19/10/2020

34. Pärnu filmifestivali filmid saatusekeerdudest ja inimõigustest

Minu muljeid sel nädalal (19.-24. okt) ETV2s näidatavatest 34. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilmidest, mille hulgast hääletatakse rahva lemmik.  Festivali teemaks on inimõigused.

„Varjulilled“ (Shadow Flowers; Lõuna-Korea, 2019, rež Yi Seung-jun).

Põhja-Korea naine Ryun-hee Kim, kelle saatust see propagandistlik dokk jälgib, läks 2011. aastal oma maksahaigust ravima Hiinasse. Seal osutus ravi kalliks ja vahendaja kaudu suundus Ryun-hee Kim samal aastal Lõuna-Koreasse, kus vahendaja sõnul pidid olema head rahateenimisvõimalused. Vahendaja võttis ära naise passi. Tema vanemad, abikaasa ja tütar jäid Põhja-Koreasse.

Passita naisele selgus, et Lõuna-Koreast tagasi Põhja-Koreasse saada on võimatu. Ta takerdus kahe riigi vahelistesse poliitilistesse vastuoludesse ja seadustesse ning taotles abi nii kohalikelt kui ka rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt. 2016. aastal üritas ta asjatult saada poliitilist varjupaika Vietnami saatkonnas, 2017. aastal nägi ta esmakordselt pärast pikka lahusolekut oma vanemaid ja tütart interneti vahendusel, kuid seda vaid viivuks.

Teised ülejooksikud Põhja-Koreast, kes Ryun-hee Kimiga samal ajal Lõuna-Koreasse tulid, on seal kohanenud ja kinnitavad talle, et ta ei pääse enam tagasi, ka siis mitte, kui on surnud. Aga naine ei rahune ja loodab edasi. Ta saab küll pärast seitsmeaastast ootust passi, kuid sellegagi kaasneb pidevalt pikenev väljasõidukeeld. Tütar on vahepeal suureks kasvanud, kuid igatseb endiselt ema järele.

Filmitutvustuses on öeldud, et praegu kannatab 10 miljonit inimest Põhja- ja Lõuna-Korea vahel lahutatud peredes.

„Geograaf ja saar“ (Le Géographe et l'île;  Prantsusmaa, 2018, rež Christine Bouteiller).

Aeglaselt ja mõtlikult kulgev film väga olulisest teemast – tuumaelektrijaama ehitamise vastasest võitlusest. Seda võitlust on Jaapani Seto mere väikesaare Iwaishima (Iwai saar) elanikud pidanud juba 1982. aastast alates. Pärast Fukushima aatomielektrijaama katastroofi loodeti, et Iwaishimale tuumaelektrijaama ei tule, aga energiafirma pole järele andnud. Iwaishima elanikud vananevad, nad loodavad küll, et mujalt Jaapanist tullakse nende toetuseks appi, aga see on üsna napp lootus.

Iwaishima saatusest on väga huvitunud selle filmi peategelane, Jaapani geograafiat ja kultuuri uuriv Lyoni ülikooli geograaf Philippe Pelletier, kes suhtub saareelanike püüdlustesse suure respektiga. Ta on saarel oma inimene ja kohalikud räägivad temaga meelsasti nii oma muredest kui ka pikaajalistest traditsioonidest ja uuenemissoovidest. Seekord (2016) on teadlane tulnud Iwaishimale iga nelja aasta järel peetavale Kanmai pidustusele, mis on pühendatud surnute mälestamisele, kogu saare mineviku, oleviku ja tuleviku seosele Jaapani jumalate ja loodusvaimude kamidega.

Pelletier' kõrval on filmis näha palju sümpaatseid jaapanlasi, eelkõige fotograaf Natsu Keiko, kes on Kanmai pidupäevi ja saare elu pildistanud ligi 30 aastat. Nad on seisukohal, et kuigi eilne õis on täna unistus, tasub seista oma kalavete, mahepõllunduse ja muude tulevikukavade eest ja loota ka noorte tagasitulekule saare üksteist abistavasse sõbralikku kogukonda, kus on umbes 400 püsielanikku, kelle arv järjest väheneb.

Film paneb mõtlema ka meie saartest. Kas suudate kujutleda, et Kihnu või Abrukale rajatakse tuumaelektrijaam?

„Newtopia“ (Norra, 2020, rež Audun Amundsen).

Film Mentawai nutika šamaani Amon Paksa elust haaras mind kaasa, alustades tema ja filmi looja esmakohtumisest 2004. aastal, mil ta oli veel täielik eksootilise vihmametsa elanik, ning lõpetades 2019. aastaga, mil ta juba elu ja tööd Indoneesia linnades kogenuna ja mõneti pettununa džunglisse tagasi pöörduda otsustab.

Kui norralasest filmimees ja Amon Paksa sõber temalt Jakartas küsib, kas suurlinn ajab teda segadusse, vastab šamaan, et tema ei ole segaduses, hoopis linlased on. Kõige suuremat rõõmu teeb talle ootamatult avanenud võimalus osta linnaelu tõttu maha lõigatud juuste asenduseks pikajuukseline parukas, sest sellega näeb ta jälle välja nagu tema südamele armsa Mentawai inimesed.

Tagasi pöördudes on tal pangaarve, ta on kasutanud mobiiltelefoni, näinud telerit, milles korduv reklaam teda oma tühisusega hämmastab, tal on eluks vajalik paadimootor ja muud linnast ostetut. Tema poeg, kellest ta lootis oma metsaelu järglast ja pärijat, käib koolis. Tema naine Bai Paksa on ootamatult surnud ja kümnest lapsest on ellu jäänud kolm.

Amon Paksa oskab Mentawai metsades hakkama saada, elada tasakaalus keskkonnaga ja koos oma hõimukaaslastega on väga ehmunud, kui näeb, kuidas tsemenditootmine mägesid ja maad hävitab. Ta tunneb rituaale ja oskab metsataimi ravimitena kasutada. Enam ei üllatu ta tsivilisatsiooni hüvede ja raha võidukäigu üle ja ütleb, et tema ise võib ju sellega kaasa minna, aga ta süda ei saa seda teha.

„Mu kallis ema“ (My Dear Mother; Saamifilmi (SAFI), 2019, rež Paul Anders Simma.)

Filmi juhtmotiiviks on selle peategelase Daša Matrjohhina ja tema  sõbratari Aljona mõtted sellest, et jumal on valinud nad kannatama nende emade tegude eest. Nad paluvad, et jumal annaks neile andeks, et nad ei annaks oma patte edasi oma veel sündimata lastele.

Vaevu käima hakanud lapsena sattus saami tüdruk Daša lastekodusse Murmanski oblastis Kandalakšas, kus teda ja veel kuut last kasvatas lastekülas nende kasvataja Irina, keda nad kõik harjusid emaks hüüdma.

Daša isa oli vanglas, narkomaanist pärisema kaua aastaid kadunud ja politsei poolt surnuks kuulutatud. Kui Daša sai üheksaseks, helistas ema talle ootamatult, püüdis tüdrukuga sidet pidada, kirjutas talle, lubas enda juurde võtta, aga kadus siis jälle, valmistades tütrele kurbust ja meelehärmi. Ka Daša sõbrataril Aljonal ei olnud emaga vedanud: isegi siis, kui mõlemad saami päritolu tüdrukud sõidavad koos kasvatajaga oma kodukohta Lovozeros, ei tule Aljona ema temaga kohtuma. Ka Daša ei näe oma ema.

Film jälgib Daša elukäiku üheksandast eluaastast kuni neiuks sirgumiseni. Emalt on vanemlikud õigused ära võetud, isa  on küll lubanud tütre pärast vanglast vabanemist enda juurde võtta, kuid sellest ei tule midagi välja. Daša loodab, et tema kasvataja Irina ta lapsendab ja ta saab endale kodu. Kuid see ei ole kerge, sest enne peab isa selleks nõusoleku andma, pealegi on Irinal ees lastekodust pensionile minek ja ärasõit...

