleb ülitark kentaur Chiron: „Noorte saatus on mitte kunagi õppust võtta. Küllap need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis tõukavad neid hiilgavatele võitudele, täpselt sama kindlalt, kui need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis paiskavad nad troonilt ja kukutavad kuristikku, kus nad oma lõpu leiavad.“

Kreeka kangelaslugude inimesed suudavad nii tohutult paljut, et praegusaja inimesed nendega võrreldes kohati lausa tuhmide ja oskamatutena tunduvad. Kangelaslugudes võib kohata oma aja esimest kanalisatsiooni, robotit, lennutiibu ja imelisi laevu – kõike seda, mida inimese loov mõte on aastasadade vältel loonud, kuid mille alge on kuskil meie jaoks vägagi kauges minevikus.

Miks tasub Kreeka müüte ja kangelaslugusid ikka ja jälle uurida? Ühe põhjusena sõnastab Fry oma raamatu järelsõnas: „Võib-olla on müüdid omamoodi inimese algebra, mis teeb lihtsamaks meie kohta käivate tõdedega manipuleerimise. Sümbolid ja rituaalid ei ole lelud ja mängud, mille peaks kõrvale heitma, kui me jõuame täiskasvanuikka, need on tööriistad, mida meil on vaja kogu aeg. Need täiendavad meie tungi kõike teaduslikult seletada, mitte ei vastandu sellele.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Trooja“

Stephen Fry „Kreeka müüdid“

Stephen Fry
„Kreeka müüdid“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Ükski lugu sellest raamatust ei ole lugejale uudiseks. Ei saagi olla, sest ajad ja olud on need kinnistanud inimkonna mällu, järelikult ka meie mällu. Kui mitte terviklugudena, siis mõne väljenduse, sõna, taime, tegevuse või millegi muuna – Kreeka mütoloogilise maailma puudutusest pole me ilma jäänud ka siis, kui seda täiesti täpselt ei adu.

Stephen Fry ei salga, et on oma ümberjutustuste kirjapanekul üheks aluseks võtnud USA klassikalise filoloogi Edith Hamiltoni „Antiikmütoloogia“ (1942). See raamat on Hardi Tiiduse tõlkes ka eesti keeles ilmunud ja tekitas oma ilmumise ajal (Eesti Raamat, 1975) tõelise ostubuumi. Õnnelikud olid need, kel selle raamatu mingil moel said, Tiraaž oli toona 24 000 eksemplari ja vist suurem osa sellest läks oma teed n-ö althõlma, poelettidele jõudmatagi.

Fry muidugi ei tea meie tolleaegsest ostubuumist ja lugemisekstaasist seoses Kreeka müütidega midagi, aga Hamiltonist arvab ta väga hästi. Sellel taustal on huvitav tõik, et kui Hamilton oli oma sõnul lähtunud sellest, et tema lugeja „ei hakka küsima, kui huvitavalt olen mina need lood ümber jutustanud, vaid tahab veenduda, kui lähedale ma suudan tuua lugeja originaalile“, siis Fry on lasknud oma fantaasial vabalt lennata, ei väldi erootilisi ja vägivaldseid episoode ning tõdeb, et Kreeka müütide maailma sukeldumisel on kõige tähtsam nauding.

Erilise põhjalikkusega kirjutab Fry oma poegi aplalt ahmivast Kronosest, üllast ja ettemõtlevast Prometheusest, kaunist Psychest, kes ei suuda vaikida oma suhtest Erosega, Phaethoni hukkumisest, meditsiini sünnist, aga neid lugusid, mille puhul on märgata kirjutaja kiindumust ühte või teise müüti on selles raamatus hästi palju.

Psyche ja Erose lugu on tal kirja pandud muinasjutulise lopsakusega, lausa luksuslike kirjeldustega, mis johtub küllap ka sellest, et Fry rõhutab selle armastusloo sarnasust paljude lemmikmuinasjuttudega Kaunitarist ja Koletisest või Tuhkatriinu-lugudega.

Sisututvustus tagakaanelt

Enamik neist müütidest, mida Fry uuesti ümber pajatab, on kirja pandud väga filmilikult – kerge on kujutleda, missugune võiks olla tema lemmiktegelaste käekäik kinolinal või lavalaudadel. Küllap johtub see ka müütide ümberjutustaja pikaajalisest loometegevusest hinnatud koomiku ja näitlejana.

Eriliselt on ta pühendunud dialoogidele ja lugeja hakkab märkamatult isegi uskuma, et võib-olla tõesti jumalad, titaanid, haldjad ja kõik muud noil kaugetel aegadel just niimoodi rääkisid. Miks mitte uskudagi, sest ega me tea ju, mida ja kuidas keegi ütles, veel vähem teame nende mõtetest, aga Fry näikse kohati justkui jumalate peades istuvat ja nende mõtteidki kuulavat.

