14/10/2021

Veidi tarkusest, teadusest ja ajakirjandusest

Kui ma enne EV presidendivalimisi lugesin ütlemisi, et Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomeret ei tunta nii palju, et teda presidendiks valida ja et ta ei sobi presidendikandidaadiks ega õigupoolest presidendikandidaadi kandidaadikski, siis mõtlesin, et see on tegelikult ajakirjanduse tegemata töö, et rahvas nii vähe teab meie teadlastest, haritlastest ja kultuuritegelastest üldse. Reeglina ei põhjusta nad skandaale, mis klikihimulisi väljaandeid kirjutama meelitaksid. Nad teevad oma tööd, päevast päeva, ja sellest kirjutamine nõuaks ajakirjanikelt rohkem süvenemist, kui see tihtipeale konveieritööks kippuvas uudistetootmise õhkkonnas võimalik on.

Ei ole teadlase asi vehelda ja ennast tuttavaks teha. Tema asi on lahendada, otsida, leida, avastada, aga ajakirjanduse ülesanne on teda tutvustada, näidata ja selgitada rahvale, mis teadlase töös võib meie inimestele ja maale kasu tuua. Meelelahutajaid ju tuntakse ja tutvustatakse, teadlasi aga enamasti siis, kui nad loovad sensatsiooni, kuid teadlase igapäevatöös ei ole sensatsioon kuigi sagedane külaline.

* * *

Pärast uue presidendi Alar Karise ametisseastumist on mul hea meel, et temagi on teadlaste hulgast. Rõhutatult teadlase mõtteviisiga. Tarkust tunnistav ja tunnustav.

* * *

50 aastat tagasi pärast Tartu Ülikooli lõpetamist alustasin ajakirjanikutööd tollase ajalehe Noorte Hääl kooliosakonnas. Esimesed lood olid üliõpilaselust, mida hästi tundsin. Aga mind veetles muu. Selle muu nimi oli teadusajakirjandus.

Noorte Hääles ilmus tollal väga asjalik ja loetav erilehekülg „Orbis Scientiarum“, sagedusega kord nädalas. Selle autor ja toimetaja oli Juhan Kivi, kes oli neil aastatel oma kirjutistega meie teadlaste elust ja tööst väga populaarne. Juhan vedas ka tollase Ajakirjanike Liidu teadusajakirjanike sektsiooni, kuhu kuulusid teadust populariseerivad ja tutvustavad ajakirjanikud erinevatest toimetustest. Veel oli Juhan suur reisihuviline, käis Kamtšatkal, Pamiiris ja mujal, kirjutas reisiraamatuid. Varsti pärast mu tööleasumist Noorte Häälde läks Juhan sealt ära, teadusajakirja Horisont toimetuses oli tema jaoks ahvatlev töökoht. Minul aga tekkis võimalus hakata tegelema teemadega, mis mind huvitasid.

Tolleks ajaks oli juba ka selge, et kuigi mind Tartu Ülikoolis ootas pärast esimest tööaastat ajakirjanduseriala aspirantuurikoht, ei saa ma perekondlikel põhjustel sinna minna. Aspirantuuris pidi mu uurimisobjektiks olema Eesti teadusajakirjanduse ajalugu. Kavatsusest loobuda oli kahju. Vähemalt võtsin julguse kokku ja ütlesin Noorte Hääle (pea)toimetaja Guido Viilasele, et tahaksin „Orbis Scientiarumit“ toimetama hakata. Ja ma sain selle töö!

Oli ääretult põnev kohtuda teadlastega, saada osa nende igapäevatööst ja elust, vahendada seda lehelugejatele. Nende jutuajamiste ning usutluste amplituud oli lai, ulatudes suhtlemisest noorte teadlastega (kuulusin ka vabariiklikku noorte teadlaste nõukokku, käisin nende laagrites Kihnus ja Viitnal, leidsin nende hulgast häid sõpru kogu eluks) kuni meie Teaduste Akadeemia akadeemikute ja presidendini. 

Minu sidemed teadlastega laienesid veelgi pärast seda, kui stažeerisin kuu aega üleliidulise noortelehe Komsomolskaja Pravda teaduseosakonnas, kus töötasid teadusajakirjandusele väga pühendunud lehemehed, näiteks Jaroslav Golovanov, kelle raamat „Etüüde teadlastest“ on ka eesti keeles ilmunud. Tänu Jaroslavile ja teistele seal saadud tutvustele õnnestus mul mõni aeg hiljem kohtuda Moskvas German Titoviga, käia Tähelinnas, kirjutada ka NSVL Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi direktorist Roald Sagdejevist jne.

Sellest ajast mu elus on tohutult paljut meenutada. Igatahes olin ma teadusajakirjanikuna oma tööst väga vaimustunud ja elevil. See oli noorele ajakirjanikule tõeline väljakutse, nagu nüüd on tavaks öelda. Kahjuks ei saanud ma seda tööd teha kuigi kaua, sest toimetuse vajadused viisid mind muude teemade juurde, aga „Orbis Scientiarumi“ toimetamise ja kirjutamise aeg oli minu jaoks väga oluline ja õpetas mulle palju, kujundades suuresti mu ellusuhtumist ja saades aluseks ka paljudele hilisematele lugudele ning mõistmistele.

Ilmselt on see osa mu elukäigust ka suureks põhjuseks, miks mul on hea meel, et uus EV president on teadlaste hulgast. Ootan huviga, mida tema aeg kaasa toob ja tähendab.

* * *

Eile jõudis minuni kurb teade, et 55 aastat tegutsenud Tallinna Teadlaste Maja lõpetab tegevuse. Selleks vajalik üldkoosolek toimub 30. oktoobril. Seal esitletakse ka raamatut „Majata Maja lugu. Järje järg“.
(EDIT: 27. okt '21. Täna tuli uus teade, et COVID-19 koroonaviiruse pandeemia uue puhangu tõttu lükkub üritus edasi.)

Ma ei ole Teadlaste Maja liige, kuid olen viibinud paljudel selle üritustel ja ettevõtmistel, rääkinud väga paljude selle liikmetega. Teadlaste Maja asutati 9. jaanuaril 1966. Eestvedajateks olid Nikolai Alumäe, Agu Aarna jpt. Asutajaliige Elsa Pajumaa on mulle rääkinud, et toona olid Eesti teadlased kõik hajali. Vaja oli haakumise kohta, et teadlased ei võõrduks üksteisest ja saaksid ühist asja ajada.

Algusest saati selle Maja hingeks olnud Elsa Pajumaa meenutas ka, kuidas Teadlaste Maja rajamisele oli ENSV juhtidelt suur vastuseis, põhikirja kinnitamist veeretati nagu kuuma kartulit ühest instantsist teise. Lõpuks kinnitas põhikirja Teaduste Akadeemia Presiidium Johan Eichfeldi juhtimisel, esimeseks Teadlaste Maja nõukogu esimeheks  sai Nikolai Alumäe. Kõrvuti teadlastega on sellesse omamoodi klubisse kuulunud ka palju kultuuritegelasi.

Paradoksaalne on see, et kuigi Teadlaste Maja on aastate kestel olnud väga populaarne, pole tal kunagi olnud oma maja. Kuid see ei ole takistanud sisukat seltsitegevust ja oma kaaluka ja tasakaaluka sõna ütlemist mitmete Tallinna ja Eesti jaoks oluliste probleemide puhul.

* * *

Read „Kalevipojast“ ja ka minu esimese klassi salmikust:
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui  kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

Pilt: grafiti Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

2 comments: