Üsna kindlasti on paljudel John le Carré „Väike trummitüdruk“ ammu loetud, sest eestikeelses tõlkes ilmus see mõni aasta tagasi. Minul oli raamat lugemata ja võimalik, et just selle tõttu haarasid pulbitsev sündmustik ja keerulised tunded mind kohe kaasa.
Rohkem kui topeltagendiks värvatud noore näitlejanna Charmian Rossi seiklusrikas ja üpris õudne käekäik paelus mind tema ülioskusliku juhendaja Gadi mahasurutud armastus ja õiglustunne, mida Alexander Skarsgård väga hästi välja mängis. Minu jaoks oli Skarsgård tõeline avastus, sest ma ei ole seda sümpaatset ja vaieldamatult andekat näitlejat varem sattunud nägema.
Tegevus algab 1979. a, mil Lääne-Saksamaa pealinnas Bonnis ühe diplomaadi kodus plahvatab pomm. Asja uurima saabub Iisraeli spioonikomandör Martin Kurtz, kes on veendunud, et kuriteo taga seisab Palestiina revolutsioonilise rakukese juht Khalil. kes seisab oma rahva eest ja tahab kätte maksta oma vendade eest. Kurtzil on vastuoluline loomus, kuid ta on mõnes olukorras julmuseni fanaatiline.
Sündmused kulgevad mitmes riigis, Charliel kaob võimalus tunda omaenda tundeid, temast saab sööt Khalili tabamiseks, teda koolitatakse sisuliselt enesetaputerroristiks, tema hinges segunevad tugevad kahtlused, lõpuks tuleb tal leida oma tee, kuid sellele astumiseks puudub tal taas kord vaba valik...
Kas kättemaks on alati õigustatud, kas kõigil asjaosalistel on kohati võikas mängus oma õigus ja õiglus, kas spioone saab üldse kunagi usaldada, kas rohked ohvrid ei ole liiga kallis hind ja kas lõppude lõpuks ei ole igaühel õigus armuda ja armastada?
„Kes sa oled?“
„Kes sina oled?“
Filmiposter internetist.
No comments:
Post a Comment