Kuidas suhelda jumalatega, see on inimkonda alati huvitanud. Aga me ju oskame seda. Kindlasti ripsutavad paljud ka praeguse koroonapuhangu poolt pealesunnitud koduspüsimise ajal tiiba Dionysosega, lootes maha pidada mõne veinilõhnalise pralle.

Maailm on tulnud Kaosest ja kunagi kauges tulevikus pöördub võib-olla Kaosesse tagasi. Aga seni rõõmutsegem nii headel kui ka halbadel aegadel. Unustamata siiski, et inimese ajaloos aina kordub ja kordub üks õppetund, mille Fry on lühidalt üles tähendanud niiviisi:

„Jumalatega ei tohi jamada. Jumalaid ei tohi usaldada. Jumalaid ei tohi pahandada. Jumalatega ei tohi kaubelda. Jumalatega ei tohi võistelda. Jumalatega ei maksa üldse mingit tegemist teha. Kõiki õnnistusi tuleb pidada needuseks ja kõiki lubadusi lõksuks. Ennekõike aga ei tohi jumalaid kunagi solvata. Mitte iialgi.“

Natuke üllatas, et ma ei leidnud raamatust sisukorda, küll aga tuleb tunnustada sisukaid joonealuseid märkusi, milles müüte avarapilguliselt seostatakse nüüdisajaga, põhjalikku registrit, pildilisa ning kaanekujundust, milles sinine ja kuld on mänglema pandud.

Fry raamatut sobib lugeda nii neil, kes Kreeka müütidest vähe teavad, kui ka neil, kel on tugevam alus all.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1076328/arvustus-kreeka-mutoloogia-elab-tanapaeva-lugudes 

Vaata ka: Stephen Fry Kreeka müütide sarja teine raamat „Kreeka kangelased“.
Ja kolmas raamat „Trooja“.

Kazuo Ishiguro „Kui me olime orvud“

Kazuo Ishiguro
„Kui me olime orvud“
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik.
Kirjastus Varrak, 2019.

ET HEA MAAILM TULEKS TAGASI

Kazuo Ishiguro „Kui me olime orvud“ („When We Were Orphans“, 2000) on esimene raamat, mida ma sellelt kirjanikult lugesin. Muidugi teadsin ma seda, et Ishiguro on Nobeli preemia pälvinud kirjanik, aga ma pole ammu enam nii naiivne, et arvata, nagu oleksid kõik auväärseid auhindu saanud kirjutajad ja nende looming tingimata väga head. Elukogemused on näidanud, et ka nende hulgas on igasuguseid kirjutajaid, pealegi võib lugemisel alati mängu tulla lugeja subjektiivsus, vähemasti tema meeleolu lugemise ajal.

„Kui me olime orvud“ kohta tavatsetakse öelda, et see algab, nagu oleks detektiivromaan. Lugedes saab siiski ruttu aru, et tegu pole krimkaga, sest missuguse detektiivromaani peategelane, kui ta ise on minajutustaja, jätaks uhkeldamata oma juhtumite kirjelduste, analüüside ja kokkuvõtetega. Christopher Banks on küll detektiivist peategelane, kuid oma uurimisjuhtumeid ta üksnes loendab nende sisu avamata. Detektiivi ametiuhkus on talle vajalik ainult kõrgseltskonnas ringi liikudes. Tema mõttemaailma hõivab hoopis teistsugune uurimine.

Kiiresti välistab lugeja sellegi, et „Kui me olime orvud“ on seltskonnaelu romaan. Siin on küll üpris iroonilisi seltskonnakirjeldusi, kuid need ei moodusta Ishiguro teose põhilõimet. Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab. Niisugused kahtlused on omased vist küll igale vanemaealisele inimesele, kelle meeltes mälestused lapsepõlve päikeselisusest tumenema ja hägusaks muutuma hakkavad ning mälu viperusi valmistab. Üks jääb: kui inimesel on olnud õnne olla armastatud oma ema poolt, jääb emaarmastus teda saatma elu lõpuni sõltumata sellest, mis emast endast saab. See emaarmastuse igikestvus on Ishiguro raamatus hästi esile toodud.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Aga esile on toodud ka mõte kunagise lapse painavast võlast oma vanemate ja lapsepõlvesõbra Akira suhtes, kelle ta oli sunnitud maha jätma. See võlg paneb minategelast mõtisklema, kaalutlema, otsima, aga samas takistab see võlg tema elu. Pikalt kõhkleb ta oma vanemate otsingu alustamisega, pikalt kõhkleb ta ka oma armastusega, olles igal hetkel valmis sellest loobuma. See, et tal kunagi tuli loobuda oma lapsepõlvest ja ootamatult kaotada nii ema kui ka isa, on jätnud rusuva jälje kogu tema elule: ta on alati valmis alustatut pooleli jätma, kuigi ilmutab mõnikord hämmastavat visadust edasipüüdlemisel, ta on valmis jätma nii oma armastatu kui ka oma kasutütre. Suhtelises maailmas kulgeb ta suhteliselt üksi.

