12.7.15

29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

Täna keskööl lõppenud 29. Pärnu  filmifestivali peateemat "Kooselu" käsitlevatest filmidest näitas ETV nädala jooksul kuut filmi, millest televaatajad said parima valida Eesti Rahva Auhinnale. Seda blogipostitust olen kirjutanud terve selle nädala jooksul, pannes enam-vähem kohe pärast vaatamist kirja oma muljed.

1. "Alati koos" ("Stale spolu", Tšehhi 2014).
Film perekonnast, kes elab suvel Lõuna-Böömimaa mägistes metsades, talvitab aga ühe Andaluusia silla all Hispaanias. Pereisa on kasvanud habemesse, temas on midagi Tarzanist. Filmi alguses püüab ta sotsiaalametnikele selgeks teha, et kuigi ta saab 5040 kr lastetoetust, elavad ta lapsed allpool vaesuspiiri. Filmitutvustuse põhjal on see moodne kooselu väljaspool peavoolu raame ja nautides liikumisvabadust Euroliidus.

Režissöör Eva Tomanová prognoosis filmieelses teleintervjuus, et selles näiliselt idüllilises elus võib muudatusi tulla, kui mõni lastest otsustab metsaelust loobuda ja perest lahkub. Esimesel katsel jätsin filmi vaatamise ruttu katki, hiljem vaatasin siiski lõpuni. Kahju hakkas suure pere emast, kes ütleb, et tahtis pärast kolmandat last mehe juurest ära minna, kuid ei saanud lapsi jätta. Mees on otsustanud, et tema töö on olla elukutseline isa, kelle õpetuses lastele on olulisel kohal tõdemus, et kõige hullem on lollidega kohtuda, seepärast õppigu lapsed kõike, mida vanematel on nendele õpetada, sest vanemad on nende autorid.

Väikesed tarzanid on erakordselt head puu-otsa-ronijad, ka muusika ja tants meeldib neile, kuid samas näikse neil olevat raskust eneseväljendusoskusega kõne kaudu. Isa sõna kuulavad kõik lapsed justkui vastuvaidlemata, kuid suuremates on märgata ka mõningat vastuhakuvärelust.

Talveks jääb metsakodu hoidjaks vanim tütar Dorotka. Arutleb, et oleks ju võinud õppida, aga et ka tema valik on lapsed ja perekond. Kui pere Hispaaniast tagasi jõuab, on Dorotkale juba sündinud pisitilluke Viktorka. Kas ka temast saab samasugune looduslaps?

2. "Igavesti õnnelik" ("Happily Ever After", Hollandi/Horvaatia 2014).
Filmi tutvustanud Mark Soosaar nimetas seda küll "Õnnelik hiljemgi", mis ehk on täpsem tõlkevaste, veel parem oleks teadmine, et "Happily Ever After" on inglise muinasjuttude lõpus kasutatav n-ö stampväljend, mis tähendab: "... ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult elu lõpuni".

Režissöör Tatjana Božić ütles, et ta ei valetanud midagi, aga filmis pole ka kogu tõde. Soosaare küsimusele, mis on kõige tähtsam, et hoida armastust, vastas Tatjana, et ei ole ekspert, aga usub lugupidamisse. Nende viie armastuslooga, mida ta filmis kirjeldab, läks, nagu läks ja nüüd on ta nende meestega sõber. Mehi on viis.

Kõige romantilisem oli Tatjana jaoks neli aastat kestnud suhe Paveliga Moskvas, kus nad mõlemad perestroika-ajal ajakirjandust õppisid. Aastaid hiljem Tatjanaga filmi jaoks kohtudes tunnistas mees, et tal olnud nende suhte kestel kogu aeg hirm, et midagi ei tule välja, sest peab välja tulema. Ka oli ta naisesse hullupööra armunud ja tahtnuks temaga last, keda aga naine ei tahtnud.

Film oli eelmisest paeluvam, algusosa oli hea pingega tehtud. Hiljem muutus Tatjana ohjeldamatus ja liigne enesepaljastus tüütavaks. Sellist laadi filmid mulle ei meeldi (sama kehtib muuseas ka taoliste blogide kohta).

