Kuulates Boriss Grebenštšikovi

Kuulan juba hulk aega ja ka praegu seda postitust tehes Boriss Grebenštšikovi laule. Teadupärast on ta üks neist suurtest staaridest, kes said sõjavastaste vaadete eest Venemaal esinemiskeelu. 

Boriss Grebenštšikov (BG, sünd 27. nov 1953) on poeet ja muusik, helilooja ning rokkbändi Akvarium laulja ja kitarrist, üks nõukogude rokkmuusika rajajatest. 

Grebenštšikovi olen ikka aeg-ajalt kuulanud, tema esituslaad meeldib mulle, samuti ta laulude mõtlikud sõnumid. Õnneks on YouTube’is tema ja rokkansambel Akvariumi esituses palju palasid ja kontserte ning minult saavad need kindla kuulamissoovituse. 

Ühe lühikese armsa laulu, oma suure lemmiku, panen ka selle postituse lõppu. Aga viimaste aastate laulud on Akvariumil ja Boris Grebenštšikovil väga tõsised. Näiteks „Пошёл  Вон Вавилон“, „Podmoga“, „Сякухачи“ jt, milles väljendub laulja filosoofiline olemus.

Tulin blogisse, et kirjutada, kuidas  ma eile end järsku vanana ja abituna tundsin. Aga  selle muusika kuulamine on nüüd eilse halva tunde ära viinud. Polnud ju midagi erilist. Läksin lihtsalt Smartpostist pakki ära tooma, aga kui olin koodi sisestanud, siis kapiuks ei avanenud, kuigi tekst ekraanil näitas, et uks on avatud. Teisel katsel juhtus sama. Moblat polnud, sest ma ei kanna seda kogu aeg kaasas,  ja ma ei saanud ekraanil olevale abinumbrile helistada. 

Samal ajal tekkis koperdava minu taha järjekord. Keegi ei pahandanud, üks noorem naine tuli appi, helistas, kuhu vaja, aga ka sealt tehtud kaugjuhtimise peale ei tulnud pakikapp lahti. Kogu episood kestis umbes kümme minutit ja mul oli piinlik, et teised peavad minu pärast aega raiskama. Lõpuks lubati telefoni teises otsas, et mõne tunni pärast pannakse mu pakike uude kappi ja saadetakse mu kodusolevale moblale uue pakikapi kood. Tänasin abistajat ja tulin koju. Õhtul saabuski uus kood ja täna sain oma pakikese kätte. 

Aga millegipärast jäi mul sellest üsna tühisest vahejuhtumist ebameeldiv saamatuse ja väsimuse tunne.

Olgu, kuidas on, praegu kuulan ja naudin muusikat. Sain oma olemuse ja olemise tagasi.

Laulu „То, что я должен сказать“ juurest YouTube'is leidsin huvitava teksti sellest, et kaks nädalat tagasi, 2. märtsil oli Londoni klubis The Troubadour Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovi kontsert Akvariumi 50-aastaseks saamise auks. See kontsert kujunes muusikute järjekordseks sõjavastaseks esinemiseks.

„Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on hullumeelsus ja selle algatanud inimesed on Venemaa häbi,“ avaldas BG oma arvamust mõni päev enne kontserti. Trubaduuri-klubis esinemisest unistas ta juba ammu, kuid ei kujutlenud, et see juhtub niisugusel ajal.

Akvarium alustas seda kontserti vana sõjavastase lauluga Esimese maailmasõja päevilt, mille omal ajal laulis kuulsaks Aleksandr Vertinski ja millel on kaks pealkirja: „То, что я должен сказать“  ja „Я не знаю, зачем и кому это нужно“ („See, mida ma pean ütlema“  ja „Ma ei tea, milleks ja kellele seda on vaja“). Seejärel esitati legendaarseks saanud kompositsioon „Господу видней“, „Псалом 151“, „Голубой огонек“, „Махамайя“, „Серебро господа моего“, „Не судьба“ ja muud Akvariumi-klassikat.

Ja siis leidsin ma ka olulise fakti just selle armsa laulu kohta, mille lubasin panna postituse lõppu. Nimelt esitas Akvarium sel Londoni kontserdil taas pärast pikki aastaid oma kuulsa laulu „Город золотой“, mille eel BG ütles kuulajatele: „Palvetan, et selle laulu ajal vähemalt üks kuul lendaks mööda, et vähemalt ükski pomm ei tabaks maja.“

See laul on siin: https://youtu.be/7CNjq-DVW00
„Kuldne linn“ – „Город золотой“ – „City Of Gold“, esitavad Akvarium – Аквариум ja Boriss Grebenštšikov. Laul filmist „Assa“ (1987).