Ishigurol on selles romaanis õnnestunud kujutada inimesi, kes justkui on valel ajal vales kohas, kes ei tunne ennast kuskil täielikult omadena, omaks võetutena, kellel lasub „erinevuse pitser“, kes on kas tegelikult või hingeliselt orvud, „jälitades läbi pikkade aastate kadunuks jäänud vanemate varje“. Heitlikud inimesed heitlikus maailmas.

Romaani üheks võtmeks võib pidada väljapaistva riigimehena kujutatud Sir Cecil Medhursti sõnu, mis suuresti kehtiksid ka praegu:

„Me teeme, mis oskame. Korraldame, peame läbirääkimisi. Laseme vägevate riikide tõelistel suurmeestel pead kokku panna ja läbi rääkida. Ent paratamatult luurab nurga taga alati mõni uus kuri jõud. Oo jaa! Nemad ei maga, ka mitte praegu, kui meie omavahel juttu ajame; praegugi peavad nad plaani, kuidas tsivilisatsiooni maa pealt pühkida. Ja kavalad on nad, nii kuradi kavalad! Head inimesed võivad teha, mis vähegi oskavad, pühendada kogu oma elu nende ohjeldamisele, aga ma kardan, et sellest ei piisa, mu noor sõber. Kurjuse jõud on tavalise korraliku kodaniku jaoks kaugelt liiga salakavalad. Teevad talle mitu ringi peale, laostavad teda, pööravad ta oma kaasinimeste vastu. Ma näen seda, näen seda praegu kogu aeg, ja hullem on veel ees. Just sellepärast peamegi rohkem kui eales varem usaldama teie masti mehi, mu noor sõber. Neid väheseid meie poolel, kes on niisama targad ja kavalad kui nemad. Kes nende mängu kähku läbi näevad, määndumisele piiri panevad, enne kui see kanda kinnitab ja vohama hakkab.“

Väga valusalt kirjeldab Ishiguro sõda, öeldes, et see, mida peategelane nägi Hiinas, „ei ole rohkem kui tilluke tolmukübe võrreldes sellega, mida maailm peagi näha saab“ ja see saab olema hirmus. Hiinas nähtut, eelkõige „rägastiku“ lahingu- ja kaosemaastikut võib lugeja otse oma hinges tunnetada, sest Ishiguro raamat saavutab neil lehekülgedes tohutu mõjuvuse, piiri elu ja surma vahel, muutudes jäägitult sõjavastaseks.

Peategelase lapsepõlvesõber Akira rõhutab otsingute traagilise lõpplahenduse eel nostalgia tähendust: „Kui meil on nostalgia, siis mäletame. Et on maailm, mis on parem sellest maailmast, mida me saame näha, kui kasvame suureks. Meie mäletame ja soovime, et hea maailm tuleks jälle tagasi. Nii et väga tähtis. Just praegu nägin sind. Olin väike. Ema ja isa minu juures. Meie kodus.“

Meeldiv on, et raamatul on ka tõlkija järelsõna. See lisab Ishiguro teose mõistmisele oma vaatenurga – ühe neist paljudest, mis nobelisti teoste hindamisel käibel on. Romaani enda puhul on meeldimise või mittemeeldimise kriteeriumit mõttetu kasutada, sest kuigi seda on peetud nii Ishiguro halvimaks kui ka parimaks teoseks, on „Kui me olime orvud“  sedavõrd mõjus ja mitmekihiliselt mõistetav, et suudab tõenäoliselt igale lugejale midagi pakkuda.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1024524/arvustus-et-hea-maailm-tuleks-tagasi

Victoria Hislop „Päikesetõus“

Victoria Hislop
„Päikesetõus“
Sari „Varraku ajaviiteromaan“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu-Liis Looveer.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küpros on neid maid, mille kohta vähe tean. „Päikesetõusu“ („The Sunrise“, 2014) valisingi Varraku pakkumistest lugemiseks selleks, et Küprosest veidi rohkem teada saada ka läbi ilukirjanduse prisma.

Raamatu valikul lähtusin sisututvustusest, kaanekujundust ei olnud siis veel näinud. Pean aga ütlema, et esikaas ei oleks mind kutsunud seda raamatut lugema. Mulle ei meeldi raamatukaantel sellist tüüpi reklaamlikud fotod, mida võib turismivoldikutes, -teatmikes ja kuulutustes kohata. Ingliskeelsete väljaannete esikaaned, millest ühe siia kõrvale näidiseks panen, pole ka eriti lugemakutsuvad, kuid jätavad märksa rohkem mõtte- ja kujutluseruumi.