Filmis on palju südamlikke kaadreid Daša ja Aljona omavahelisest suhtlemisest, nende kooslaulust Lovozeros, kus nad pärast pikki aastaid kohtuvad sugulastega. Trööstituna mõjub Daša käik korterisse, mille vanaisa on surres talle pärandanud. Lovozero piirkond on majanduslikult mahajäänud, kõik on seal vilets. Tüdrukud on seal nähtust üsna ilmselt segaduses. Ka käik vanavanemate hauale on Daša jaoks segadust süvendav, sest tal on meeles nii vähesed lapsepõlvemälestused, et nendest ei moodustu mingit selget pilti. Lastekodusse sattudes oli ta liiga väike. Pealegi ei tunne ta end saamina.

Daša ei saa pärisemalt vastuseid oma küsimusele, miks ema ta tillukesena maha jättis. Aga tema elu läheb edasi, lastekodu koos armsaks saanud kaaslastega jääb selja taha, ees ootavad uus kodulinn ja õpingud...

Ühe filmi jätsin vaatamata. „Täishäälel“ (Out Loud; Iisrael, 2019, rež Tamara Mamon) on pressiteate andmetel hüperaktiivsetest koolipoistest, kes on sunnitud astuma laulukoori, mida juhendab NSV Liidust pärit range õpetaja Ella. Läbi filmi kumab juutide ja palestiinlaste erinev arusaam inimõigustest

Minu hääle sai „Newtopia“.
Eesti Rahva Auhinna pälvis „Mu kallis ema“.

Filmiplakatid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest
http://iltaka.blogspot.com/2019/06/33-parnu-filmifestivali-filmid.html
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
https://iltaka.blogspot.com/2018/06/32-parnu-filmifestivali-filmid.html
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
http://iltaka.blogspot.com/2017/07/31-parnu-filmifestivali-dokfilmid.html
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid
http://iltaka.blogspot.com/2015/07/parnu-29-filmifestivali-kooselu-filmid.html

13/10/2020

Miljardärid


Tänase seisuga olen elanud ühe päeva rohkem, kui elas mu ema. Sel puhul tegelesime perekondliku matemaatikaga.

Oma isast olen ma juba hulk aega kauem elanud. Kõik me oleme ja olime miljardärid. Nimelt olen ma nüüdseks elanud üle 2,3 miljardi sekundi. Ja kui tuletada meelde filmi „Seitseteist kevadist hetke“ tunnuslaulu, siis ei tasu sekundeid alahinnata.

Elatud päevi on minu arvel üle 27 000, tunde ligi 652 000, minuteid üle 39 miljoni.

Mõned mu sugulased on miljardeid kogunud minust rohkem. Kõige kangem miljardär meie suguvõsas on mu nimekaimust tädi, kelle arvel on üle 3 miljardi... sekundeid ikka, mis te siis arvasite? Ja loodetavasti lisandub talle neid veel suur hulk, kuigi sajanda verstapostini on jäänud vaid paar aastat.

Aga päris naljakas on fakt, et kui inimene magab kolmandiku oma elust maha, siis on mu tädi maha maganud üle ühe miljardi sekundi.

Pilt internetist.

09/10/2020

Samanta Schweblin „Kentukid“


Samanta Schweblin
„Kentukid“

Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
Kirjastus Varrak, 2020.

Usutavasti loevad noored seda teost hoopis teistsuguste muljete ja mõtetega kui vanemad inimesed. Noortel on rohkem kogemusi kõikvõimalike elektrooniliste lemmikutega (nagu Tamagotchi, Furby), nad avavad videokaamerate ja mobiiltelefonide vahendusel meelsasti oma maailma välistele, tihti võhivõõrastele vaatajatele. Vanemaealised seevastu eelistavad sageli arvutikaamerat kinni katta, sest pelgavad, et nende tegemisi seiravad kutsumatud pilgud.

Samanta Schweblini „Kentukid“ on romaan jälgijatest ja jälgitavatest, vahtijatest ja vahitavatest, kes üksteisega on mõnikord lausa tihedas, intiimseski seoses, teinekord aga muutuvad vaenlasteks, keda tuleb kiusata ja kellest tuleb lahti saada. Esmapilgul armsalt leebed pehmed elektroonilised mänguloomad kentukid on moodsa aja ilming ja seepärast sobib nendest pajatav raamat hästi Varraku Moodsa aja sarja. 

Olulisel kohal on selles teoses kentukiga mängijate privaatsus – kui kaugele ja kui palju on vaatamine lubatud, kui pole teada, kes ja kuskohast on vaataja. Võib-olla õnnestub vaadataval vaatajaga mingisugune suhe luua, aga võib-olla pole ta suhtlemisest huvitatud, kuid naudib vaadatava igapäevaellu tungimist ja polegi igakord kuigi heade kavatsustega. Võib-olla on vaatajaks mõni pervert, aga võib-olla hoopis mõni lapsuke; võib-olla keegi, kes vaadatavat ihalema või abistama hakkab, aga võib-olla keegi, kellest otsene vaenlane kujuneb.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Kas üksildust leevendav ja uudishimu rahuldav kentuki on ikka väärt seda, et temasse kiindutakse ja temaga harjutakse? Kas kentuki on juba meie praegusaja reaalsus või kohe-kohe saabuv müügihitt, mille tulekut peaksime kartma? Kuidas käituda?

Samanta Schweblin kirjutab omapärase lakoonilisusega ja samas põnevalt rohketest väga erinevatest keskkondadest pärit tegelastest. Tahtsin seda teost lugeda mulle huvipakkuva temaatika tõttu, milleks on järjest süvenev kõikvõimalike elektrooniliste vahendite mõju inimeste psüühikale ja ühiskonnale. Omamoodi õpetlik oli Schweblini kujutluspilt, kuidas kentuki omamise ja temaga tegelemise aja jooksul muutuvad suhted ja iseloomud, kuidas näiteks eelistatakse kentukiga (ja tema kaudu tundmatu kaugvaatlejaga) tegelemist oma igapäevaelu probleemide lahendamisele ja lähedastega olemisele, kuidas mänguloomakest eelistatakse sõpradele või kasutatakse võimalust temaga, õigupoolest tema kaudu nähtuga ja kogetuga sõprade ees uhkeldada.

Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll. Nii avab ta oma romaaniga üsnagi ehmatava lähituleviku väljavaate, käsitledes valdkonda, mis nüüdisaja kirjanduses ja meedias üha päevakajalisemaks teemaks muutub.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

07/10/2020

Suur vastasseis


Hilisõhtul vaatasin hulk aega Marssi. Suures vastasseisus* on minu jaoks midagi lummavat isegi sellest hoolimata, et palja silmaga ja nõrga binokliga vähe näeb. See on justkui pidupäev, mil meenub nii palju. Kõike ma siia ei kirjuta, paar mälestust siiski.

Olen põlvkonnast, kes lapsena sai osa esimeste kosmoselendude põnevusest. Koos naabritüdrukuga vaatasime öötaevas Nõmme kohal liikuvat valgustäppi ja olime täitsa kindlad, et nägime esimest sputnikut. 

Gagarini kosmoselennu teadet kuulsin seinal rippuvast valjuhääldajast lastehaiglas arsti ukse taga oma järjekorda oodates. Mäletan, et mõtlesin siis, missugune hädapätakas ma olen – maailmas toimub nii suurepärane sündmus, et inimene lendas esmakordselt kosmosse, aga mina olen siin haige. See tekitas jonni ja tervekstahtmise õhinat.

Raamatutest oli mu suur lemmik Aleksei Tolstoi „Aeliita“, milles marsitar armus inimesse ja igatseval häälel läbi kosmoseavaruste oma Taevapoega kutsus. Muud marslased sinna sattunud inimeste vastu nii sõbralikud ei olnud, aga raamat tervikuna andis lootust, et seal kaugel on keegi. Võib-olla vaatab see keegi suure vastasseisu ajal mingi võimsa teleskoobiga otse mu toaaknast sisse ja see on talle põnev.

