Sally Salminen „Katrina“

Sally Salminen
„Katrina“
Rootsi keelest tõlkinud Emma Rosalinda Haliste.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Põhjamaiselt karge saaga naise elust Ahvenamaa karmides oludes 20. sajandi alguses. Võrreldav Halldór Kiljan Laxnessi ja Martin Andersen Nexø teostega raskes vaesuses elavatest tugeva karakteriga inimestest. Eesti kirjandusest tuleb võrdlusena aga eeskätt meelde August Mälk oma romaanidega randlaste elust („Hea sadam“ jt).

Soomerootsi kirjanik Sally Salminen (1906–1976) kirjutas „Katrinat“ (1936) suure südamesoojusega. Tundis ta ju Ahvenamaa elu hästi, teadis lasterikaste perede vaevanägemisest, meremeeste naiste raskest töödrügavast saatusest ja külaühiskonnas valitsevatest seisusevahedest  põhjalikult oma elukogemuse läbi. „Katrina“ kirjutas ta küll mõnevõrra sellele elule tagasi vaadates, juba Ameerikas elades.

Katrina, see kena tugev Pohjanmaa peretütar laskis noore meremehe Johani luiskelugudel Ahvenamaa ilust ja õnnelikust ning rikkast elust oma pea segi ajada. Ta abiellus ülepeakaela, ilma kaasavarata, et Johaniga merereisile kohe kaasa minna. Ahvenamaal selgus talle üsna ruttu, et orvust Johan on väga vaene mees, peale selle oma ärplemise ja valede tõttu kogu küla naerualune. Aga Katrina õpib Johanit armastama ja hoidma, mõistab tema südameheadust, saab hakkama nii torpariosmiku vaesusega kui ka ränga tööga küla kangete kaptenite majapidamistes. Kasvatab lapsi, muretseb oma pere ja naabrite käekäigu pärast. Võidab küla tähtsaima mehe, kapten Nordkvisti lugupidamise, mispeale kogukond teda küll vaevaliselt ja vastumeelselt omaks võtab ja tema töökust ja tarmu tunnustab.

See on romaan ühtaegu nii hingeliselt kui ka kehaliselt tugeva naise muutumisest noorest tuulepäisest peretütrest vaese torparipere peamiseks tugisambaks ja kooshoidjaks. Neile, kes peavad lugu romaanidest, milles jutustatakse tugevate naiste saatusest, peaks „Katrina“ väga hästi sobima.

„Jah. õhk oli täis laulu! Kogu maailmaruumi täitis ebamaine muusika, see tungis hinge ja tõstis meele aimamatutesse kõrgustesse. Katrina tundis, et armastas kõiki, kõiki, et ta tahtis kõiki oma südamele suruda, vahet tegemata, kes nad on. Aga nüüd pidi ta mõtlema millelegi muule. Väike laev, mille purjesid tuul paisutas, libises lahte. Vannas säras nagu kuld ja lumivalged purjed sädelesid päikese käes. Hõbedased lained mänglesid käila ümber. Tüüril seisis keegi mees, sirge ja tugev. Katrina ruttas randa. Nüüd tuli Johan oma laevaga, nüüd oli ooteaeg möödas, nüüd täitus kõik!“

Terav silm ja hea käsi oli Sally Salmisel kõikvõimalike olustikudetailide kirjapanekul. Näiteks on väga südamlik koht, kus kümneaastane Elvira. üks väheseid kirjaoskajaid külas, kirjutab Katrina palvel laevareisil olevale Johanile kirja, et Katrina on lapseootel. Kiri saab naise üllatuseks hästi pikk. Hiljem selgub, et kirjutamises vilunud Elvira on lisaks lapseootusteatele kirja pannud ka igasuguseid külauudiseid. Või võtame üksikasjalikud mitmepäevaste pulmade ja kasinategi matuste kirjeldused, töörügamise nii merel kui maal, Katrina ja Johani arstilkäigu pika teekonna, mis neile algul lausa lõbusõidumeeleolu tekitab, kuid hiljem neist merehädalised teeb.

Väga olulisel kohal romaanis on laste elu. Seda nii Katrina ja Johani peres kui ka saarestikus laiemalt. Poisid läksid merele juba kümne- või kaheteistaastastena, alustades enamasti kokaabilistena laevadel, kuid juba varem, umbes kaheksandast eluaastast olid nad teinud rasket talumehetööd. Tüdrukud hoidsid korras kodu, aga ka nende töökäed olid kaptenite juures oodatud. Lisaks taheti tüdrukuid ikka võimalikult soodsalt mehele panna. Lapsed võõrdusid vanematest, häbenesid nende vaesust sageli ka siis, kui olid suureks sirgunud.

Vist suur osa eestlastest on korra või rohkemgi Ahvenamaal käinud ja kirjeldatavad kohad võivad neile tuttavad olla. Seda suurem peaks lugemiselamus olema.

Tuleb aga mainida, et kuigi üheteist romaani ja mitme autobiograafilise teose autor Sally Salminen oli kolmel korral nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, ei suhtunud ahvenamaalased tema „Katrinasse“ erilise poolehoiuga, sest nende arvates lahkas kirjanik saarestiku elu liiga armutult.

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.
 
Fotol (Wikipedia) on Sally Salminen oma töölaua taga 1940. aastal, mil tema esikromaani „Katrina“ ilmumisest oli möödunud neli aastat. Muu hulgas oli  „Katrina“ selleks ajaks juba ka eestikeelses tõlkes avaldatud Põhjamaade romaani sarjas.