Romaan käivitus minu jaoks aeglaselt ja raskepäraselt –  kas see oli Hislopi enda kirjutamisstiili või tõlke põhjustatud, ei oskagi öelda, Päris sujuvat lugemistunnet ei tekkinudki. Ka oli raamatu esimeses pooles minu meelest liiga palju glamuurikirjeldusi: ülevaateid Päikesetõusu hotelli sisekujundusest, tegelaste moekatest riietest, juveelide helendusest ja veel üht-teist, aga möönan, et paljudele lugejatele võib just see huvi pakkuda ning annab mõningat alust lahterdada „Päikesetõus“ ajaviitekirjanduse hulka.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Minu jaoks on Hislopi „Päikesetõus“ pigem ajalooline romaan kui ajaviite-, meelelahutus- või armastusromaan. Autor on tugevam andes mõjuvat olukirjelduslikku pilti Küprosel toimunud traagilistest sündmustest, sealsete elanike vastasleeridesse sundimisest ja asetumisest, glamuurist pulbitsenud kuurortlinna Famagusta muutumisest kummituslinnaks, kust kõik pagevad ja kuhu kellelgi ei peaks enam asja olema.

Oli meeldiv, et raamatu alguses on lühiülevaade teose sündmustikule eelnenud ajalookäigust ning raamatu lõpus autori selgitus tema seostest Küprose ja Famagustaga.

Armastusliin, mis ju iga ajaviiteromaani puhul on n-ö kohustuslik osa, on romaanis ka täitsa olemas, kuid peategelaste vahel on see kuidagi ebardlik ja masendav, kujunedes vähemalt ühele kolmnurga osalistest tõsiseks pettumuseks.

Autori järelsõnast: „Valides „Päikesetõusu“ romaani tegevuse toimumisajaks invasiooni ja sellele järgnenud okupatsiooniaastad Famagustas, püüdsin ma taasluua neid emotsioone ja läbielamisi, mis selline äkiline ja dramaatiline muutus inimeste ellu tõi. Kõik „Päikesetõusu“ tegelaskujud on täielikult välja mõeldud. Osa neist on Küprose kreeklased ja osa Küprose türklased. Ma tahtsin rääkida lugu, mis näitab, mil moel Küprosel aset leidnud sündmused osutusid katastroofiks mõlemale kogukonnale – ja viidata sellele, et „hea“ ja „halva“ küsimus ei ole seotud etnilise taustaga. Ma usun, et lõppkokkuvõttes mängivad kõige suuremat rolli individuaalsed valikud.“

Tõenäoliselt on „Päikesetõus“ huvitav lugemine eelkõige neile, kel on Küproselt või Küprosega seoses mingid mälestused, mida see romaan võib taas elavdada ja meelde tuletada, ja neile, kes kavatsevad Küprost külastada. Mina tean nüüd Küprose ajaloost veidi rohkem kui enne.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Marc Hamer „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“

Marc Hamer
„Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“
Tõlkinud Lii Tõnismann.
Kirjastus Varrak, 2019.

On muti süü, et ma Varraku pakkumiste hulgast just selle raamatu valisin. Üle kahe aasta on usin mutt teinud meie pika kortermaja tagusel muruplatsil hoolsat kaevamistööd. Tänavu on need hunnikud küll muruniidukite poolt laiaks sõidetud, aga võib-olla on mutt kuskil seal all ikka alles. Tema hunnikumuster pani mõtlema, mis mutil meeles võib mõlkuda, kui ta oma käike kaevab, ja see raamat tõotas neile küsimustele vastust anda.

Kummaline raamat on. Mutipüüdja võib „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“ ((„How to Catch a Mole: And Find Yourself in Nature“, 2019) lugeda kui õpetlikku käsiraamatut, mõtiskleja kui kõikehõlmava mõtluse raamatut, kõndimisefänn kui oma hobikaaslase teost, loodusesõber kui loodusest leebelt, ruttamata ja sõna otseses mõttes sügavuti (mulla alla ja pisimatestki mutukatest) ning avaralt (linnulaulu ja taevatähtedeni) pajatavat raamatut. Kirjutatud on see nõnda, nagu autor on tundnud ja tahtnud: üksjagu mutipüüdja igapäevatöö teekonnana, teisipidi aga kunagise kodust välja visatud nooruki teekonnana läbi elu kogemusi korjava targa vanamehe seisundini.

Paljudele praegustele raamatutele omast skemaatilisust ja pingutustunnet, et iga hinna eest lugejamenu saavutada, siit ei leia. Marc Hamer justkui ei hoolikski sellest, kas ta teost loetakse või mitte, kuid lugemisväärset on selles soojas ja südamlikus raamatus küllaga.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Iga asjalik peatükk kätkeb endas ka mõttemõlgutusi elust ja surmast, tapmisest ja mullast, armastusest ja armastatust, lastest ja muidugi ning eelkõige mitmesugustest loomadest ja lindudest, kellest selle raamatu peategelaseks autori kõrval on mutt kogu oma eraklikkuse ja agressiivsusega.

Iga peatüki lõpus on poeesiat, kohati lausa armastusluulet, mida ma hakkasin hulkuri lauludena tajuma. Lisaks on hoolikalt kujundatud nii kaaned kui ka illustratsioonid. Tegemist on ingliskeelse originaali kujundusega, mis autoril ja ta sõpradel kunstnikel on pisiasjuni läbi mõeldud, nagu Marc Hamer oma tänusõnades märgib.