Teise lapsepõlves mulle meeldinud raamatu pealkiri oligi „Suur vastasseis“, autoriks Lev Kassil, ja selles vaatasid noored, kui neil oma igapäevarutu vahel aega jäi, huvi ja tulevikulootustega Marssi. Elasid üle raskeid aegu nagu sõda ja selle haavad, kuid unistasid tundmatutest kaugustest ja kõrgustest.

Tervitused kosmosele ja kosmosesse!

* Järgnev viide on loole, mis eile oli lugeda tasuta, kuid praeguseks on tehtud tasuliseks. Lingi panen siiski, sest ehk kunagi saab seda sisukat artiklit jälle vabamalt lugeda: https://leht.postimees.ee/7078326/pilk-taevasse-ootaevas-sarab-aastakumnete-vagevaim-vaade-marsile

Pildil on marslanna Aeliita T. Kullese illustratsioonil Aleksei Tolstoi jutustusele, 1958.

01/10/2020

Vaatamisi: „Geenius ja hullumeelne“

Järelvaatamisvõimalus, mida ERR-i telekanalid ja Jupiter pakuvad, on mulle väga oluline muu hulgas ka seetõttu, et pikki filme järjest tervikuna vaadates kipun väsima, aga järelvaadates saan seda teha neid poolitades ja süvenedes mitmel päeval ja mulle sobival ajal. Eile ja täna nähtud film oli minu jaoks tõeline kingitus ja kuulub päris kindlasti oma mõju poolest minu selle aasta ekraanielamuste tippu.

Võib ju kahelda, mida huvitavat saab olla filmis sõnaraamatu tegemisest, aga „Geenius ja hullumeelne“ (The Professor and the Madman; Iirimaa, USA, Suurbritannia, 2018, rež Farhad Safinia) on erakordselt pingeline ja kirglik film. Kaks peategelast, professor James Murray (Mel Gibson) ja Yale'i ülikooli endine õppejõud, dr William Minor (Sean Penn) on mõlemad oma meeletuses ülihuvitav paar, kes tajuvad keele, sõnade ja tähenduse arengut ning seda, et iga sõna muutub oma tähenduse valgusel kauniks.

Murray alustas 19. sajandi teisel poolel Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostamist ja sai Minori näol endale ootamatu abilise. Aga nende mõlema kohtumiseni on veel aega, nende sügavalt komplitseeritud saatused hargnevad filmis paralleelselt, et siis jõuda nende vapustava esimese kohtumise stseenini.

Kes ikkagi on hull, kes ikkagi on geenius, missugune on geniaalsuse ja hullumeelsuse suhe, kas hull tuleks jätta ta pettekujutelmade küüsi või väärib ta ka rängema süüteo puhul andestust, võimalust teha seda, milleks tunneb endas kutsumust?

Ja kas seesama näiliselt lihtne sõnaraamatu tegemine ei ole oma olemuselt töö paljudele põlvkondadele, sest ükski keel ei jää igavesti muutumatuks?

Kas armastus toob alati kaasa vastuarmastuse ja kas igast sõprusest saab päris sõprus?

Naistegelased (Natalie Dormer ja Jennifer Ehle) on samuti omapärased ja isepäised, ühtaegu üllalt tugevad ja hapralt haavatavad. Nemadki panid mind oma saatusele kaasa elama. Üldse on selles filmis paljude tegelaste rollid, sealhulgas lapsed, väga hästi mängitud.

Õnneks ei jäänud see film mul nägemata.

* * *
Põhjalikumalt on selle filmiga seonduvast juttu Tartu Linnaraamatukogu blogis „Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“:
https://raamatukava.wordpress.com/2020/09/10/geenius-ja-hullumeelne-laupaeval-12-septembril-kell-2220-etvs/

22/09/2020

Muinsuskaitseamet pidas meeles

Täna jõudis minuni üllatussaadetis Muinsuskaitseametist: tänukiri, aastaraamat ja paar ameti logoga helkurit.
Aitäh meelespidamise eest!


Kui blogilugeja tahab teada meelespidamise põhjust, siis võib ta üle lugeda need blogipostitused:
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html
„Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)“
http://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html

Tänane sügisene pööripäev on hallivõitu ja moblafoto ei tulnud just kõige paremini välja, võib-olla asendan selle kunagi etemaga.

12/09/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses (Täiendamisel)

Ilmselt saab sellest jälle kord üks pikk ja kaua kirjutatud filmipostitus, nagu neid siin blogis on filminädalate ja -festivalide puhul varemgi olnud. Nimelt näitab ETV2 koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist. Püüan neist mõnda vaadata ja siia (kaldkirjas) kirja panna oma muljed või lühiarvamuse. Nii täieneb see postitus küll pikkamisi, kuid pidevalt.

Esimesena oli septembris kavas „Elukool“ („L'ecole buissonniere“, 2017, rež Nicolas Vanier).

Filmitutvustusest: Selle südamliku koguperefilmi tegevusaeg on 1930. aasta, mil rõõmsameelne talupidaja Célestine ja ta metsavahist abikaasa võtavad enda hoole alla lastekodulapse Pauli. Krahv de Fresnaye valdusesse kuuluvad Sologne´i maakonna ääretud metsad ja põllud, metsik ning vaba loodus koos seal askeldavate salaküttidega, kes samas loodusest hoolivad – see kõik haarab poisi endasse ja Paul asub innuga elu ning metsa saladusi avastama. Ent saladused puudutavad ka teda ennast. Tundub, et Paul ei sattunud maakonda juhuslikult...

Oli tõesti südamlik film, täis nauditavaid loodusvaateid, mitmesuguseid loomi ja enamasti heasoovlikke inimesi. Lastekodulapse saatust näidates üsna sentimentaalse ja liigutava sisuga, mis tundelaadilt meenutas mulle prantsuse kirjandusklassikast hästi tuttavat Hector Malot´ romaani „Perekonnata“.

Väike peategelane Paul (Jean Scandel) on keskmisest nutikam poiss, teda kasvatama asunud Célestine (Valérie Karsenti) kena krapsakas naisterahvas, metsavaht Borel (Éric Elmosnino) aga loodab teolt tabada salakütist vabameest Totoche'i (François Cluzet), kellest poisile ustav sõber ja looduse saladustesse pühendaja saab.

Koguperefilmiks sobib „Elukool“ vägagi hästi. Eriline kunstiteos see film just pole, sest esimene pool on tugevam kui lõpuosa, aga kõik kokku jätab pärast vaatamist päris helge tunde.

„Gauguini teekond Tahitile“ („Gauguin: voyage de Tahiti“, 2017, rež Edouard Deluc). Osades: Vincent Cassel, Tuheï Adams, Malik Zidi.

Filmitutvustusest: Ajaloolise draama tegevus hargneb 19. saj lõpus. Prantsuse impressionistlik maalikunstnik Paul Gauguin ei suuda kodumaal kuidagi oma töid müüa ja unistab looduslapse elust eksootilistel Polüneesia saartel. Tahitil saab Gauguin uuest elust ja värskest armastusest uut hoogu ja seal sünnivad juba surmavalt haige Gauguini kuulsad maalid Polüneesia põliselanikest.

Hoolimata sellest, et nii tema sõpradest kunstnikud kui ka viie lapsega abikaasa väidavad, et ei saa lihtsalt minema sõita ega tule temaga kaasa, suundub taltsutamatu ja isepäine Gauguin Polüneesiasse. Aga seal pole vaese ja haigena kuigi mõnus elada ka siis, kui saatus talle uue suure armastuse toob. Tahitilanna Tehura tahab kunstnikult niihästi armastust kui ka toitu ja valget kleiti, et kirikusse minna. Nende muretsemine on peaaegu igasuguse sissetulekuta haigele kunstnikule aga raske.