Lisaks Pavelile otsis Tatjana palju aastaid hiljem üles Franki Hamburgis, Jacobi Londonis, Vjerani Zagrebis ja on vahelduvates meeleoludes suhtes hollandlase Rogieriga, kellega tal on väike poeg.

Filmi pinget hajutab ja kõige igavam on sõbratar-suhteekspert, kes jagab oma teadmisi armastusest, rõhutades, et suhtes on olulisim, kes kellega manipuleerib.  Üldse on film kaootiline, tekitades aeg-ajalt tunde, et liiga paljust püütakse rääkida: lapsepõlve- ja emaduseteema, vajadus olla küllalt lõimunud, et saada armastatuks, pidev ohvriks olemine jne.

Väga ebameeldiv, isegi jube oli vaadata, kuidas naine (toosama Tatjana) annab lapsele tissi ja samal ajal muudkui tänitab ja nääkleb mehega. Ime siis, et laps palju karjub ja Rogieri töötada ei lase.

Kuidagi üleliigseina tundusid mulle filmis näidatud naistenäod, kuigi võib mõista autori püüet oma lugu nende nägude näitamise kaudu justkui üldistada, isiklikust laiapõhjalisemaks muuta.

Vahemärkus: Sattusin ühest blogist lugema, et pärast kahe esimese filmi nägemist telekas on vaatajas tekkinud rusuv tunne, mis ei lähe ka järgmisel päeval üle. Filmid on küll mõtlemapanevad, kuid tahaks midagi helget. Nii ongi.

3. "Kooselu" ("Razem", Poola 2014, Maciej Adamek).
Filmitutvustuses on öeldud: "Kui eakas inimene jääb üksi ning ta ei leia uut elukaaslast inimeste hulgast, siis miks mitte veeta ülejäänud elupäevad mõne loomaga? Tema võib ju olla isegi suurem sõber ja tugi kui meie oma sookaaslane." Aga need laused ja filmieelne intervjuu autoriga olid lahjad. Seegi film pole helge, kuigi on südamlikum kui eelmised.

Naine viie kassiga käib lisaks veel turu juures elavaid kasse toitmas; vana mees vana koeraga, kellel on samad haigused mis peremehelgi; noorem matusekultuuri uuriv naine kahe kassiga. Igapäevased tegevused: jalutamine, söömine, puhastamine, magamine, koristamine - kõik ikka nii, et neljajalgsetel sõpradel mugav oleks. Ja arvamused: vahel pole mees kaugeltki nii tundlik kui kass; kassi ei pea milleski veenma, lapsed oleksid liiga suur vastutus; ma ei võta noort kassi, sest ei tea, kauaks mind on.

Filmist jääb eriti meelde mees koeraga. Ja tema kaudu avaldub ka kõige selgemini mõte nii inimeste kui loomade elu ajalikkusest. Loomakalmistul vuravad tuulerattad...

4. "Videvik" ("Prysmerk", Ukraina 2014, Valentin Vasjanovitš).
Film, millest ma ei oska kirjutada ka järgmisel päeval pärast vaatamist. Mulle meeldis väga sellesse kätketud elutee õhtulisus, kulgemine. Kui filmifestival oleks eluõhtu teemal, siis oleks see film minu jaoks üks esikoha pretendente. Kooselu teema puhul tuleb aga nukrus, et miks lõpevad kõik filmifestivali kooselud surmaga. Nojah, aga eks elu lõppegi surmaga, saati siis kooselu.

Ukraina staniitsa vanainimese, 82-aastase Maria, ja tema pimedaks jäänud poja Oleksandri elu, lehmapidamine, heinavedu, tasapisi toksiv vanainimese puuraiumine, piimaauto ootamine, kanatapmine, kirstutoomine, rahvalaulude laulmine, ka väikese vasika tants joogiämbri ümber ning kiindumus lehma, kellest vahel tüdinetakse, aga kelleta läbi ei saada - kõik see kokku tõi mulle meelde kunagise Rajaca laulu unustatud taludest, oma ammused kauged maasugulased, midagi Eestile omast hingepõlist.