Muttide elust saab palju huvitavat teada sünnist surmani, kaevandustöödest kuni vihmausside sahvrini, aga veel rohkem saab teada inimesest, sellest, kuidas ta loodust adub ja mõistab, kuidas suudab end igasuguses olukorras loodusega sinasõbraks muuta, kuidas naudib hekipõõsastikes puhkamist, linnulaulu kuulamist ja taevalaotuse vaatamist. kuidas ta mõtted ja eluviis selginevad ja lihtsustuvad täiuslikkuseni välja.

Minu meelest on tegemist toreda ja väga hea raamatuga. Mõtlesin sellest pärast lugemise lõpetamist üsna pingsalt veel kaua, aeg-ajalt rändab mõte praegugi tagasi loetu juurde ja lõppkokkuvõttes olen meie majatagusele mutile tänulik, et selle raamatu leidsin.

Suur on kiusatus siia palju tsitaate panna, sest autoril on hästi toredaid arusaamu ja ütlemisi (tõlkija on neid suutnud ka kenasti edasi anda), kuid piirdun vaid ühega, sest jäägu võimalikule raamatulugejale avastamisrõõm.

„Mul on meeles leppida mitteteadmisega, kuna see on hoomamatu, ja lasta mõistusel puhastuda ja mõtetel mööduda ning endal täituda vaikse loodusega, mis kihab võimalustest ja viljakusest. Mõtlen niipidi, et lähen „ürgseks“, tagasi sellesse supileende, kus ma pärit olen. Midagi püha on selles, kui tõsta jalg jala ette, üha uuesti ja uuesti, ja nii terve eluaeg. Süüa, kõndida ja magada. Kõndida terve see karjamaa läbi ja mutte otsida, arved ära maksta, päevad ja ööd koos elada.“

Julgen seda raamatut soovitada hästi paljudele blogisõpradele, teistele muidugi ka. Muide, Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremile võiks see teos väga sobida, sest 6. märtsil 2019 avaldatud Eesti Ekspressi intervjuus ütles ta, et tegeleb kirglikult ka mullamuttide kinninabimisega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Joel Levy „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“

Joel Levy
„Lahendamata mõistatused.
Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“
Tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Selle igas mõttes kaaluka raamatu puhul on tegemist mitte niivõrd sujuvalt voolava põnevusjuttude pajatamisega, kuivõrd teatmeteoste ja leksikonide tüüpi väljaandega. Maailma ajaloo lahendamata mõistatused on esitatud hästi süstematiseeritult, jagades need järgmistesse alajaotustesse: „Salapärased kohad“, „Seletamatud sündmused“, „Kummalised vaatlused“ ja „Mõistatuslikud esemed“.

Kujunduslikult on iga alajaotus oma põhivärviga, mis raamatu kaunilt kirevaks teeb. Rohke pildimaterjal annab teabelisa. Kaanepilt vabamüürlaste sümboolikast tuntud atribuutikaga võib mõne lugeja ehk eemale tõugata (teisi jällegi rohkem lugema meelitades), kuid mulle kaanekujundus meeldib.

Meie kandi vanematele inimestele on näiteks Tunguusi meteoriit ja Merevaigutuba juba nõukogude ajast teada sündmus ja koht, millest varemgi palju loetud, kuid Levy on nende kohta kirja pannud uusi fakte. Nooremate jaoks leidub raamatus palju tundmatut ja kohati ootamatutki teavet. Levy ise ütleb sissejuhatuses, et tema lugudes „fakt kohtub väljamõeldisega, loomulik üleloomulikuga ning tavapärane pealtnäha veidraga“.

Ajaloost teadaolevate müstiliste juhtumiste kirjapanekul varitseb alati oht, et nii mõnigi nende lugude aspekt võib olla liiga äraleierdatud, kõigile teadaolev ja sageli üleräägitud. Levy on seda varasemalt teadaolevat ulatuslikult täiendanud uusimate ajaloo- ja kultuuriuuringute tulemustega.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Faktirohkus iseloomustab raamatut tervikuna ja pakub ühtlasi lugejatele võimalust üht või teist teemat ka ise uurida: mõne faktijupi nagu lõngaotsakese kaudu kogu mõistatusekera kerima hakata. Internetist saab ju kõikidele neile teemadele, mida Levy käsitleb, rohket lisa otsida.

Kui paar eelnimetatud lahendamata mõistatust mulle vanad tuttavad olid ja nii mõnestki muust loost olin samuti varem kuulnud või lugenud, siis on raamatus ka neid, millest ma varem midagi ei teadnud või millest väga vähe teadsin. Näiteks paelus mind tamam shud’i juhtum Austraalias, mille arusaamatu pärsiakeelse sõnumi lahendus tõenäoliselt viib mõne spioonilooni, aga võib-olla jääb ka igaveseks saladuseks. Alati on põnev lugeda inimeste salapärastest kadumistest või väljailmumistest. Rohkesti ainestikku salapäraks pakuvad ka kõikvõimalikud vanad ehitised ning esemed.

