22/11/2020

„How to Stop Time“


Matt Haig „How to Stop Time“ (2017).

Kuigi praegu väga populaarse inglise kirjaniku Matt Haigi teostest on vähemalt üks, võib-olla ka rohkem, eesti keeles ilmunud, oli minu jaoks tegemist tundmatu kirjanikuga.

Lugema meelitasid mind Stephen Fry kiidusõnad selle romaani ühe väljaande esikaanel. Tavaliselt suhtun raamatukaantel olevatesse reklaamtekstidesse üsna külmalt ja/või skeptiliselt, kuid Fry ise ja tema looming on ju igati huvitavad, sestap tahtsin teada, missugune on raamat, mida ta kiidab.

Üsna „Kuidas peatada aega“ alguses saab teada, et peategelane on ülivana, kuigi näeb nooremapoolne välja ja esineb nüüdisajal neljakümne ühesena, hoolimata oma aastasadade vanusest tagapõhjast. Kohe selgub ka, kui raske see on, sest kõik inimesed, kes on talle kallid olnud ja kellel ei ole imelist üliaeglase vananemise võimet, on surnud ning mida aeg edasi, seda üksildasem peategelane on. Sest ta ei tohi armastada. Kunagi ta armastas, aga naine suri ja võib-olla on kusagil nende tütar, kes päris peategelaselt aeglase vananemise imelise võime.

Peategelasel on läbi aegade olnud palju nimesid, kuid omaseks peab ta Tom Hazardi nime. See on ka mõneti mõistetav, sest „hazard“ tähendab riskijat, kõike kaalule panijat. Üliaeglaselt vananejad ehk albad ei tohi kuskile jääda kauemaks kui kaheksaks aastaks, sest muidu märkavad ümbritsejad, et nad ei vanane ja põhjustavad neile ja nende lähedastele ebameeldivusi. Nende kaitseks on loodud nn albatrossiühing, mille peamees aitab albadel identiteeti muuta ja uutesse elukohtadesse sisse elada. Kuid kas ta on seda tehes omakasupüüdlik või mitte?

Vanal ajal peeti albasid ja nende vanemaid nõidadeks, hiljem püüdsid arstid, kellega albadel on keelatud kohtuda, teada saada, kas üliaeglase vananemise nähtust on olemas. Tänapäevalgi pole lood palju paremad, sest ühtpidi on nad peaaegu nagu jumal-inimesed, kes elavad sajandeid, võib-olla koguni aastatuhandeid, teisipidi aga tahab ju ka nüüdisaja teadus lahendada aeglase vananemise ja surematuse saladusi ning arvab albasid sobivat katse- ja uurimismaterjaliks vaimuhaiglates ja laborites.

Ammu elu teise poolde jõudnuna tean, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab minevik temaga kaasas käima – sisuliselt saab lõpuks minevikuks kogu elu. Mälestustetulv, mis võib saata sajandeid elanud inimest, võib tõenäoliselt muutuda kohutavaks koormaks. Mis siis imestada, et isegi albadel hakkavad pikapeale ilmnema mõned vanadusemärgid, pea- ja luuvalu, mis võivad neid rivist ootamatult välja lüüa. Ja kui valusaks muutub igatsus armastuse järele, selle järele, et võiks ohutult kellessegi kiinduda ja et selle kiindumuse objektile kannatusi ei põhjustaks.

Palju häid ja huvitavaid kohtumisi mahub sajanditevanusesse ellu ka, sealhulgas näiteks Tom Hazardi puhul niisuguste tuntud kirjameestega, nagu Shakespeare'i ja F. Scott Fitzgerald. Nad tulevad talle kohe meelde, kui miski nüüdisajal nendele viitab, sest tema on nendega suhelnud ja neid tundnud. Samamoodi kui mälestused minevikust ja filosofeerimine ajaloosündmuste üle, milles ta on osalenud, käib temaga läbi aegade kaasas muusikaarmastus ja pillimäng, millega ta on mitmel sajandil end elatanud ja mis temas suudab ikka ja jälle tekitada tunnet, et temagi – kuigi teistsugune – on inimene. Ta oskab mängida 30 pilli, kuid eriti suure võlujõuga on tema jaoks klaver.

Romaan on aja kulust ja sellest, kui tähtis on omada enda kõrval inimesi, kellele saaks kõike enda kohta usaldada, kes toetaksid ja mõistaksid. Kirjaniku fantaasia hüppab erinevatesse aegadesse ja kohtadesse, kuni ta peategelane tänapäeval tõdeb, et kohtadel pole enam tähtsust. Tähtis on ületada hirm, olla kohal olevikuhetkes, uskuda tuleviku kõikvõimalikkust. Ja armastada....

Romaani järgi on kavas teha film, milles peaosas Benedict Cumberbatch.

Lugesin ingliskeelset e-raamatut. Siinne kaanepilt on internetist.

No comments:

Post a comment