23/01/2020

Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“


Ursula K. Le Guin
„Meremaa II“

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Kaane kujundanud Liis Karu
Kirjastus Varrak, 2019

„Meremaa II“ sisaldab romaane „Tehanu“ ja „Teine tuul“, mida kindlasti kui mitte pool inimkonda, siis hästi paljud on enne mind lugenud. Need paljud on fantasy ja ulme fännid, lisaks kõik need, kes on võlutud Ursula K. Le Guini omapärasest loomingust, kindlasti ka suur osa lugejate nooremast põlvkonnast, kuigi just need kaks lugu Meremaa-juhtumustest on rohkem täiskasvanud lugejatele sobivaks tunnistatud.

Mina soovitan seda raamatut ka neile, kes eespool nimetatud kategooriatesse ei kuulu ja vanuseltki on juba keskeas või eakamadki.

Meremaa-triloogiat „Atuani haud. Kaugeim kallas. Meremaa võlur“ lugesin paar aastat tagasi samuti Varraku väljaandest, mille järjeks „Tehanu“ ja „Teine tuul“ nüüd on. See oli minu jaoks tohutult haarav, kargelt ning pidulikult mõjuv lugemine. Võlurite ja lohede maailm, kuhu praegusaja inimesed ehk ainult unenägudes kogemata kombel juhtuksid, kui kirjandust olemas ei oleks. „Meremaa II“ köitest ootasin samasugust lugemist ja ma ei pettunud, sest seegi raamat lausa haaras mind endasse.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Mõned kriitikud on öelnud, et Meremaa-triloogia on eelkõige lugu täiskasvanuks saamisest, (võlurite) õpi- ja rännuaastatest ning esimestest imetegudest. „Tehanu“ ja „Teine tuul“ on aga lood täiskasvanuks olemisest, siis kui elukaare kõrgpunkt hakkab selja taha jääma – võib-olla näiliselt, aga võib-olla ka päriselt.

Need kaks romaani on isevärki väsimuse lood, sest võlumaailmaski on imetegude sooritajad oma toimingutest väsinud ja võluväge minetamas. Nüüd ollakse teistsugused. Ged pole enam Arhimaagina kõigeväeline, vaid lihtsalt elutark, kuid peaaegu jõuetu mees. Tenar on naine, kellel on palju selja taga, kuid tema endagi üllatuseks veel palju ees. Tal tuleb üles kasvatada kõikidest põlatud ja rünnatud väike põletushaavades olend – laps, keda ta hüüab Therruks, kuid kes tegelikult kannab kaunilt sirava tähe nime ja on võib-olla hoopiski üleloomuliku olendi võimetega.

Kas ta jääbki allasurutuks ja kannatajaks või on temas peidus kangelane, see selgub lugejale vähehaaval. Igatahes jõuab lõkketulest päästetud armistunud keha ja hingega laps neiuks sirgununa kuningakotta, kus tal on ees rasked katsumused. Ka teda üles kasvatanud Tenaril pole kerge. Ja muidugi tegutseb „Tehanus“ ja „Teises tuules“ vähemasti sama palju kõiksugu võlureid, maage, meistreid, selle ja õpipoisse, nagu oli Meremaa-triloogias. Lisaks veel hulk elavaid ja surnuid.

Ja veel need lohed... Ursula K. Le Guin on nad imelisteks kirjutanud. Just need suured ja vägevad, kes kunagi või isegi praegu on ehk samal ajal ka inimesed. Oma võlukeelega, oma tuliseid sädemeid pilduva hingusega ja tohutuid kauguseid ületava lennuga.

Huvitav, kui ma juhtuksin tegelikus elus lohet nägema, kas väriseksid jalad hirmust, kas muutuksin kõnevõimetuks kokutajaks ja kardaksin meeletult või söandaksin ma nendega siiski ka rääkida? Aga kas ma mõistaksin lohede keelt, neid võlu ja tarkuse jõusõnu, kuigi olen nüüd lugenud, et „aegade alguses olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.“?

Hea, imeliselt helge ja veidi kurb tunne jäi pärast nende raamatute lugemist. Kahju oli, et lugu otsa sai. Võib-olla võiks seda võrrelda lapse kahjutundega, kui ema on muinasjutu rääkimise või ettelugemise lõpetanud ja teda magama jääma sunnib? Ta ju tahaks veel kauem viibida selles muinasjutulises maailmas, teada saada, kuidas neil seal elu edasi kulgeb, kas nad seal saavad oma muredest jagu, kas nad on õnnelikud ja kas nad veel kunagi näevad oma sõbraks saanud lohesid.

„Maailm on suur ja imelik, kuid mitte suurem ega imelikum, kui on meie meel.“

Tõlkija Krista Kaer on Ursula K. Le Guini üheks oma lemmikkirjanikuks nimetanud. Tema loomingu tõlkimisega on ta hästi toime tulnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ursula K. Le Guini (mälestus)lehekülg, mis sisaldab ka tema blogi: https://www.ursulakleguin.com

Minu blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

No comments:

Post a comment