Toidukunstikuu raames on alates tänasest ETV2s näha maitseelamusi pakkuvad dokid toidust, toorainest ja gastronoomia suurkujudest. Dokke on neli. Kõiki neid saab näha ka Jupiteris. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia oma mulje (kaldkirjas).
Doki keskmes on toidu raiskamise vastu võitlev Ronni Kahn, kes asutas heategevusorganisatsiooni OzHarvest, mis kogub üle jäänud toidu kokku ja annetab selle vähekindlustatud inimestele. Ronni Kahn tegutseb selles filmis kahe aasta jooksul Austraalias, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Samal ajal on tema isiklikus elus nii valu kui ka rõõmu.
9. novembril kell 21.30: „Varjus kasvanud kohv“ („Shade Grown Coffee"; Taani, 2020).
Film uurib, kuidas keskkonnasõbralik kohvikasvatus võib aidata kohalikke kogukondi, peatada metsade hävitamist ning kaitsta loomade ja lindude elupaiku. Samuti näitab dokk, kuidas iga kohvitarbija saab anda oma panuse, et nende lemmikjoogi tootmine oleks võimalikult jätkusuutlik. Sõna saavad kohvikasvatajad ja -gurmaanid.
Õppefilmina mõjuv selgitus sellest, kuidas mahekohv Etioopiast, Nicaraguast, El Salvadorist, Panamast, Mehhikost, Guatemalast jm Taanimaale kohvigurmaanide lauale jõuab. Kõige rohkem on jälgitud Etioopia metsakohvi kasvataja Akmel Nuri (pildil) töid ja tegemisi 200 hektari suurusel maa-alal, millel paikneb nii suur istandus kui ka looduslik mets ning kohv on linnusõbralik. Huvipakkuv on kohvi jõudmine kasvatajalt tarbijani, eriti oluline on sellel teekonnal kohviröstijate täpsust, kogemust ja teadmisi nõudev töö. Looduse- ja linnusõbraliku varjus kasvanud kohvi puhul on terav nii looduse tasakaalu kui ka õiglase hinna küsimus.
23. novembril kell 21.30: „Auguste Escoffier ehk moodsa gastronoomia sünnilugu“ („Escoffier“; Prantsuse, 2020, rež Olivier Julien).
Gastronoomia ehk peenkokakunst sündis umbes sajandi eest tänu mitmetes luksushotellides töötanud legendaarsele meisterkokale Auguste Escoffier, kes moderniseeris Prantsuse kokakunsti ning muutis selle maailmakuulsaks. Lisaks uudsetele maitsetele lõi Escoffier ka mudeli, mis puudutas hügieeninõudeid, personali töörõivaid ja toidu serveerimist. Dokis saab näha arhiivikaadreid ja usutlusi praeguste tipptegijatega.
Seda dokki tahtsin kindlasti vaadata ja vaatasingi toidukuu filmidest esimesena. Sain väga hea meeleolu ja uusi teadmisi. Aga selle üle pole põhjust imestada, sest Escoffier' puhul käisid hõrk toit ja hea meeleolu lahutamatult koos.
Noore kokaabilisena 1865. a väikelinnast Pariisi saabudes oli tema esimesi muresid luua kabaree Moulin Rouge köögis rahulik ja viisakas meeskonnavaim. Ametiredelil edenes ta kiiresti ja peakokana omandas suure tunnustuse, ühtlasi oli ta esimese kokakolledži asutaja. Nüüdseks on selles õppinud tuhandeid tulevasi peakokki. Noorena spetsialiseerus Escoffier kastmete valmistamisele, aga pidas kogu kokandust kunstiks, mis peab alluma teaduse reeglistikule. Heas toidus peab avalduma toiduainete loomulik maitse.
Escoffier oli esimene peakokk, kes esitles oma toite restoranikülalistele, tuues neid ise lauda, kuulsustele valmistas ta huvitavaid just neile omistatud roogi ja pidas lugu isikupärasest toidust. Esteetiline serveering oli kui peakoka signatuur.
Koos Césare Ritziga pani ta aluse luksushotellidele, mille tõmbenumber oli suurepärane restoran. 1890. aastast tegutses Escoffier koos Ritziga Londonis, seejärel taas Pariisis, siis USAs. 1920. a ilmus tema põhiteos „Kulinaaria juhtnöörid“, millest sai Prantsuse gastronoomia piibel. Escoffier' tees oli püüelda täiuse poole lihtsuse ja aususega.
30. novembril kell 21.30: „Tasakaalu retsept“ („La receta del equilibrio“; Hispaania, 2020).
Selle 2020. a valminud doki keskmes on kahe Michelini tärniga pärjatud hispaania meisterkokk Ricard Camarena, kes Covid-19 pandeemia tõttu oli sunnitud oma restoranid sulgema. Kui Camarenal tekib võimalus pärast pikka sulgemist kohad taas avada, seisab ta silmitsi raskuste ja väljakutsetega, mis sunnivad restoraniäri uutes oludes ümber hindama. Samal ajal annavad Valèncias asuvad aiad endist viisi saaki ning looduse ringkäik jätkub häirimatus rahus.
Praeguse ajahetke jaoks väga huvitav dokk aitab võrrelda meie hakkamasaamist ja üleelamisi koroonaoludes teiste hakkamasaamisega, antud juhul Hispaania restorani peakoka, tema abikaasa ja alluvate omaga. Inimesed soovivad olla kaitstud ja on selle nimel pingutusteks valmis: mõtlevad hoolega läbi, kuidas taas avada koroonapiirangute tõttu suletud restorani, kuidas tagada ohutus (kannavad maske, tervitavad küünarnukitsi, mõõdavad kaugust laudade vahel jne).
Koroona toob kaasa kohaliku ja hooajalise tooraine (eriti köögiviljade, nii juurte kui õite) märksa olulisema ja läbimõelduma kasutamise. Paneb mõtlema sellele, et suurturgudel on ninapidi koos väga palju inimesi. Ehmatab ja harjutab surmaga, sest päevas on surnud sadu inimesi. Aga paneb mõtlema ka sellest, et elus tuleb õppida pause tegema, sest edasitormamine peab vahelduma puhkusega ja ajaga oma pere jaoks.
Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet (2. nov 2021) ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).
No comments:
Post a Comment