See on film kirest loomingu vastu ja masendavaks muutuvast armastusest looduslapsest naise vastu, keda Gauguin halvematel päevadel lausa luku taga koduvangis peab. Ja veel on see film imelistest maalidest, mis said kuulsaks ja hakkasid suurt raha maksma alles pärast kunstniku surma. Väga hea on Vincent Cassel Gauguini rollis.


Keda see teema huvitab, neile soovitan lugemiseks William Somerset Maughami suurepärast romaani „Kuu ja kuuepenniline“ („The Moon and Sixpence“, 1919), mis on kirjutatud Gauguini eluloo ainetel.

Veel on tulekul järgmised filmid:

18. nov 2020 - „Kaksikelu“ („Doubles vies“, 2018, rež Olivier Assayas). Osades: Juliette Binoche, Guillaume Canet, Vincent Macaigne.

Filmitutvustusest: Pariisi raamatukirjastajate boheemlaslikus maailmas hägustub piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Vastuoluline kirjanik kasutab oma tõestisündinud armulugusid – nende hulgas kirglikku suhet näitlejannaga, kelle abikaasaks on kirjaniku enda toimetaja – oma uue kõmutekitava romaani ainesena.

- „Henri Picki mõistatus“(„Le mystère Henri Pick“, 2019, rež Rémi Bezançon). Osades: Fabrice Luchini, Camille Cottin, Alice Isaaz.

Filmitutvustusest: Krimikomöödia, milles noor kirjastaja leiab ühest kummalisest raamatukogust kesk Bretagne’it erakordse käsikirja, mille ta otsekohe avaldab. Romaanist saab bestseller. Ent raamatu pitsameistrist autor Henri Pick, kes kaks aastat varem suri, polnud lese sõnul kirjutanud iial midagi peale poenimekirjade. Asja asub uurima kuulus kirjanduskriitik koos Henri Picki tütrega.




Vaatamata jätsin filmi „Hundi kutse“ („Le chant du loup“, 2019, rež Antonin Baudry, osades: François Civil, Omar Sy, Mathieu Kassovitz), mis filmitutvustuse kohaselt on triller sellest, kuidas Prantsuse tuumaallveelaeva pardal lasub kogu vastutus noore mehe õlul. Tal on haruldane anne tuvastada iga väiksematki heli. Ta on tuntud kui mees, kes kunagi ei eksi, ent ometi teeb ta vea, mis seab surmaohtu kogu meeskonna.

Postrid internetist, tutvustustekstide kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

06/09/2020

Kursuseraamatust, natuke ka muust

1. septembril oli mu kodulähedases koolis iga pooleteise tunni järel aktus. Esimese klassi lapsed läksid kella 12-ks. Nii vahvad, tähtsust täis, lilled peos ja näod ootuspõnevil. See päev toob alati meelde mu oma esimese koolipäeva – nii ammu, ammu. Aga seekord näisid ka suuremad õppurid kooliminekut rõõmuga võtvat – ikkagi vaheldus pärast koroonast pealesunnitud kaugõpet ja võimalus klassikaaslastega kohtuda.

Meenus, et ma polegi siin kirjutanud, et augusti lõpus valmis mu tublide kunagiste ülikoolikaaslaste kokku pandud kursuseraamat „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille esitlus oli kursuse kokkutulekul.

Esialgu on see pdf-versioonis digiraamat kättesaadav ainult kitsamas ringis, aga peagi ka avalikult. Kogumiku on toimetanud Ann Seilenthal, kujundanud Tõnu Seilenthal, tekste – mälestusi Tartu ülikoolist, õppejõududest, kaastudengitest, tollest ajast ja olustikust koos meid saatnud suundumustega – on lisaks eelnimetatutele Mart Siimannilt, Rutt Hinrikuselt, Anne Lillelt, Paul Hagult, Andrus Saarelt, Mall Kaevatsilt jt. (Siinkirjutajalt ka jupike,  mis mu blogi lugejatele juba tuttav on.)

Raamat valmis just sobivalt ära märkima seda, et meie ülikoolitee algas 55 aastat tagasi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Teisest raamatust ka. Septembri alguspäevil tulid kirjastusest esimese poolaasta raamatumüügi arvud. Tore, et nüüdseks kolm aastat tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ ikka ostetakse, kuigi tasapisi. Võib-olla on ka paras aeg selle raamatu olemasolu veel kord mu blogi lugejatele meenutada. Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole minu elulooraamat, vaid ajakirja Noorus lugu, milles minu elust (ja mu kolleegidest) on juttu ainult nii palju, kui see ajakirja käekäigu kirjeldamiseks vajalik.

31/08/2020

Taevamängud


Augustitaevas pakkus aeg-ajalt ja mitte väga harva kauneid taevaseid vaatemänge. Või peaks ütlema taevalikke? Mõned neist taevamängudest märkigu augusti lõppu ka siin blogis, täiendagu siinseid vikerkaarepilte (üks neist kahekordse vikerkaarega) ja eretagu lihtsalt nii, nagu need õhtutaevas eretasid. Täna nii eredat taevast pole, ühtlasest hallusest tilgub vihma, kohati on vihmasabin päris tugev. Homme algab kooliaasta. Ja kuigi jaaniroosid alles (või juba?) teist tuuri õitsevad, on selle aasta suvetunne sügisesse haihtumas.




Moblafotod, 23. aug 2020.

27/08/2020

„Cullenbenbong“


Hulk aastaid tagasi saatis tädi Austraaliast mulle mõned raamatud, mis põhiliselt selle suure maa ajaloost ja asunikest pajatasid. Nende hulgas olid meile Soome kaudu seriaalina tuttava „Lumise jõe mehe“ ( „The Man from Snowy River“) kaks osa, mis said kohe läbi loetud, aga Bernard O'Reilly „Cullenbenbong“ ootas oma järjekorda märksa kauem.  Nüüd tundus see õbluke raamatuke kena vaheldusena sel aastal loetud paksude „telliste“ järel.

See on südamlik jutustus Austraalia kirjaniku ja looduseuurija Bernard O'Reilly lapsepõlvest, poisiea seiklustest, perekonna rõõmudest ja muredest, mis on kokku põimitud lugudega, mida kirjanik oli kuulnud Blue Mountains’i asunikelt.

Bernard O'Reilly sündis 3. septembril 1903 iirlastest katoliiklaste perekonnas, kes oli oma kodu rajanud sealsetesse Sinimägedesse Kanimbla orgu.  Seal elas tulevane kirjanik oma lapsepõlve 12 aastat ja see koht – Cullenbenbong – jättis temasse alatiseks sügava jälje.

Selle koha nime tähendust O'Reilly ei mäletanud, kuigi oli sellest oma isalt kunagi kuulnud. Kummalise kõlaga kohanimi on pärit aborigeenidelt ja O'Reilly kirjutab, et kui kuulata aborigeene omavahel rääkimas, siis ei kuule arusaamatut võõrast keelt, vaid puude müha, lindude hääli, tormi ja tuule helisid, kivide kukkumist mägedes; tumedat hirmu ja lõputut kurbust. Selles ei ole kunagi rõõmu – võib-olla on alati nii olnud, aga võib-olla on nii, sest tumedanahaliste meeste täht on loojumas. Sõna „Cullenbenbong“ mõjub valge mehe kirjutatuna külmalt ja elutuna, kuid vana kanimbla hõimu mustade sõdalaste lausutuna on selles kuulda majesteetlikku kõuekõminat vastu kajamas nende jahialade graniitmägedelt.

Samamoodi poeetiliselt ja armastavalt kirjutas O'Reilly valgetest meestest, Austraalia uusasunikest, kes muutsid maa viljakandvaks ja kasvatasid lapsi. Nad pidasid matuseid, rõõmustasid ristsetel, olid kiindunud oma kogukonda ning karja. Iga poisikene tahtis saada uhkeks ratsanikuks.

