09/10/2020

Samanta Schweblin „Kentukid“


Samanta Schweblin
„Kentukid“

Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
Kirjastus Varrak, 2020.

Usutavasti loevad noored seda teost hoopis teistsuguste muljete ja mõtetega kui vanemad inimesed. Noortel on rohkem kogemusi kõikvõimalike elektrooniliste lemmikutega (nagu Tamagotchi, Furby), nad avavad videokaamerate ja mobiiltelefonide vahendusel meelsasti oma maailma välistele, tihti võhivõõrastele vaatajatele. Vanemaealised seevastu eelistavad sageli arvutikaamerat kinni katta, sest pelgavad, et nende tegemisi seiravad kutsumatud pilgud.

Samanta Schweblini „Kentukid“ on romaan jälgijatest ja jälgitavatest, vahtijatest ja vahitavatest, kes üksteisega on mõnikord lausa tihedas, intiimseski seoses, teinekord aga muutuvad vaenlasteks, keda tuleb kiusata ja kellest tuleb lahti saada. Esmapilgul armsalt leebed pehmed elektroonilised mänguloomad kentukid on moodsa aja ilming ja seepärast sobib nendest pajatav raamat hästi Varraku Moodsa aja sarja. 

Olulisel kohal on selles teoses kentukiga mängijate privaatsus – kui kaugele ja kui palju on vaatamine lubatud, kui pole teada, kes ja kuskohast on vaataja. Võib-olla õnnestub vaadataval vaatajaga mingisugune suhe luua, aga võib-olla pole ta suhtlemisest huvitatud, kuid naudib vaadatava igapäevaellu tungimist ja polegi igakord kuigi heade kavatsustega. Võib-olla on vaatajaks mõni pervert, aga võib-olla hoopis mõni lapsuke; võib-olla keegi, kes vaadatavat ihalema või abistama hakkab, aga võib-olla keegi, kellest otsene vaenlane kujuneb.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Kas üksildust leevendav ja uudishimu rahuldav kentuki on ikka väärt seda, et temasse kiindutakse ja temaga harjutakse? Kas kentuki on juba meie praegusaja reaalsus või kohe-kohe saabuv müügihitt, mille tulekut peaksime kartma? Kuidas käituda?

Samanta Schweblin kirjutab omapärase lakoonilisusega ja samas põnevalt rohketest väga erinevatest keskkondadest pärit tegelastest. Tahtsin seda teost lugeda mulle huvipakkuva temaatika tõttu, milleks on järjest süvenev kõikvõimalike elektrooniliste vahendite mõju inimeste psüühikale ja ühiskonnale. Omamoodi õpetlik oli Schweblini kujutluspilt, kuidas kentuki omamise ja temaga tegelemise aja jooksul muutuvad suhted ja iseloomud, kuidas näiteks eelistatakse kentukiga (ja tema kaudu tundmatu kaugvaatlejaga) tegelemist oma igapäevaelu probleemide lahendamisele ja lähedastega olemisele, kuidas mänguloomakest eelistatakse sõpradele või kasutatakse võimalust temaga, õigupoolest tema kaudu nähtuga ja kogetuga sõprade ees uhkeldada.

Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll. Nii avab ta oma romaaniga üsnagi ehmatava lähituleviku väljavaate, käsitledes valdkonda, mis nüüdisaja kirjanduses ja meedias üha päevakajalisemaks teemaks muutub.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

3 comments:

  1. Pildike "#lugesin kirjastuselt saadud raamatut" on alates sellest raamatumuljest lisatud mõnedele selle blogi postitustele (mida olen kirjutanud lugedes kirjastuselt saadud arvustuseksemplari) lähtudes Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) juhendist sotsiaalmeedias reklaami avalikustajale (22.09.2020), mis selgitab reklaamiseaduses olevaid nõudeid ja piiranguid. TTJA loeb ka blogisid sotsiaalmeedia hulka kuuluvateks. Täpsemini vaata TTJA kodulehelt: https://www.ttja.ee/et/uudised/kas-sina-teed-oma-sotsiaalmeedia-kontol-reklaami

    Küsimus, kas siinsed raamatumuljed on reklaam või mitte, on minu arvates siiski vägagi vaieldav. Saavad ju ka meediaväljaannete raamatukriitikud ja -blogijad oma arvustuseksemplari kirjastuselt, kuid nende kirjutusi ei peeta reklaamiks ega märgistata vastavalt, vaid peetakse arvustusteks, kriitikaks või muljeteks.

    ReplyDelete
  2. Mina panen postituse lõppu tänusõnad kirjastusele ja arvan, et sellest piisab. See näitab ju selgelt, et raamat on kirjastuselt saadud. Ja ma ei pea seda ise küll reklaamiks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma olen ka ise kogu aeg seni niimoodi teinud ja ei pea samuti raamatutest kirjutamist reklaamiks.

      Delete