21/01/2018

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“


Neil Gaiman
„Põhjala müüdid“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

See raamat võlus mind esmapilgust. Kargelt sinkjates põhjamaistes toonides vägevalt kaanepildilt vaatab vastu Odin, peas kaks ronka – kohe alguses saamegi osaliste loetelust teada, et „tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet“ ja „mälu“. Need linnud lendavad siia-sinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised.“ Köidet on mõnus käes hoida ning kirjapiltki lugeja jaoks silmasõbralik. Kujundanud on Liis Karu.

Muidugi on ka sisu igati vahva, sest kuigi Põhjala müüdid näivad meile olemuslikult tuttavatena, leiab nende iga ümberjutustaja neist põnevaid detaile, „tapmist, pettusi, valesid ja rumalust, võrgutamist ja tagaajamist“, elujõudu ja vananemist, mõtet ja mälu just enda nägemusele, kujutluspildile ja kirele vastavalt. Neil Gaiman on Põhjala müütidesse tõesti kirglikult suhtunud, juba sellest ajast, mil ta poisikesena neid esmakordselt luges.

„Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust,“ ütleb raamatu autor. Ja teisal: „Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.“

„Põhjala müüdid“ on nii sisult kui vormilt väga poeetiline. Küllap peabki just niisugune olema teos, mis sisaldab üht võimalikku vastust küsimusele „kust tuleb luule. Kust tulevad laulud, mida me laulame, ja lood, mida jutustame?“ Gaimani ümberjutustatud müüdid hakkavad lugedes kaasa helisema nagu karge põhjamaine meloodia (seda kindlasti ka tänu tõlkijale ja toimetajale).

See helin võib olla ajendiks igasugustele eriskummalistele mõttekäikudele. Näiteks võivad siit ootamatut toetust leida „lapiku maa teooria“ pooldajad, sest „Põhjala müütide“ „maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.“

Nautisin raamatut täiega. Kübeke kahju oli ainult, et sisukorras lubatud 256. leheküljel asuvat autoritutvustust ei leidnud, sest raamat sai otsa 255. leheküljel. Aga kuivõrd on teada fakt, et Gaiman on eesti lugejate seas juba hästi populaarne, siis võib-olla piisabki tema tutvustuseks mõnest reast tagakaanel.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

2 comments:

  1. Imetabav kujund: mõte ja mälu on teadmised.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kujundid ja tüübid on Gaimanil kuidagi hästi välja toodudki, ilma selle raskepärasuseta, mis eepostel ja saagadel tavaliselt kipub küljes olema. Väga paindlikult ja muundumisvõimelistena.

      Kui sellele teadmiste kujundile lisada veel, et Odin oli ühesilmaline, siis on tulemuseks huvitav varjund, et teadmised võivad olla ühekülgsed, ühesilmalised, millest miskit on alati puudu või - teistpidi vaadatuna: jumalad saavad ka ühe silmaga näha rohkem kui mõni teine kahega.

      Delete

Related Posts with Thumbnails