Nende kodu oli kõige armsam, isad-emad kõige paremad, mäed ja jõed omased ja hindamatud. Nende vanemaid vendi haaras vaimustus, kui nad oma isade eeskujul kappasid kuratlike metsikute hobuste järel, neid kinni püüdsid, taltsutasid ja kodustasid. Muidugi ei puudu sellest raamatust kängurud ja maod, kookaburrad ja kõik muu, mis laste igapäevaelus ja põneval looduskesksel kooliteel pinget pakkus.

„Who are these mighty men – the finest shock troops since the dawn of history?“
The answer comes – „They are the worthy sons and grandsons of the mighty men who built Australia – the men with the small holdings, the men with the large families, the men who never know the meaning of defeat.“


„Lovely old people, lovely old days,“ ütles kirjanik inimeste ja aegade kohta, kellest ja millest kirjutas. Ning suudab lugejatki veenda, et nii see tõepoolest oligi.

„There was hardship, but that too was necessary, for if there are no valleys, there can be no mountains, and without such contrasts, life becomes a level, colourless plain without beauty or ugliness, good or bad, happiness or sorrow.“

„I was a usual bush lad looking longingly at his small horizon,  while the great wonderful world lay over beyond the hill – now at last I was going over beyond the hill but I was not then to know that no matter how far you go there is still another hill.“


O'Reillyl on lisaks „Cullenbenbongile“ (1944) ka teine Austraalias hästi tuntud raamat „Green Mountains“ (1940), milles ta jutustab, kuidas leidis 1937. a mägedest lennuõnnetuse ohvrid ja tegi kõik, mis tema võimuses, mõne ellujäänu päästmiseks. Samuti kirjutab ta „Green Mountains“-is, kuidas tema perekond Cullenbenbongist Queenslandi kolis ja seal uue majapidamise rajas. Veel on talt ilmunud „Wild Rriver“ (1949), „Over the Hills“ (1963) ja luuletusi. Bernard O'Reilly suri 20. jaanuaril 1975.

Austraalia Sinimägesid olen põgusalt oma silmaga näinud ja nende vahel köisteel vagunikeses ripnenud – nii on mul nende majesteetlikkusest mingisugune ettekujutus olemas. Siia panen Cullenbenbongi foto, mis on O'Reilly 1945. a ilmunud raamatu avapildiks.

23/08/2020

Käigu pealt ehk Närige porgandit!


Juuli eelviimasel päeval viis Blogger minu blogide toimetamis- ja kujundamisvõimalused uuele versioonile – teisisõnu pakkus mulle kasutamiseks oma uut versiooni. Uurisin seda üsna põhjalikult ja paar päeva ka kasutasin.

Siis tegin kannapöörde ja läksin vanale, nn pärandversioonile (legacy interface) tagasi nii kauaks, kuni selleks veel võimalus on jäetud.

Vana versiooni juurde tagasipöördumiseks leidsin rohkesti põhjust. Uues versioonis postitamisega sain hakkama, kuid fotode paigutamine võttis kaua aega, eriti siis, kui neid tekstist vasakule või paremale tahtsin panna. Sedelite (label'ite) paigaldamine või kustutamine oli oluliselt tüütum, eriti neis blogides, kus sedeleid palju (näiteks raamatublogi). Rippmenüüd lohisevad ja kõik kokku võtab palju aega. Tekstis kippusid tulema reavahed soovimatutesse kohtadesse jne.

Tahtsin teha ühe blogi kujunduses väikese muudatuse ja leidsin, et senine Bloggeri kujundusvõimalus on uues versioonis tundmatuseni muutunud, tehtud nagu kõik muugi väidetavalt mobiilisõbralikumaks, kuid arvutikasutajale ebamugavaks. Värvide ja taustade valik on keerulisem ja üsna mitut senist toredat võimalust uues versioonis enam polegi.

Seda uut Bloggerit iseloomustavad tegijad sõnadega on-the-go, mis andvat võimaluse mobiiliomanikel oluliselt kiiremini ja justkui muuseas postitada, n-ö käigu pealt. Võib-olla on see tõepoolest hea mõnede jaoks, kuid minule niisugune käigu pealt blogimine ei sobi ega meeldi.

Võimalik, et ma olengi vähemuses, aga tänapäeva maailm on ju igal pool lausa kisendanud, et ka vähemust tuleb arvestada. Loodan väga, et arvutist blogijate jaoks jääb Bloggeri pärandversioon alles ja uus ei muutu kohustuslikuks kõigile. Aga päris sellesse uskumast takistab mind märkamine, et juba on senisest versioonistki hakanud mõned, eelkõige kujundusvõimalused kaduma – tõenäoliselt selleks, et ikka kõik kiiremini uuele Bloggerile üle läheksid.

Kusjuures: ma ei ole uuenduste vastu, kuid uuendused ikka peaksid vanadest võimalustest paremaid pakkuma, mitte vastupidi.

Võib-olla tahab sotsiaalmeedia mind ja minusuguseid üldse endast võõrutada ja maha raputada, sest ka Facebook pakub uut versiooni, muutes selle septembrist kohustuslikuks. Seegi olevat mobiilisõbralik ja kiirem, omamoodi samuti käigu pealt kasutamist soosiv. Aga sedagi kasutasin vaid paar päeva, mille jooksul uuendasin ka oma seina päisepildi, sest vana päise suurus uuele versioonile ei sobinud ja venitati inetult välja. Läksin FBski tagasi vanale versioonile. Ikka nii kauaks, kuni veel saab.

Olgu selle FBga kuidas on, sest käin seal üsna harva ja järjest vähem. Aga blogida on mulle seni meeldinud ja sellega tahaksin ka jätkata, kuid on-the-go versioon muudab blogimise minu jaoks ebameeldivamaks.

Olles nüüd mõnda aega siin torisenud ja virisenud, küsin neilt blogilugejatelt, kes kommenteerida viitsivad: kuidas teile meeldib Bloggeri uus versioon ja kuidas FB oma; kas eelistate blogida käigu pealt või süvenenumalt ja kas ka teie jaoks on need pakutavad muudatused probleemsed või olete nendega kõigiti rahul?

Porgandiperekond siinsel fotol pole milleski peale eriskummalise välimuse süüdi ning on lihtsalt illustreeriva tähendusega, nagu nüüd kombeks kõikvõimalikes portaalides pildiallkirjaks panna. Aga võimaluse korral ikka närige porgandit – kui sellest muud kasu pole, siis parandab vähemasti silmanägemist.

15/08/2020

Kunstitonnid

Mustamäe linnaosa valitsuse endise hoone esisele haljastule paigutati 2003. a juulis Riho Kulla skulptuur „Valvel“. See sai valmis kümne päevaga Mustamäe esimesel skulptuurisümpoosionil. Lendutõusev kotkas koos alusega kaalub 2,5 tonni.



Mustamäel on teinegi Riho Kulla kotkas. See kannab nime „Tormilind“ ja asus oma kohale Tehnikaülikooli energeetikahoone juures 2005. a, valmides taas ühe sümpoosioni jooksul.



Samuti Tehnikaülikooli juures on Lembit Palmi metallraamis skulptuur „Põlev kivi“, mis eriti omapäraselt mõjub õhtuvalguses, kuid siinsetel fotodel on päise päeva ajal.



Ja omamoodi vägevaks skulptuuriks on Tehnikaülikooli linnakus saanud ka sammuva ekskavaatori kopp.


Moblafotod, suvi 2020.

12/08/2020

Vaatamisi: „Ilmutusest“ „Ootuseni“

Lisaks Põhjamaade filmipärlitele, millest eelmises postituses kirjutasin, pakub ETV2 augustis vaatamiseks ka Arvo Pärdi keskuse filmiõhtutel linastunud teoseid, milles kõlab meie kuulsa helilooja muusika.