5. "Midagi paremat on tulekul" ("Something Better to Come", Poola/Taani/Vene 2015, Hanna Polak).) Filmieelses intervjuus ütles autor, et film on nähtamatutest, kes surevadki prügimäel, aga ka inimese ilust kõige raskemateski tingimustes, andekusest, sõprusest.

Kõige rohkem näidatakse filmis teismelist Juliat, kes on mõnikord emalt küsinud, miks ma nii ilusana sündisin. Ilu justkui ei sobi Euroopa suurima, Moskva-lähiste prügimäega - svalka - kokku. Sealne elu on karm, aga Julia tõdeb, et kui külas, kus ta emaga elas, ei raatsinud keegi leivapalukestki anda, siis svalkal on inimesed sõbralikumad.

"Kui ma bussis sõidan, siis vaadatakse mind nagu täisid, kirpe, prussakaid. Miks nii, meie oleme ju ka inimesed," küsib üks filmitud prügimäeelanikest. Nende elu on väga karm, ohtlik, räpane, aga nad püüavad selle kõigega toime tulla, olla terved, pidada vastu talvele ja salaviinale.

Nad näevad prügimäelt leitud telekast ja kuulevad raadiost, mis riigis toimub, kuidas näiteks rünnati "Nord-Osti" etendust Moskvas, kuidas esineb Putin, kes ütleb, et mõnikord tuleb isegi temal kraanist roostest vett. Nad arutlevad poliitika üle, nad unistavad oma elu täiesti välja vahetada, prügimäelt ära minna, sest seal pole midagi, mida igatseda.

Vanemad svalkaelanikud on lootuse kaotanud, noortes see veel hingitseb. Kui nad koos viina võtavad - kuidas muidu saaks sooja -, kui nad laulavad, siis väljendub selles nende igatsus.

Mulle meenus seda dokki vaadates kunagine menufilm, Jorge Amado raamatu järgi tehtud "Liivakarjääride kindralid" ("The Sandpit Generals", vene k "Генералы песчаных карьеров") Brasiilia kodututest lastest oma kauni muusika ja nukrate filmikaadritega. 1971. a tehtud USA film oli NLiidus tohutult populaarne. Midagi selle filmi meeleolust on ka Hanna Polaki linateoses, mille lõpulause on Maksim Gorki näidendist "Põhjas": "Kõik, kulla sõber, kõik elavad parema jaoks!"

Hanna Polaki film pani otsima rohkemat teavet selle looja kohta. Ta on Moskva tänavalapsi filminud ka varem ning olnud filmiga "Leningradi (vaksali) lapsed" (2005) Oscari nominent, samuti Emmy nominent.

6."Oodates augustit" ("Waiting for August", Belgia/Rumeenia 2014, Teodora Ana Mihai).
Pärast eelmisena nähtud prügimäelaste filmi jäi lugu Rumeenias kasvavast seitsmest lapsest, kelle ema on neile parema elu loomiseks, st rahateenimiseks tööl Itaalias ja viibib lastega koos ainult augustis, kuidagi visandlikuks. Toredad lapsed, väga tubli ja tore vanim õde, 15-aastane Georgina, kelle õlul on koolis käimise kõrval emamured. Kõnelused emaga telefoni ja arvuti vahendusel. Ja laste pidev soov, et ema koju tuleks.

Eesti Rahva Auhinna sai Hanna Polaki film "Midagi paremat on tulekul", osutudes ülekaalukalt parimaks. Olen selle tulemusega väga nõus.

Illustratsioonid on kaadrid filmidest.

2 comments:

  1. Huvitav lugeda! Kas neid filme saab veel kuskilt vaadata?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, anonüümne!
      Eks neid filme saab tulevikus mitmel pool näha. Rahva lemmikuks saanud Hanna Polaki dokk on ju lausa selle aasta oma ja alles alustab oma teed ekraanidel.

      Praegu saab veel kõiki kuut vaadata ERR-i vahendusel aadressil
      http://etv.err.ee/l/dokumentaalfilmid/xxix_parnu_filmifestival
      Seal on küll juures klausel, et filme saab etv.ee lehelt vaadata seitsme päeva jooksul pärast eetrisolekut ainult Eesti territooriumil.

      Delete

Related Posts with Thumbnails