Stephen Fry
„Trooja“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2022.
Trooja sõda on sündmus ja legend, mida tasub ikka ja jälle endale meelde tuletada. Iseäranisti niisugustel maailma jaoks murrangulistel aegadel nagu praegu.
„Kui Trooja langes, tekkis inimeste maailma auk, mida ei suudeta võib-olla kunagi täita, või kui, siis ainult mälestustes. Poeedid peavad seda lugu aina uuesti ja uuesti laulma, andma seda edasi ühelt põlvkonnalt teisele, et me ei kaotaks Troojat ja koos sellega osa iseendast.“
Stephen Fry on oma triloogiaga „Kreeka müüdid“, „Kreeka kangelased“ ja „Trooja“ („Troy: The Siege of Troy Retold“, 2020) teinud suurepärast tööd. Tänuväärne on seegi, et kõik kolm on nüüd eesti keelde jõudnud: ladusas tõlkes, kena kujundusega ja hästi toimetatuna.
Fry on kõigis kolmes raamatus lennukas kirjamees, muutes käsitletu väga meeldejäävaks nii faktide kui ka emotsioonidega. Lisaks on tal head huumorimeelt. See on mõistmise ja meeldejätmise jaoks väga oluline. Niihästi nendele, kes puutuvad Kreeka mütoloogia, legendide ja kirjandusega Fry ümberjutustuste kaudu nüüd esmakordselt kokku, kui ka neile, kes nende teemadega juba varasemast ja vägagi hästi kursis on. Hinnaliseks lugemisvaraks on Fry raamatud just noortele, sest ta on suutnud vältida igasugust igavust, kirjutab vaimukalt ja põnevalt ning – mis peaasi – seostab igiammuseid sündmusi oskuslikult nüüdisajaga.
„Troojat“ lugedes tekkis mul muu hulgas mõte, et kui vanadel aegadel usuti nii jäägitult jumalate osavõttu sõjast, nende jagunemist vastasleeridesse, otsest abi lemmikutele ja vastuseisu nende vaenlastele, tohutut mõju avalikest sekkumistest salasepitsusteni välja, siis, kuidas on praegu, kus on jumalad, mida nad teevad nüüdissõdade ajal? Võib-olla käituvad nad Zeusi kombel, kes:
„… ei olnud niiditõmbaja ega meisterlik taktik. Tal polnud kannatust, et kõiki niite sikutada. Talle ei pakkunud mingit mõnu uurida sügavale analüütilistesse mõtetesse vajunult mängulauda, sõrmed meelekohtadele surutud, ning ennustada kõiki käike ja vastukäike. Raputa korralikult ja vaata, mis juhtub – see oli tema moodus. Pane süütenöör põlema ja ära rohkem sekku.
Las inimkond rebib ennast ise tükkideks.“
Osavasti toob Fry välja Trooja sõja rohkeid õppetunde. Olgu siin kolm näidet. Esiteks see, et sõjad, mille kumbki pool uskus kiiresti läbi saavat, jäävad venima kuudeks ja aastateks. Kreeklased ja troojalased olid võib-olla esimesed, kes selle kurva tõe leidsid.
Teisena mõtted sõdalaste suhtumisest langenutesse. Tava nõudis:
„... et surnud loovutataks nende rahvale, et nad saaksid puhastatud ja põletatud või maetud. Surnukeha jätmine maa peale mädanema oli suurim teotus, mis võis inimesele osaks saada. Selline pühaduserüvetus häbistas mõlemaid pooli. Sõjas, mis oli määratud möllama nii palju aastaid, võis näha sõnulkirjeldamatut vägivalda , barbaarseid tegusid ning kõige julmemat ja armutumat metsikut verevalamist, kuid ometi olid mingid kombed ja rituaalid, millest tuli kinni pidada, ja nende tähtsust on võimatu ülehinnata. Nagu aeg näitab.“
Kolmandat õppetundi, mis praegu vist kõigile teada, võib kokku võtta väga lühidalt: nii elus kui ka sõjas on igal teol tagajärg.
„Troojas“ käsitleb Stephen Fry nii Trooja hiilgust kui ka viletsust; toob meeldejäävatena esile paljusid tegelasi, kirgi ja tundmusi; seletab ära meie igapäevases kõnepruugis esile tulevaid väljendeid; annab au Homerosele ja kõigile neile, kes on õnnestunult kirjeldanud või arendanud edasi Trooja sõja teemat; pakub naudingut ja teadmisi – lugege, muidugi lugege! On väga tore, et Fry raamatut täiendavad lisad müütidest ja tegelikkusest, tegelaste nimestik, pildid ja register.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Kreeka kangelased“
Trooja sõda on sündmus ja legend, mida tasub ikka ja jälle endale meelde tuletada. Iseäranisti niisugustel maailma jaoks murrangulistel aegadel nagu praegu.