„Lahendamata mõistatused“ on raamat, mida on hea lugeda jupiti, võttes ette ühe või teise teema või alajaotuse ning jättes endale lugemispauside ajal võimaluse loetu üle mõtiskleda. Järjestikku lugemiseks on raamat liiga teaberohke,  mõjudes seepärast ehk mõnele lugejale väsitavalt. Kuid see on hea väsimus: Levy on oma lood kirja pannud ajaloosõbra kirega ja teadusliku tõepärasusega niimoodi, et tekib tahtmine raamatu juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Eesti keeles on Joel Levy käsitlusi veidratest fenomenidest, vandenõuteooriatest, relvadest ja muust ilmunud varemgi ja lugejad on neid hästi vastu võtnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Rosemary Sutcliff „Kuningas Arthuri triloogia“

Lugemisaasta 2018 algas ja lõppes mul müütidega. Jaanuaris kirjutasin siin blogis Neil Gaimani „Põhjala müütidest“, jõuluaja veetsin aga hästi paksu raamatuga. Ei, mitte selle paksu raamatuga, mis jõuludega mõtteis kõige esmalt seostub, vaid hoopiski kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest pajatava „Kuningas Arthuri triloogiaga“. Muuseas, tõlkija/toimetaja tandem on neil müüdiraamatutel sama ning koostöö ilmselt sujuv.

Rosemary Sutcliff
„Kuningas Arthuri triloogia“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

Mul ei olnud varem kuningas Arthuri seltskonnaga kuigi head suhted. Ikka on need tegelinskid mõnes filmis ette sattunud, aga enamikus on need filmid olnud igavavõitu ja naiivsed. Päris lapseeas üritasin lugeda Mark Twaini „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, mis tõenäoliselt on hea raamat, aga minu kätte sattus liiga vara, tüdinesin sellest kiiresti ja minust on see poolikuks jäänud seniajani. Rüütliromaanide kirglikuks austajaks ma ei saanud.

Nüüd loetud Rosemary Sutcliffi kolmikteos aga aitas selle kuningliku rüütlimajanduse minu jaoks süstematiseerida, pani enam-vähem loogilisse järjekorda, seletas põnevalt, kes oli kes ja mis oli mis, püstitas küsimuse, milleks see kõik, andis ülevaate nii rüütlite ülimast tarkusest kui ka lapsikust lihtsameelsusest. Alati valmis võitlema, tegutsesid nad sageli umbropsu ja tõid häda kaela nii endale kui oma sõpradele. Verd voolab selles raamatus ojadena, kangelased kappavad kaunitel hobustel või lamavad haavatutena, nende südamedaamid ohkavad ja nutavad või lebavad raugete leebete neitsitena oma surivoodil. Neis legendide ja müütide ümberjutustustes on oma koht võluritel ja haldjarahval, kes pole ei kuri ega hea, vaid lihtsalt on…

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Rosemary Sutcliff (14. dets 1920 – 23. juuli 1992) oli inglise romaanikirjanik, keda tunti enim tema lasteraamatute kaudu. Rangelt võttes võiks ju  „Kuningas Arthuri triloogiat“ lasteraamatuks pidada, kuid ka täiskasvanutele on see vahva lugemine. 1986. a ütles Sutcliff ühes intervjuus, et tema raamatud on lood üheksa- kuni üheksakümneaastastele lastele.

Sutcliffi fantaasiamängudele on omane ajalooteostele tuginev põhjalikkus, legendidele ja müütidele tavapärane suursugusus, oskus rüütlite tarkust ja lollust kujutada niimoodi, et nad jäävad meelde ja kutsuvad oma käekäiku jälgima. Vaprad olid nad kahtlemata ka, kuid kaitsetud kõiksuguste silmamoonduste ees. Sutcliff, muide, oli väga haiglane ja enamasti ratastoolivang – seda imetlusväärsem on tema oskus kirjutada nii dünaamiliselt ja hoogsalt arenevaid lugusid.

Üks tsitaat loetust ettekujutuse andmiseks:
„Kuid sellest päevast peale armastus Lanceloti ja Gueneveri vahel muutus, see polnud enam selline nagu enne. See oli tugevam kui eales varem, kuid see polnud enam lihtne, nagu oli olnud, sest sellele oli lisatud kahtlust ja kadedust ja kahetsust, ning üsna pea lisati  sellele ka süütunnet, sest sellest ajast peale ei püüdnud nad enam teineteisest eemale hoida. Ja nende kokkusaamisest tuli kurvastust ja valu ja pimedust nii neile enestele kui Arthurile ja Arthuri kuningriigile, täpselt nõnda, nagu Merlin oli ennustanud, enne kui läks ise pimedusse oma võlutud viirpuu all.“