Eile vaatasin Prantsusmaa, Belgia ja Jordaania ühisfilmi „Ilmutus“ („L'apparition“; 2018, rež Xavier Giannoli).
Filmitutvustusest: Prantsuse päevalehe ajakirjanik Jacques Mayano saab Vatikanist salapärase telefonikõne. Ühe Prantsusmaa väikelinna 18-aastane tütarlaps väidab, et nägi Neitsi Maarja ilmutust. Tuhanded palverändurid suunduvad oletatava ilmutuse asupaika. Ilmalike vaadetega Jacques nõustub liituma uurimiskomisjoniga, mis asub antud juhtumit uurima.

Pressiteade loetleb ka, et filmis kõlavad mitmed Arvo Pärdi heliteosed, sealhulgas nii küllaltki haruldast kasutust leidnud „Beatus Petronius“, „Mein Weghat Gipfel und Wellentäler“ kui ka „Stabat Mater“, samuti sagedamini kasutatavad „Summa“ ning „Fratres“.

Mul oli seda kuueks peatükiks vormistatud filmi huvitav vaadata mitmel põhjusel. Esiteks kui ajakirjaniku tööd kujutavat linateost, kusjuures mulle väga meeldis Vincent Lindoni mäng. Teiseks kui huvitava sotsiaalpsühholoogilise nähtuse avamist ja uurimist. Kolmandaks kui ennast ohverdava noore neiu saatusele alistumist, mis ometi on täis uhkustunnet selle ohverduse tõttu. Annat mängis Galatéa Bellugi.

Huvitavad olid ka mõttekäigud sellest, kuidas üle saada hirmust, kas sõpruses ollakse kellelegi midagi võlgu ja kas tõde lipsab meil alati peost, kas kedagi võib usaldada ja kas millelgi on üldse väärtust, kui sul pole enam sõpra…

Lausa eriline tunne oli filmi ühe ülevama episoodi ajal kuulda Veljo Tormise regilauluseadet „Lauliku lapsepõli“, mille sõnad ja alleaa-kordus sellises kontekstis mõjusid niihästi ootamatutena kui ka ammuste armsate tuttavatena.

„Ilmutust“ saab veel peaaegu kuu aega vaadata ETV2 järelvaatamisest ja Jupiterist. Kuigi film võib ehk liiga pikk tunduda, soovitan seda kas või juba peaosalise mängu tõttu. Vincent Lindonit saab näha ka peaosas filmis „Rodin“, mis praegu samuti mõned päevad Jupiteris on.


18. aug kl 21.30 – Bulgaaria ja Rootsi  film „Tzvetanka“ (2012, rež Julian Tabakov).
Film lavastaja vanaemast, kes sündis 1926. a ja kelle elulugu on kokku põimunud Bulgaaria 20. sajandi ajalooga. Filmis on rohkelt Arvo Pärdi muusikat: „Lamentate“, „Aliinale“, „Peegel peeglis“ ja „Saara oli 90aastane“.

Mulle meeldis, kuidas mitmesuguste väljendusvõimaluste kasutamine andis kokku  väga isemoodi doki. Täpne lakooniline tekst, palju muusikat ja valgust, sümboleid, isegi paberlilli. Kannatustest, kutsumusest,  vanaduse tulemisest tasahilju. Huumoriga ka valusatest aegadest ja asjadest.

25. aug – Itaalia ja Prantsusmaa film „Ootus“ („L'attesa“, 2015, rež Piero Messina).
Juliette Binoche mängib selles filmis poja kojutulekut ootavat Annat, kelle ootuses segunevad lein, vaikus ja ütlematajätmine. Ühes filmi stseenis kõlab ema ja poja vestluse taustaks Pärdi „Trisagion“.

Vaatasin seda mõni aasta tagasi ja muljed olid omapärased ning head. Kirjutanud olen neist siin: http://iltaka.blogspot.com/2017/05/ootus-lattesa-2015.html

Postituses on kasutatud pressiteateid ja filmiplakatit internetist.

10/08/2020

Vaatamisi: Põhjamaade viimaste aastate filmipärlid

Ma ei ole kuigi suur Põhjamaade filmikunsti austaja. Õigupoolest tunnen seda liiga vähe ja pealiskaudselt, et sellele hinnangut anda. Augusti alguses EAL-i listi kaudu saadud ERR-i pressiteade äratas minus huvi. Nimelt lubati selles, et ETV2 toob augusti kolmapäevadel kl 21.30 vaatajateni neli silmapaistvat ja mitu filmiauhinda pälvinud filmi Soomest, Rootsist, Taanist ja Norrast. Vaatasin neid ja panin oma muljed siia kirja (kaldkirjas), nagu mul muudegi filmikuude ja -nädalate puhul tavaks on olnud.

Soome film „Koerad ei kanna pükse“ („Koirat eivät käytä housuja“; Soome, 2019, rež Jukka-Pekka Valkeapää).

Pressiteate järgi on see musta huumorit ja erootikat põimiv provokatiivne draama. Lugu naise kaotanud Juhast (Pekka Strang), kes elab aastaid leinas ümbritsevat elu märkamata. Seda hetkeni, kui ta tutvub dominaatriks Monaga (Krista Kosonen). Need kohtumised kujunevad Juhale isemoodi teraapiasessioonideks. Film on kohati šokeeriv ja vägivaldne, samas soe ja inimlik lugu leinast ja sellest ülesaamisest, ootamatust hingeravist ja ettearvamatust armastusloost soomlasliku (süsi)musta komöödia kastmes.

Mul oli selle filmi lõpuni vaatamisega raskusi, sest (nagu tavaks öelda) ei ole üldse minu teetassike. Kuigi kesksel kohal on ka peategelase teismeline tütar ja tema koolikaaslased ning kuigi filmi pealkiri võib meelitada lapsi vaatama, pole see minu meelest lastele ega varateismelistele põrmugi sobiv. Kohati oli ka mõni südamlikum hetk, aga kogusummas olid needki minu maitse jaoks liiga palju kastetud verre ja vägivalda.

Taani film „Süüdlane“ („Den skyldige“; 2019, rež Gustav Möller).

Pressiteate järgi on trilleri keskmes häirekeskuse dispetšer Asger Holm (Jakob Cedergren), kes vahetuse viimastel minutitel võtab vastu hädaabikõne röövitud naiselt. Kui kõne ootamatult katkeb, alustatakse naise ja tema röövija otsinguid. Endise politseiniku jaoks tähendab see võidujooksu ajaga, kus tema ainsaks abivahendiks on telefon.

Esimesed kümme minutit tundus see film mulle igavana ja ma jätsin vaatamise katki. Mõni aeg hiljem andsin sellele siiski uue võimaluse. Selle filmi tekstist saaks väga hea kuuldemängu raadio tarbeks. Järk-järgult muutus „Süüdlane“ vägagi pingeliseks. Sisuliselt monodraamana on peaosalise siseheitlused, tema siirdumine ühelt valusalt taipamiselt teisele paeluvalt filmitud ja Jakob Cedergen oma rollis usutavalt hea.

Norra film „Kui me hobusevargil käisime“ („Ut og stjæle hester“; 2019, rež Hans Petter Moland).

Eelteate põhjal põhineb see film tänapäeva tuntuima Norra kirjaniku Per Pettersoni samanimelisel romaanil ja viib aastasse 1999, kus 67aastane Trond (Stellan Skarsgård) seisab silmitsi minevikuga, kui selgub, et tema naabriks on Lars (Bjørn Floberg), keda Trond teadis juba aastal 1948. See oli suvi, kui Trond sai 15 ja tema elu muutus tundmatuseni. Per Pettersoni romaani kohta on kirjutatud Lugemissoovituse blogis.

