Just nüüd, tänavuse novembri algul möödub 75 aastat Eesti ühe populaarsema noorteajakirja Noorus ilmuma hakkamisest. Muutlikud ajad ja olud ei lasknud Noorusel küll praeguseni ilmuda, ajakirja elukaar sai otsa veidi enne uue sajandi algust, aga meeles on see mitmekülgne väljaanne veel paljudel, kelle elu see ühel või teisel viisil mõjutas.
„NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.
Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“
Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi... /- - -/ Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.“
„1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.
Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.
Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.
Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“
Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.
Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud. /- - -/
Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.
Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.
„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“
Mis Noorusest edasi sai, milliseks kujunes tema elutee, millega köideti lugejaid, kes ja kuidas ajakirja tegid ja kes temaga pahandama kippusid, kuidas trükiarv 130 000 eksemplarini tõusis, miks Noorus lõpuks hääbus ja veel paljust muust olen kirjutanud oma raamatus, samuti saab omas ajas legendaarseks kujunenud ajakirja käekäiku jälgida raamatukogudes säilinud aastakäikudest ja internetist. Võib-olla leiate neist enda jaoks põnevat.
No comments:
Post a Comment