08/07/2020

Ben Okri „Vabadusekunstnik“


Ben Okri
„Vabadusekunstnik“

Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mahult on Ben Okri „Vabadusekunstnik“ („The Freedom Artist“, 2019) just selline romaan, mille võiks kiiresti läbi lugeda. Aga kirjanik on raamatu alguses soovitanud: „Loe aeglaselt“, mis toob mõtteisse ladinakeelse väljendi  festina lente –  kiirusta aeglaselt, sest paradoksaalsel kombel mõistad, näed, jõuad, teed ja taipad siis rohkem kui uisapäisa rutates.

Okri soovitust tasub tõsiselt võtta, sest tema teostele omaselt on ka „Vabadusekunstnik“ väga ilusasti kirjutatud raamat, mille kaunisõnalises vetevoolus kümmeldes on kerge unustada, et lisaks ilule on tema sõnus ka hästi palju mõtete kullateri peidus. Tasapisi lugedes saab lugeja minna süvitsi, „minna sisse“, nagu kõlab raamatus veel üks oluline soovitus.

Pealegi on Okri raamatutega mõnikord nii, et neid kiiresti ja palju korraga lugedes võib lugejat häirima hakata just nende muinasjutuline ilu ja luulelisus, ahvatlev lüüriline romantika. Aeglaselt ja süvenedes lugedes saab kirjapandut nautida, näha selle iseäralikku teispoolsust, leida sõnade sarmi tagant ideede kaalukust.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Olen tähele pannud, et enamasti annavad raamatute annotatsioonid – need lühidad sageli ka tagakaanele kirjutatud sisututvustused teose olemusest moonutatud pildi. Nii on minu arvates ka seekord, sest lisaks noormees Karnaki Amalantise otsingutele on „Vabadusekunstnikus“ ka teised tegevusliinid ja rohkesti mõtisklusi kunstnike, kirjanike, poliitikute jt osast siis, kui inimesed tunnetavad, et nad on vangis universumis, maailmas ja iseenese kehas. Kui nad hakkavad vangisoleku kohta küsimusi esitama, siis viiakse nad vanglasse.

Mind köitis kõige rohkem noorukese Mirababaga seostuv tegevusliin, tema imepärane pühitsemine müüditalletajaks ja uueks müüdiloojaks. Kaasahaarav oli ka raamatupoe tüdruku Ruslana vankumatu usk oma isa õpetustesse ja sellega seostuv kindlameelsus Hierarhia vastu astumisel.

Huvitavalt kirjeldab Okri inimeste erinevust, ellusuhtumise muutumist, rusutuse kasvu, millega kaasneb pidev ärevus; ühiskonna muutumist järjest ohtlikumaks, aga ka ohtude vastu astujaid. Okri raamatut on iseloomustatud kui väga poliitilist teost, düstoopiat, aga minu arvates võiks seda samavõrra ka hoiatusteoseks pidada. Lugedes tasub mõtelda, kui lähedal me ise oleme sellele maailmale ja sellisele ühiskonnale, nagu Okri kujutab.

Tekstinäide raamatu alguspoolelt: „Õige pea olidki vanad müüdid haihtunud. Vanad muinasjutud unustati. Lastele õpetati uusi lugusid, uusi versioone, ning muud nad ei teadnudki. Need, kes olid vanemad, pidid uute versioonidega uuesti tutvust tegema. Peent toonimuutust nad ei märganud.
Nõndaviisi, ilma et oleks tehtud midagi nähtavat, muudeti vesi, mida inimesed jõid, mõistmise vesi, täiesti teistsuguseks.“


Edvard Munch „Karje“
Okri „Vabadusekunstniku“ illustratsiooniks sobiks minu arvates väga hästi Edvard Munchi kuulus maal „Karje“ (1893). Sellest hoolimata, et Munch ei saanud midagi teada sellest, et kunagi sünnib Ben Okri, kes kirjutab romaani, mille lugejates tema „Karje“ äratundmismeeleolu põhjustab.

Selles, et Okri „Karjet“ teab, ma ei kahtle, sest tegu on väga erudeeritud kirjanikuga, kelle teadmisterohkus tema teostest pidevalt läbi kumab, olles sedaviisi osa „kõikide saatuste lõpmatust valgusvõrgust“, mis  ka „Vabadusekunstniku“ lugejatega kõneleb.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Ben Okri teostest olen selles blogis ka varem kirjutanud: http://iltaka.blogspot.com/2018/08/ben-okri-liigagi-lummav-maagia.html

No comments:

Post a comment