Triloogia kõige mahukam ja minu jaoks kõige nauditavam osa oli esimene: „Mõõk ja sõõr“. Järgmistes osades „Valgus laane taga“ ja „Tee Camlanni“ arenevad sündmused kiiremini ja kuhjub traagilist pinget kuni lõpplahenduseni. Lemmiktegelaseks kujunes mulle maailma parim rüütel Lancelot, aga triloogia üks võlu on seegi, et iga lugeja võib endale oma lemmikrüütli või -kuninga valida, sest teos lausa kubiseb neist.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Edmund de Waal „Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“

Edmund de Waal
„Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Merevaigusilmadega jänes“ jõudis minuni hästi palavatel päevadel ja kohe sai selgeks, et see ei ole kuuma ilma lugemisvara, sest nõuab erksat aju. Selles raamatus on nii palju fakte, nimesid ja kõiksugust muud teavet, et selle vastuvõtmiseks ja loetu põhjal seoste loomiseks peab vaim värske olema. Kuid pikkadel sügis- ja talveõhtutel võib selle suguvõsakroonika lugemine tõeliseks naudinguks kujuneda, eriti kui viitsitakse ka internetiotsinguid loetule lisada või kui lugejal on tugev kultuurilooliste teadmiste aluspõhi.

See teos on maiuspala kõigile neile, keda huvitab ajalugu, kultuurilugu, suguvõsakroonikad, endisaegade hiilguse langus, Jaapani kunsti jõudmine Euroopasse ja imekõnekad netsuked, impressionistid ja nende metseenid, Odessa, Pariisi, Viini ja Tōkyō kultuurielu ja arhitektuur, pankurite uskumatud rikkused, truu teenijaskond ja tihedalt sündmustikuga täis pikitud päevakavad. Loetelu võiks jätkata, sest raamat on palju ulatuslikum kui kaanekujunduse põhjal võiks järeldada,

Eestikeelse väljaande kaanekujundus näeb kena välja, aga ei ole minu arvates kuigi õnnestunud. Lugedes selgub, et merevaigusilmadega jänes, kes raamatule küll pealkirja andnud, on lihtsalt üks netsukete rikkalikust kogust, mitte kõige tähtsam, nagu kaanepildil selle ülevõimendamisest võiks järeldada. Mõni mu tuttav on kaanepildi leebe jänesekese korduste põhjal arvanud, et tegemist on naistekaga.  Kaas ei kutsunud mind seda raamatut lugema. Otsustavaks sai teadmine, et raamatus on palju kultuuriloolist.  Ja ma ei pidanud pettuma.

Edmund de Waali teos on nii mõneski mõttes (sala)kaval. Selle kulg nii ajas (netsukekogu esimese omaniku sünnist 1793. a kuni nüüdisajani) kui ka ruumis (Venemaa, Prantsusmaa, Austria, Jaapan, Suurbritannia...)  on hästi laiahaardeline.

Edmund de Waali esiisa Charles Joachim Ephrussi oli pankur ja kunstimetseen, kes on ajalukku hulga jälgi jätnud. Edmund de Waal on tema kohta leidnud rohkesti materjali, selle põhjalikult läbi sõelunud ja tema kirjapanek on ka ses mõttes huvitav, et iga lugeja võib seda ise jätkata. Näiteid selle kohta võiks tuua palju, aga piirdun kahega. Charles Ephrussi oli  Marcel Prousti Swanni prototüüp ja seetõttu võiks pärast „Merevaigust jänese“ lugemist otsekohe suunduda Prousti loomingu juurde.

Aga Charles Ephrussi oli ka impressionistide mõjukas metseen, omainimene Pariisi kunstiringkondades, mistõttu on ta kõvakübaras kuklapool jäänud näiteks ka Renoiri kuulsale maalile „Aerutajate eine“ (1881), millel kujutatud tegelaskonna Edmund de Waal oma raamatus üles loeb ja lahti seletab. Nõnda tekib jänese-loo lugemise järel tahtmine ka impressionistide ja Renoiri loominguga tutvust uuendada.

Või võtame arhitektuuri. Ephrusside suurejoonelised majad nii Odessas kui ka Pariisis ning palee Viini kuulsal Ringstrassel on neile linnadele oma jälje jätnud. Edmund de Waal kirjeldab pulbitsevat elu neis majades, kunstikogusid ja muid aardeid, millelt ustav teenijaskond usinasti tolmu pühkis. Neist aaretest ilmajäämist, sest isegi rikkus ja mõjukus ei kaitsnud Ephrusside suguvõsa kõikvõimalike rünnete eest. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning vara võõrandati.

Erinevad tegelased läbi aja tõusevad raamatus esile kohati vägagi ilmekaina. Autori vanaema Elisabethi kirjavahetus oma aja ühe kuulsama poeedi Rilkega ja võitlus selle nimel, et jõuetuks jäänud vanavanaisa ning vanavanaema sõja jalgu jäävast Austriast minema saada. Vanaonu, kelle saatus on viinud Tōkyōsse koos netsukekoguga, mis lausa imekombel jäi alles tänu ustava teenijanna Anna ennastsalgavusele.