Mõtlik, algul aeglasevõitu, edasi arenedes aga järjest kaasakiskuvam film. Põhjamaine karmus koos lüürilisusega nii looduskaadrites kui inimsaatustes. Poiste mehestumise ja mehistumise lugu. Isa teema. Õnnetuste ja loobumiste mõjust inimestele ja sellest, kuidas me muutume. Peategelase lõpusõnad: „Me otsustame ise, millel laseme endale halba teha.“ Kokkuvõttes väga mõjuv. Pärast kõigi nelja filmi vaatamist on „Kui me hobusevargil käisime“ minu jaoks ainus selline, mida vaataksin teist korda ka.

Rootsi film „Piir“ („Gräns“; rež Ali Abbasi).

Pressiteate kohaselt on „Piiri“ peategelane tavapäratu välimusega tolliametnik Tina (Eva Melander), kelle eripäraks on eriliselt terav haistmismeel. Kui ühel päeval satub tollipunkti samasuguse pelutava välimusega Vore (Eero Milonoff), algab Tina teekond oma tõelise identiteedi leidmiseni. Film põimib põhjamaade mütoloogiat, fantaasiat ja romantikat ning on sellega maailmas palju tähelepanu pälvinud.

Vahetult pärast vaatamist on päris raske selle filmi muljet kirja panna. See justkui tahab enamat settimist. Isesuguste peategelaste Tina ja Vore esimene kohtumine toob filmi soojuse ja mõlema äratundmise, et teisel ei ole midagi viga, vaid ta on täiuslik sellisena nagu on. Aga see soojusetunne muutub vaataja jaoks teatud võõristuseks, eriti sellest hetkest, kui ta Tina kombel hakkab kahtlema, milleks julmus hea on. Ma ei taha sisu ümber jutustada, aga mõtlema pani see film küll, kas meie hulgas on neid, kelle eesmärgiks on kättemaks inimkonnale, sest inimesed on neile liiga teinud.

Postituses kasutatud filmitutvustused ja -kaadrid on pärit ERR-i pressiteatest.

05/08/2020

Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane“


Mika Waltari
„Sinuhe, egiptlane“

Viisteist raamatut arst Sinuhe elust u. 1390-1335 e. Kr.
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mika Waltari „tellistest“ olen sel aastal lugenud „Mikael Karvajalga“ ja „Sinuhet“. Usun, et hästi paljudel mu blogi lugejatel on „Sinuhe, egiptlane“ (Sinuhe, egyptiläinen, 1945) ammu loetud, sest suur hulk minu tuttavatest on seda maininud oma noorusajal loetu hulgas vaimustava kogemusena. Teised jälle on öelnud, et „Sinuhet“ tuleb ikka ja jälle uuesti lugeda või vähemasti lehitseda, sest aastatega läheb see teos üha paremaks nagu hea vein ning ühes lugejale tarkuse lisandumisega tulevad esile romaani need tahud ja mõtteselgus, mida noorpõlves lugedes tähele ei osatud panna.

Seda hiigelromaani varem või mitmeid kordi lugenud inimesed on oma muljeid nii palju jaganud või kirja pannud, et mul on üsna raske neile midagi lisada. Mõned mõttekäigud siiski.

Sinuhe elukäik keset muutlikke aegu ja vaaraode muutlikku meelt on kahte osasse jaotatud ülimahukas romaan, mille kohta võiks oletada, et see võib olla ebaühtlane ja laialivalguv. Kuid Mika Waltari on suutnud luua algusest lõpuni köitva ja huviga jälgitava teose, milles on nii ülimat traagikat kui ka reibast nalja. Ka päris lõpp ei vaju ära, vaid suudab lugejat üllatadagi. 

Waltari keelekasutus, mille Piret Saluri on sujuvalt edasi andnud, on väljendusrikas. Kõik tegelased räägivad neile omasel kombel, mõned neist vägagi mahlakalt; kirjeldused on värvikad, arutluskäigud sügavsisukad.

Just need arutlused usust ja elust, vaestest ja rikastest, Amonist ja Atonist, südame sunnist ja tõe vajadusest, vaprast aususest ja salvavast salalikkusest, suutlikkusest ja suutmatusest, aust ja autusest on minu meelest „Sinuhe“ kõige paeluvam osa, mida juba raamatu esimestest lehekülgedest alates tahtnuksin uuesti üle lugeda.

Kui kõik enam kui seitsesada lehekülge loetud said, siis oli nende hulgas vaid üksikuid selliseid, millest lugedes üle libisema kippusin, põhiosas oli loetu ja tegelaste saatus hingeminev ning ma mõistan, miks see on paljude lemmikraamat.

„Arsti ees on ka vaarao alasti,“ teab üksildane Sinuhe oma kogemustest hästi, kuid ei oska aimatagi, et kunagi teab ta vaarao(de) saladustest liiga palju. Rahvas oma arvamustega on ülikute jaoks tühine nagu kärbes, keda ei tasu tähele panna, aga ometi on seesama rahvas ülikutele vajalik nii rikastumiseks kui sõjapidamiseks. Rikkad saavad rikkamateks ja vaesed vaesemateks.

Ja kuigi on palju jumalaid, ei pruugi neid olla piisavalt, et inimesed õnnelikuks saaksid. Jumalad on omavahel vaenulikud ja vastuoludes, samamoodi neid uskuvad inimesed. Võib-olla on siis tõesti parem kummardada leitud mardikaehet, mis tänu pidevale ülistamisele jumala aupaiste ja õnnetoova mõju omandab.

„Sinuhe, egyptiläinen“
WSOY, 1945.

Soome kirjandusteadlane Kai Laitinen nimetab Mika Waltarit (1908-79) välismaal tuntuimaks soome kirjanikuks ja tema „Sinuhet“ suureks desillusiooniks, millest kujunes rahvusvaheline bestseller. Muud Soome kirjandusteadlased on rõhutanud, et selles romaanis ei väljendu mitte ainult vaarao(de) aegne elu, vaid see analüüsib soome keskklassi pettumust ja resigneerumist pärast sõda, kui paljudel kesksetel väärtustel ei olnud enam katet ja tundus lohutav mõelda nagu Sinuhe, et kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja ka inimene ei muutu. Sinuhe ja tema orja Kaptahi loos väljendub idealisti ja realisti saatus ning sama skeemi kasutab Waltari ka oma järgmistes romaanides, mis kajastavad humanisti saatust ainelistest väärtustest täidetud toores maailmas. (Vt Kai Laitinen „Soome kirjanduse ajalugu“, Vagabund, 1994).

„... sest ma ei saa sõja asjadest aru ja kõik lahingud on minu silmis ühesugused ja kõik põlevad linnad ja tühjaksriisutud majad on minu silmis ühesugused ja nutvad naised ja vigastatud kehad on ühesugused minu silmis, kus ma neid ka kohtan.“

„Ma olen ju kõike seda kirjutanud iseenesele, et jaksaksin elada, ja et endale seletada, miks ma olen elanud.“


Niihästi tõlkija kui ka toimetaja on suurt ja hoolikat tööd teinud. Paradoksaalselt annab sellest hoolikusest aimu ka paksus köites leiduv omapärane apsakas: nimelt on lk 147  ilmselt üks neist või mõlemad mõtisklenud, kas õige on kirjutada paber või papüürus ja sellest on sündinud veidi segane lause, kus sees nii paber kui papüürus. Muide, vaatasin soomekeelsest originaalist, et Waltari on selles lõigus (nagu veel mujalgi paaris kohas) kasutanud paberit, aga kas egiptlased tollel ajal paberit mõistsid teha ja tarvitada on küsitav.

Nii või teisiti –  vaieldamatult on „Sinuhe, egiptlane“ meistriteosena ja meistri teosena mõjuv ka nüüdisajas.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

HOIATUS: Neile, kes kavatsevad „Sinuhe, egiptlast“ lugeda, ei soovita ma seda postitust siit edasi lugeda, sest nii nagu „Mikael Karvajala“ puhul panen siia enda jaoks ka nüüd võrdlemisi pealiskaudselt kirja iga raamatu tegevustiku.

