Edmund de Waal „Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“

Edmund de Waal
„Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Merevaigusilmadega jänes“ jõudis minuni hästi palavatel päevadel ja kohe sai selgeks, et see ei ole kuuma ilma lugemisvara, sest nõuab erksat aju. Selles raamatus on nii palju fakte, nimesid ja kõiksugust muud teavet, et selle vastuvõtmiseks ja loetu põhjal seoste loomiseks peab vaim värske olema. Kuid pikkadel sügis- ja talveõhtutel võib selle suguvõsakroonika lugemine tõeliseks naudinguks kujuneda, eriti kui viitsitakse ka internetiotsinguid loetule lisada või kui lugejal on tugev kultuurilooliste teadmiste aluspõhi.

See teos on maiuspala kõigile neile, keda huvitab ajalugu, kultuurilugu, suguvõsakroonikad, endisaegade hiilguse langus, Jaapani kunsti jõudmine Euroopasse ja imekõnekad netsuked, impressionistid ja nende metseenid, Odessa, Pariisi, Viini ja Tōkyō kultuurielu ja arhitektuur, pankurite uskumatud rikkused, truu teenijaskond ja tihedalt sündmustikuga täis pikitud päevakavad. Loetelu võiks jätkata, sest raamat on palju ulatuslikum kui kaanekujunduse põhjal võiks järeldada,

Eestikeelse väljaande kaanekujundus näeb kena välja, aga ei ole minu arvates kuigi õnnestunud. Lugedes selgub, et merevaigusilmadega jänes, kes raamatule küll pealkirja andnud, on lihtsalt üks netsukete rikkalikust kogust, mitte kõige tähtsam, nagu kaanepildil selle ülevõimendamisest võiks järeldada. Mõni mu tuttav on kaanepildi leebe jänesekese korduste põhjal arvanud, et tegemist on naistekaga.  Kaas ei kutsunud mind seda raamatut lugema. Otsustavaks sai teadmine, et raamatus on palju kultuuriloolist.  Ja ma ei pidanud pettuma.

Edmund de Waali teos on nii mõneski mõttes (sala)kaval. Selle kulg nii ajas (netsukekogu esimese omaniku sünnist 1793. a kuni nüüdisajani) kui ka ruumis (Venemaa, Prantsusmaa, Austria, Jaapan, Suurbritannia...)  on hästi laiahaardeline.

Edmund de Waali esiisa Charles Joachim Ephrussi oli pankur ja kunstimetseen, kes on ajalukku hulga jälgi jätnud. Edmund de Waal on tema kohta leidnud rohkesti materjali, selle põhjalikult läbi sõelunud ja tema kirjapanek on ka ses mõttes huvitav, et iga lugeja võib seda ise jätkata. Näiteid selle kohta võiks tuua palju, aga piirdun kahega. Charles Ephrussi oli  Marcel Prousti Swanni prototüüp ja seetõttu võiks pärast „Merevaigust jänese“ lugemist otsekohe suunduda Prousti loomingu juurde.

Aga Charles Ephrussi oli ka impressionistide mõjukas metseen, omainimene Pariisi kunstiringkondades, mistõttu on ta kõvakübaras kuklapool jäänud näiteks ka Renoiri kuulsale maalile „Aerutajate eine“ (1881), millel kujutatud tegelaskonna Edmund de Waal oma raamatus üles loeb ja lahti seletab. Nõnda tekib jänese-loo lugemise järel tahtmine ka impressionistide ja Renoiri loominguga tutvust uuendada.

Või võtame arhitektuuri. Ephrusside suurejoonelised majad nii Odessas kui ka Pariisis ning palee Viini kuulsal Ringstrassel on neile linnadele oma jälje jätnud. Edmund de Waal kirjeldab pulbitsevat elu neis majades, kunstikogusid ja muid aardeid, millelt ustav teenijaskond usinasti tolmu pühkis. Neist aaretest ilmajäämist, sest isegi rikkus ja mõjukus ei kaitsnud Ephrusside suguvõsa kõikvõimalike rünnete eest. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning vara võõrandati.

Erinevad tegelased läbi aja tõusevad raamatus esile kohati vägagi ilmekaina. Autori vanaema Elisabethi kirjavahetus oma aja ühe kuulsama poeedi Rilkega ja võitlus selle nimel, et jõuetuks jäänud vanavanaisa ning vanavanaema sõja jalgu jäävast Austriast minema saada. Vanaonu, kelle saatus on viinud Tōkyōsse koos netsukekoguga, mis lausa imekombel jäi alles tänu ustava teenijanna Anna ennastsalgavusele.

„Ja nad ei märganud. Nad olid nii hõivatud. Nad olid hõivatud kõikide suurte esemetega – paruni maalide ja seifis hoitud kuldserviisiga, võõrastetoa kappide, kujude ja kõikide su ema ehetega. Ja kõikide paruni vanade raamatutega, mida ta nii väga armastas. Väikesi kujusid nad ei märganud.

Nii ma siis lihtsalt võtsin need ära. Ja panin need oma madratsisse ja magasin nende peal. Nüüd, kui sa oled siin, saan sulle midagi tagasi anda.“

Ja kummastav tõik, et tollestsamast Annast, tänu kellele säilis Ephrusside muinasjutulisest varandusest see tilluke ja samal ajal nii suur osa – 264 netsuket, „väga väikeste esemete väga suur kogu“, pole teada isegi perekonnanime. See ununes küsimata siis, kui olid veel elus need, kellelt küsida oleks saanud...

Lugesin seda raamatut väga süvenenult, valisin välja ja kavatsesin blogipostitusse panna hulga tsitaate, olen selle suguvõsa saatusele mõelnud pärast raamatulugemist nüüd juba mitu päeva, otsisin kõikvõimalikku lisateavet internetist, aga loobusin siiski seda blogipostitust pikemaks ja täielikumaks kirjutamast. Lisan vaid, et keraamikust autor, kelle loomingu valmimises on oluline koht puudutustel, on tabanud ära ühe üldisemat laadi ilmingu, selle, kuidas asjade maailm kujuneb „salajaste puudutuste ajalooks“. Ja ma loodan, et need, kes tema fakti- ja tundeküllaselt kirja pandud ning ka eesti keelde hästi tõlgitud teost loevad, saavad sellest puudutatud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.