„Ja nad ei märganud. Nad olid nii hõivatud. Nad olid hõivatud kõikide suurte esemetega – paruni maalide ja seifis hoitud kuldserviisiga, võõrastetoa kappide, kujude ja kõikide su ema ehetega. Ja kõikide paruni vanade raamatutega, mida ta nii väga armastas. Väikesi kujusid nad ei märganud.

Nii ma siis lihtsalt võtsin need ära. Ja panin need oma madratsisse ja magasin nende peal. Nüüd, kui sa oled siin, saan sulle midagi tagasi anda.“

Ja kummastav tõik, et tollestsamast Annast, tänu kellele säilis Ephrusside muinasjutulisest varandusest see tilluke ja samal ajal nii suur osa – 264 netsuket, „väga väikeste esemete väga suur kogu“, pole teada isegi perekonnanime. See ununes küsimata siis, kui olid veel elus need, kellelt küsida oleks saanud...

Lugesin seda raamatut väga süvenenult, valisin välja ja kavatsesin blogipostitusse panna hulga tsitaate, olen selle suguvõsa saatusele mõelnud pärast raamatulugemist nüüd juba mitu päeva, otsisin kõikvõimalikku lisateavet internetist, aga loobusin siiski seda blogipostitust pikemaks ja täielikumaks kirjutamast. Lisan vaid, et keraamikust autor, kelle loomingu valmimises on oluline koht puudutustel, on tabanud ära ühe üldisemat laadi ilmingu, selle, kuidas asjade maailm kujuneb „salajaste puudutuste ajalooks“. Ja ma loodan, et need, kes tema fakti- ja tundeküllaselt kirja pandud ning ka eesti keelde hästi tõlgitud teost loevad, saavad sellest puudutatud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

"The Glitter & the Gold"

Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen mõni aeg tagasi juba kirjutanud. Siis küll rohkem sellest, mida raamatu autor lapsena luges. Nüüd veel mõned mõtted.

Raamatu autorist, oma aja ühest kaunimast, haritumast ja rikkamast daamist ei teadnud ma enne sellesuvist Blenheimi palees käimist mitte midagi. Oxfordi-haridusega juristist giid oli vaimustuses Marlborough´ 9. hertsoginnast ja osutas kogu aeg temast tehtud portreepiltidele ja fotodele.

Silmapaistvalt kaunis ja väga rikas ameeriklanna abiellus Marlborough´ hertsogiga üsna vastu oma tahtmist, võimuka ema käsul, ja tema missioon pidi olema sünnitada hertsogile pärija, et hertsogitiitel ei läheks suguvõsa kõrvalharru Winston Churchillile. Selle kohustuse Consuelo ka täitis, kuid see ei takistanud teda tulevikus Winstoniga sõber olemast. Marlborough´ hertsoginna oli ta aastatel 1895 - 1921, kuni oma abielu lahutamiseni.

Sealtsamast Blenheimi palee raamatupoest Consuelo mälestused ostsingi. Need on valminud 1953. aastal ja esmakordselt avaldatud 1973. aastal. Ma ei oska arvata, miks nii huvitavast elust kauni mõjuka naise ja ühiskonnategelasena pole filmi tehtud. Selles filmis võiks olla koht nii glamuursel seltskonnaelul, Inglise kõrgklassi aristokraatial, ärihaidel, poliitikutel, kultuuritegelastel, kui ka seiklustel, põnevusel, mida rikkus ja positsioon võimaldasid, armastusel ja armastuse puudumisel, praegu nii moodsal feminismil, sõja- ja rahuteemal.

Ameerika miljonäri tütre elu oleks vastandatud vaestele ja haigetele lastele, kelle varjupaika ja sanatooriumi Consuelo koos oma teise abikaasa Jacques Balsaniga Prantsusmaal enne Teist maailmasõda pidas. Maailma olulisemate riikide võimukandjad olid vaimustunud selle naise ilust ja seltskondliku keskustelu oskusest, aga ka tema kõrgest kultuuritasemest.

Raamatus on palju tabavaid kirjeldusi tollaste seltskonnadaamide elust, nende riietusest, kodudest, huvidest. Need kõik näitavad, et Consuelol oli terav silm.

Minu jaoks on kohtumistest võimukandjate ja poliitikutega kahe maailmasõja vahelisel ajal aga huvitavamad Consuelo kirjeldused värvikatest koosolemistest Bernard Shaw, Henry Jamesi, Charlie Chaplini jt kultuuriinimestega, nende repliigid ja vaimukused.

Raamat on väga peene- ja taktitundeline, ükskõik kas kirjutatud on mõnest seltskonnategelasest või teenijannast, tipp-poliitikust või varjupaigalapsest. Mingit nüüdisajale nii omast "ärapanemist" sellest ei leia. Aga selle, et kõik pole kuld, mis hiilgab, sai Consuelo küll elus hästi selgeks.

Pildil on Marlborough´ hertsoginna 1903. a.