Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Kaksikelu“

ETV2 näitab koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist.

Eile vaatasin selle programmi neljandat filmi „Kaksikelu“ („Doubles vies“, 2018, rež Olivier Assayas). Osades: Juliette Binoche, Guillaume Canet, Vincent Macaigne, Christa Théret.

Filmitutvustusest: Pariisi raamatukirjastajate boheemlaslikus maailmas hägustub piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Vastuoluline kirjanik kasutab oma tõestisündinud armulugusid – nende hulgas kirglikku suhet näitlejannaga, kelle abikaasaks on kirjaniku raamatute väljaandja – oma uue kõmutekitava romaani ainesena.

Üllatavalt lahe film, milles prantslaslikud armu- ja sõprussuhted on pikitud arutlustega sellest, milline on elamine kirjutavas kultuuris kirjastajate ja kirjanike poolt vaadatuna. 

On aeg, mil kirjanike blogisid loetakse rohkem kui nende raamatuid. (Minulgi on mõned kirjanikud, kelle raamatud mind ei huvita, blogid aga küll.) Tekstisõnum on muutunud moodsa kirjanduse vormiks.

Mõttekäigud kirjastustegevusest, raamatumüügist ja -hindadest, tõsielust ja kirjandusest, e-raamatutest ja järjest rohkem pealetungivatest audioraamatutest. Ajalehtedes tehtava kriitika allajäämisest blogide arvustustele ja lugemismuljetele. Poliitikute ambitsioonidest ja suhtefilosoofiast. 

Mõned ilusad ootamatud lükked on selles filmis ka, mis lausa muhelema võtavad. Ja Juliette Binoche Selena osas on oma loomulikkuses väga meeldiv. (Filmikaadril on ta koos Guillaume Canet'ga.)

Kokkuvõtlikult ütleksin, et film on sümpaatne (hoolimata küllaltki banaalsest sisututvustusest), kuid üldse mitte pretensioonikas. Võib vaadata küll (järelvaatamise võimalused täitsa olemas) ja raamatusõpradele ning ka blogijatele peaks lausa rangelt soovituslik olema (nagu koroonaajal maskikandmise kohta öeldakse).

Internet teavitab, et tegijad tahtsid esialgu selle filmi pealkirjaks panna „E-book“, kuid hakkasid kartma, et nii tehnoloogilise pealkirjaga filmi ei tule keegi vaatama. Prantsuse keeles on praegu niisiis „Doubles vies“, kuid inglise keeles „Non-fiction“.

Poster ja filmikaader internetist, tutvustusteksti kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1. „Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
5. „Henri Picki mõistatus“