"Mu pruut on valge nagu tui..." Või nagu need õied. Vaatasin minagi eile kuningliku ilumängu Det kungliga bröllopet mitut vaatust. Rootsi televisioon tegi selle interneti kaudu üle maailma võimalikuks.
Ilus oli tõesti. Midagi lapsepõlve muinasjuttudest, midagi tänapäevast, midagi unistustest ja ootustest. Siniverelised külalised kirikusse suundumas, tähtsad, aga ometi mitte kõige tähtsamad - sel hetkel. Kirikuaskeldused, rahvamasside kogunemine tänavale; laulutüdrukud kirikutrepi juures - kõigil nägudest näha ehe vaimustus, et ollakse osalised muinasjutus ja nähakse nii palju printse ja printsesse. Ja need kroonid, juveelid, kleidikahinad.
Video kõrval sai lugeda vaatajate kommentaare ning neid oli tõesti üle maailma. Silma hakkas eestlanna Bahreinist, Tallinn oli esindatud, paljud küsisid erutatult, kas nende maa kuninganna, kuningas, prints või printsess ka ülekande vaatajatele meeldib, aga ka see polnud kõige tähtsam - sel hetkel.
Tähtis oli brudparet. Vaat kust on pärit eesti sõna "pruutpaar". Victoria ja Daniel. Tulevane kuninganna ja mõne hetke pärast printsiks saav noormees. Noored armunud, keda vaadates tahaks, et neil kõik elus hästi läheks. Et muinasjutt kestaks...
Kibe! Millal ometi suudeldakse? Nii pikk jutt! - kirjutati kommentaarides. Aga soe suudlus kirikutrepil jäi paljudel nägemata - fotograafid hüüdsid video helitaustal, palusid korrata. Ei korratud.Siis mitte. See oli sümpaatne, et absoluutse avalikustamise juures midagi ka armunutele enestele jäi.
Tõllasõit ja ihukaitsjate jooks läbi linna, lainetel liuglemine, mõne tunni pärast pidulik õhtusöök, pulmatort, seltskondlikud vestlused, pulmavalss - algul noorpaar üksi, siis koos vanematega, rõõm, palju sära, aga ka palju üldinimlikku, heldimust tekitavat.
Ei, ma ei hakka kirjutama maksumaksjate rahast.
Ühes laulus on umbes taolised sõnad: "Et arm jääks kestma, sellest ju vestab vaikselt-vaikselt iga õis..."
Minu pildil: õied Eestist.
Vaatasin ka päris tükk aega seda pidusöögi ülekannet. Tahtsin ikka kaeda, mida siis pakutakse. Ei näidatud. Õige kah, isegi kuningad ja printsessid jt söövad lihtinimese kombel, mitte ei aja sularasva suust sisse.
ReplyDeleteTegelikult näidati korraks üht taldrikutäit igast käigust. Loeti üles millest koosneb. Mingi kala oli, kuninga valitud veinid jne. Ilusti oli serveeritud, magustoiduks oli mingi rabarbrikreem. Aga ajaliselt venis, kolme meetri kõrguse tordini teises hoones jõuti tund hiljem kui kavatsetud. Kuninga, peigmehe isa ja peigmehe kõned olid ilusad, eriti peigmehe oma. Pulmavalss jäi meie mõistes juba kaugele üle kesköö, aga seda saab sellelt Rootsi TV pulmaleheküljelt, mille lingi ma Sulle andsin, korduses vaadata, nagu ka muid pulmapäevahetki.
ReplyDeleteEt keelt ei oska, siis jäi palju ainult visuaalsese pilti. Aga ilusad inimesed need "kõrgemast soost" tegelased, kõnelemata siis kullast ja karrast, kroonidest ja kleitidest.
ReplyDeleteKuningriik - see kõlab kuninglikult!
Eks igaüks näeb, kuidas ja mida näeb. Lugesin kuskilt kellegi arvamust, et tema nägi selles pulmas massiliselt õnnetuid mehi, kellel jäid jalgpalli MM-i selle päeva mängud nägemata.
ReplyDeleteMinu jaoks on mälestustes üks seos jalgpalli ja kuningakoja vahel. Minu ema oli jalgpallivõistluste ülekannete ajal alati Tema Majesteet Elisabeth II poolt. Vaatamata sellele, kas Briti alamad mängisid või mitte.
ReplyDeleteNo mis need mehed siis muidu mitmekesi seda üht palli taga ajavad - ikka kuninga(nna) nimel :)
ReplyDelete