29/10/2020

Kirjade säilimisest ja säilitamisest

 Olin just kirjutanud eelneva blogipostituse kirjalikest tekstidest ja kaduvikust, kui sain juhtumisi ühe listi kaudu kaks teadet kirjade säilimisest ja säilitamisest.

Kirjad on mulle alati südamelähedane teema olnud ja ma olen elus neid ise palju kirjutanud ning ka rohkesti kirju saanud. Esimestena tulevad meelde lapsepõlve kirjasõbrad, eriti Malle J ja Lea R  (kas olete veel kuskil alles?), aga ka väikesed Saksa- ja Tšehhimaa tüdrukud, pikapatsiline Valja kuskilt Venemaa avarustest ja paljud teised, kes mulle kirjutasid, kui mingi mu looke Sädemes või mujal ilmunud oli.

Hiljem tulid armastuskirjad, siis igasugused muud, põhiliselt sugulastelt ja sõpradelt lähedalt ja kaugelt saadud kirjad. Sajad noorte kirjad Nooruse rubriiki „Ma teile kirjutan“, mida ma ligi kümme aastat toimetasin ja millest olen veidi rohkem kirjutanud ka oma raamatus „Nooruse lugu“.

Praegu saan kirju oluliselt vähem, muidugi on need nüüd e-kirjad ja ka sellistena üsna harvad. Aga mitmesuguseid seiku seoses kirjadega tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Sestap meeldib mulle ka listi kaudu tulnud teade, et Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kuulutavad välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Kirjavahetusi ja mälestusi kirjavahetustest oodatakse arhiivi 1. detsembrini 2021.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,“ selgitab selles teates Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo. Kogu teate teksti ühes vajalike kontaktidega saavad huvilised lugeda siit.

Muu hulgas soovitatakse mälestuste ja mõtiskluste kirjutajatel oma tekstides käsitleda järgmisi teemasid:
Kuidas kirjavahetus alguse sai, kui sage see oli ja kui kaua see kestis?
Kas suhtlus kirjade adressaadiga kulges põhiliselt kirjade kaudu või hõlmas ka tavasuhtlust?
Milline oli kirjade vahetamise ja tavasuhtluse suhe?
Mis kirjavahetuse juures teid köitis?
Mis olid kirjavahetuse põhiteemad ja kuidas te neid arendasite?

Teine listikiri tõi minuni teate, et homme, 30. oktoobril toimub Kirjanike Maja musta laega saalis Raimond Kaugveri kirju sisaldava raamatu „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020) esitlus. Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.

Lõiguke sellest teatest:
„Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele. Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid on ennekõike kirjutatud selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid nii selles kui ka järgmistes pole ta loobunud vaimse maailmavallutuse ambitsioonidest, puistates varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust ja meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.“

Raimond Kaugver oli paljude jaoks oluline ja armastatud menukirjanik. Minu isa tundis teda nii soomepoisi-ajast kui ka töö kaudu Tallinna Trammitrustis. Sestap lugesin lapsena põnevusega tema üldse mitte lastele mõeldud „Keskpäevavalgust“, millest olen kirjutanud oma teises blogis, ja hiljem ka elulooromaani „Nelikümmend küünalt“. Tore, et tema kirjad säilinud on ja nüüd ka raamatuna ilmunud. Kindlasti tahavad paljud neid lugeda.

No comments:

Post a Comment