„Kui Trooja langes, tekkis inimeste maailma auk, mida ei suudeta võib-olla kunagi täita, või kui, siis ainult mälestustes. Poeedid peavad seda lugu aina uuesti ja uuesti laulma, andma seda edasi ühelt põlvkonnalt teisele, et me ei kaotaks Troojat ja koos sellega osa iseendast.“
Stephen Fry on oma triloogiaga „Kreeka müüdid“, „Kreeka kangelased“ ja „Trooja“ („Troy: The Siege of Troy Retold“, 2020) teinud suurepärast tööd. Tänuväärne on seegi, et kõik kolm on nüüd eesti keelde jõudnud: ladusas tõlkes, kena kujundusega ja hästi toimetatuna.
Fry on kõigis kolmes raamatus lennukas kirjamees, muutes käsitletu väga meeldejäävaks nii faktide kui ka emotsioonidega. Lisaks on tal head huumorimeelt. See on mõistmise ja meeldejätmise jaoks väga oluline. Niihästi nendele, kes puutuvad Kreeka mütoloogia, legendide ja kirjandusega Fry ümberjutustuste kaudu nüüd esmakordselt kokku, kui ka neile, kes nende teemadega juba varasemast ja vägagi hästi kursis on. Hinnaliseks lugemisvaraks on Fry raamatud just noortele, sest ta on suutnud vältida igasugust igavust, kirjutab vaimukalt ja põnevalt ning – mis peaasi – seostab igiammuseid sündmusi oskuslikult nüüdisajaga.
„Troojat“ lugedes tekkis mul muu hulgas mõte, et kui vanadel aegadel usuti nii jäägitult jumalate osavõttu sõjast, nende jagunemist vastasleeridesse, otsest abi lemmikutele ja vastuseisu nende vaenlastele, tohutut mõju avalikest sekkumistest salasepitsusteni välja, siis, kuidas on praegu, kus on jumalad, mida nad teevad nüüdissõdade ajal? Võib-olla käituvad nad Zeusi kombel, kes:
„… ei olnud niiditõmbaja ega meisterlik taktik. Tal polnud kannatust, et kõiki niite sikutada. Talle ei pakkunud mingit mõnu uurida sügavale analüütilistesse mõtetesse vajunult mängulauda, sõrmed meelekohtadele surutud, ning ennustada kõiki käike ja vastukäike. Raputa korralikult ja vaata, mis juhtub – see oli tema moodus. Pane süütenöör põlema ja ära rohkem sekku.
Las inimkond rebib ennast ise tükkideks.“
Osavasti toob Fry välja Trooja sõja rohkeid õppetunde. Olgu siin kolm näidet. Esiteks see, et sõjad, mille kumbki pool uskus kiiresti läbi saavat, jäävad venima kuudeks ja aastateks. Kreeklased ja troojalased olid võib-olla esimesed, kes selle kurva tõe leidsid.
Teisena mõtted sõdalaste suhtumisest langenutesse. Tava nõudis:
„... et surnud loovutataks nende rahvale, et nad saaksid puhastatud ja põletatud või maetud. Surnukeha jätmine maa peale mädanema oli suurim teotus, mis võis inimesele osaks saada. Selline pühaduserüvetus häbistas mõlemaid pooli. Sõjas, mis oli määratud möllama nii palju aastaid, võis näha sõnulkirjeldamatut vägivalda , barbaarseid tegusid ning kõige julmemat ja armutumat metsikut verevalamist, kuid ometi olid mingid kombed ja rituaalid, millest tuli kinni pidada, ja nende tähtsust on võimatu ülehinnata. Nagu aeg näitab.“
Kolmandat õppetundi, mis praegu vist kõigile teada, võib kokku võtta väga lühidalt: nii elus kui ka sõjas on igal teol tagajärg.
„Troojas“ käsitleb Stephen Fry nii Trooja hiilgust kui ka viletsust; toob meeldejäävatena esile paljusid tegelasi, kirgi ja tundmusi; seletab ära meie igapäevases kõnepruugis esile tulevaid väljendeid; annab au Homerosele ja kõigile neile, kes on õnnestunult kirjeldanud või arendanud edasi Trooja sõja teemat; pakub naudingut ja teadmisi – lugege, muidugi lugege! On väga tore, et Fry raamatut täiendavad lisad müütidest ja tegelikkusest, tegelaste nimestik, pildid ja register.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Kreeka kangelased“
No comments:
Post a Comment