28/12/2020

Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

7 comments:

  1. Olen nõus, vaatasin igaks juhuks kaks korda ja ikkagi jäin arvamusele, et jama, mis jama.

    ReplyDelete
  2. Ma vaatasin ka korralikult lõpuni, ja siis tuli tahtmine öelda: "Möhhh... mis see nüüd oli!"
    Aga kaas-vaataja katkestas üsna kähku.

    ReplyDelete
  3. Christie lugudest on viimasel ajal selles ‘uues stiilis’ mitu filmi tehtud. Vanad meeldivad rohkem.

    ReplyDelete
  4. Mina pole raamatut lugenud ja film meeldis väga. Just peaosalise moraalne langemine, kahtlustused, süümepiinad, hirm ja paranoia. Mõnusalt vastik tegelane 🙂.
    Filmi visuaalne teostus oli ka kaunis, kõik need interjöörid, valguslahendused jne.

    ReplyDelete
  5. Ma pean ka tunnistama, et ei ole raamatut lugenud,
    ja vaatasin seda filmi ainult näitlejate pärast.
    Näitlejad on on super, aga lugu ise on segane.

    Teist korda vaadates, näitlejad on super.
    Mingid jooned loos hakkavad kujunema.

    Kolmandat korda vaadates, näitlejad on head.
    Hakkan aru saama, et enne kinno minekut oleks,
    oleks hea see Agatha Christie lugu läbi lugeda.

    Ilmselt filmi tegijad seda eeldasidki, et
    näitame tuntud loo veidi tänapävasemas võtmes?
    Fännid muidugi pettusid ja teised ei saanud midagi aru.

    ReplyDelete
  6. Kui see oleks olnud lihtsalt film suvalise peategelase moraalsest allakäigust, siis ilmselt oleksin vaadanud teiste tundmustega. Võib-olla oleks siis meeldinud ka peaosalise mäng. Aga sel juhul poleks see film pidanud (minu meelest) mitte olema seotud Agatha Christie konkreetse krimiklassikaks kujunenud teosega ja selle lugeja muljetesse jäädvustunud tegelastega.

    Olen nüüdseks lugenud ka päris mitut Suurbritannias ilmunud arvustust, milles jah peetakse seda filmi modernseks tänapäevaseks vaatemänguks, kuid Agatha Christie omapärase stiili labastamiseks. Teisisõnu on see Sarah Phelpsi loomingulise käekirja põhjal tehtud linateos, milles Christie "Tuhkur Hobune" on muutunud äratundmatuseni.

    ReplyDelete
  7. Kas see film Tuhkur Hobune ei meenuta mitte
    meie filmi Tõde ja õigus, mingis mõttes.
    Sest ka Tammsaare loo ekraniseering oli risk,
    noor režissöör oli valmis eestist põgenema.

    Tammsaare ei ole Christie, ei ole võrreldavad.
    Tammsaare on kohustuslik, Christie on nauding.
    Mõlemad on tekstipõhised, lugu on lugeja peas.

    Probleemid tekivad kui meie peas arenenud lugu
    hakatakse meile pakkuma muul viisil ehk näitama!?
    Me ei peagi oma peas midagi tegema, ainult vaata.

    Kolmandat korda Tuhkur Hobust vaadates, ja ainult
    ühte naist imetledes, jõudis see selgus ka minuni.
    Nagu Krõõt oleks tegelikult Vargamäe peasüüdlane.

    ReplyDelete