I osa
1. raamat – „Kõrkjalootsik“. Mõtliku ja poeetilise algusega teeb maapaos olev Sinuhe teatavaks, et kirjutab endale. Vaestearst Senmut ja tema naine Kipa leidsid jõel ujuvast kõrkjalootsikust vastsündinu ja võtsid ta kasvatada.. Sinuhe on teistest lastest peenema kondiga ja ilusam, võimalik, et mõne rikka heidiklaps. Võib-olla toovad kunagi selgust  kõrkjalootsiku linnupüüdjasõlmed. Sinuhe tahab seitsmesena saada sõduriks, kuid isa viib ta kohtuma endise kangelase Intebiga, kes on inetu, vigane ja joomar, ning Sinuhe muudab meelt ja nõustub kirjatarkust õppima. Õppides hakkab lugemine ja kirjutamine talle meeldima. Ka on vana Oneh, tema esimene õpetaja, tark ja oskab kooliasju poistele huvitavaks teha. Sinuhe sõbruneb väga hästi joonistava Thotmesiga. Isa palub poisi õpetamisel abi kuninglikult koljuavajalt Ptahorilt. Pärast talle korraldatud joomaõhtut otsustab Ptahor aidata Thotmesil saada kunstnikuks ja Sinuhel õppida arstiks. Kuni selle ajani on Sinuhe õnnelik.

2. – „Elu maja“. Sinuhe läheb Elu majja, kus saab alama astme preestripühitsuse ja ka arstikoolituse. Sinuhe häda on, et ta tahab liiga palju teada, miks on nii ja mitte teisiti, miks asjad toimivad, miks üks ravi mõjub ja teine mitte jne. Tema miksidele ei vaadata Elu majas hästi. Sinuhe pettub Amonis, sest tunneb jumala hääles ära purjutanud preestri hääle. Ta kohtub templis kauni naisega, kelle nimi on Nefernefernefer ja kes kingib talle sõrmuse. Sinuhe on naise ja esimese suudluse lummuses.  Mõne aja pärast otsib ta üles lapsepõlvesõbra Thotmese, kes on kunstikoolist minema kihutatud, sest ei püsinud sealsetes raamides. Tagasi Elu majas on Sinuhe abiks Phatori koljuavamiste juures ning läheb Phatori abilisena vaarao Amenhotep III ravima. Sinuhe ei tunne pärast usus pettumist end enam õnnelikuna.

3. – „Teeba kirg“. Vaarao kolju avamine lõpeb tema surmaga. Phator ja Sinuhe saavad teenitud tasu, hea söömingu ja surma rituaali, millel Sinuhe saab uue nime: Sinuhe, kes on üksildane. Troonipärija läheb kõrbesse vaarao hingega hüvasti jätma ja saab püha haiguse (tõenäoliselt langetõvehoo), millega Sinuhe aitab tal toime tulla. Nad kohtuvad sõduriks sooviva Horemhebiga, kes koos nendega vaarao õukonda tuleb. Valitsejaks saab troonipärija ema kuninganna Teje, kes on noorena olnud tavaline linnupüüdja. Sinuhe hakkab arstiks, sisustab oma majakeses vastuvõturuumi, kuhu Thotmes temast pildid maalib. Ta saab endale ka truu ühesilmalise orja Kaptahi. Sinuhel on Teebas kaks kirge. rikkus ja lõbutsemine. Kord tuleb Horemheb talle kurtma oma rahulolematust eluga õukonnas ja armastust troonipärija õe Baketamoni vastu. Lohutuseks viib Sinuhe ta lõbumajja ja kohtab seal oma igatsuste naist Neferneferneferit, kes kasutab ära tema kirepuhangu ja jätab ta varatuks.

4. – „Nefernefernefer“. Kirg Neferneferneferi vastu sunnib õnnetut Sinuhet talle loovutama ka oma vanemate vara, nende hauakoha ja igavese elu jaoks mõeldud varanduse. Nefernefernefer  laseb ta lõpuks oma majast (Bastet – kassjumal) välja visata. Kõigest ilma jäänud vanemad tapavad enda, kuid väljendavad Sinuhele jäetud läkituses oma armastust. Sinuhe otsustab nad palsameerida ja läheb tööle Surnute majja. Surnupesijad on rämedad, ropud ja hoolimatud mehed, Sinuhe sõbruneb vaid ajueemaldaja Ramosega. 40 päeva pärast viib Sinuhe oma vanemate palsameeritud kehad salaja Kuningate orgu ja matab vaarao viimase puhkepaiga juurde. Ta leiab mardikaehte ja tutvub endise kaevandusorjaga, kellega koos röövib ühe rikkuri hauakambrit. Teebasse naastes on Sinuhe rikas, kuid tema südant täidab häbi. Ta tasub oma võla Kaptahile ja nad põgenevad koos Süüriasse.

5. – „Habirud“. Smürna linna ja Süüria elu kirjeldus. Julma Baali võrdlus Egiptuse jumalatega. Sinuhel läheb tänu Kaptahi nutikusele hästi, ta on rikas ja Süüria arstid peavad temast lugu. Amori kuningas Aziru parandab Sinuhe juures hambaid ja armub tema orjatüdrukusse. Sinuhe kingib tüdruku talle ja saab tasuks lubaduse, et Aziru on tema eluaegne sõber.   Mässavad habirud (arvatavasti heebrea hõimude eellased) tulevad röövretkedele. nende vastu sõdivaid egiptlasi juhatab Horemheb, kellel on nüüd juba kullast väejuhipiits. Sinuhe tahab näha sõda ja aidata abivajajaid arstina. Kirjeldab detailselt nähtud sõjakoledusi ja oma vastumeelsust verevalamise suhtes. Lahingumöllu armastav Horemheb teeb talle ettepaneku, et Sinuhe koguks eri maades kuulsust arstina, aga oleks ühtlasi Horemhebi silmadeks ja kõrvadeks ning annaks talle teateid võimalike vastaste kavatsustest. Sinuhe tunneb, et Horemheb on määratud millekski suuremaks ja ta otsustab Horemhebile alluda. Vaarao (kelleks juba mõnda aega on troonipärija, kes on abiellunud Nofretetega) on Horemhebile rohke verevalamise pärast pahane ja kutsub ta koos tema väega Egiptusesse tagasi.

6. – „Valekuninga päev“. Sinuhe kirjeldab Mitannimaad, mis tasapisi alla käib ja tunneb hirmu sõjakate hettide ees. Sinuhe meelest on see surev maa. Edasi läheb Sinuhe Babülooniasse, mis on rikas ja viljakas maa, mida valitseb noorukist kuningas Barraburiaš, kelle kireks on mänguasjad ja lapsepõlvest alates üles kasvatatud lõvi. Kuningal valutab hammas, Sinuhe julgustab ja ravib teda ja kui hambaarst kuninga hamba välja tõmbab, lubab ta Sinuhele suure tasu. Sinuhe palub tasuks võimalust vaadata sõjaväeparaadi, mille ajal ta loendab Horemhebi jaoks vägede suurust. Kaptah on kuninga meelest väga veider ning ta laseb Kaptahist teha valekuninga päeva pidustuste valekuninga, kes peab päeva lõpul surema. Kaptah käib valekuningana ka kuninga naistemajas, kuhu on teiste hulka toodud tantsijatar Minea, kes on oma kodumaal jumalale pühendatud ja ei taha, et mehed teda puutuksid. Sinuhe kavaldab kuninga üle ja põgeneb öö varjus Kaptahi ja Mineaga Babülooniast, kus ta omandas rohkesti uusi teadmisi ja kuulis astroloogidelt, et on kõrgestisündinud.

7. – „Minea“; 8. – „Pime maja“. Minea hakkab Sinuhele järjest rohkem meeldima. Sinuhe on tüdinenud kõikidest jumalatest, keda on palju, aga keda kummardatakse inimeste hirmude pärast. Ta lubab viia Minea Kreetale, kuid enne käivad nad hettide maal. Sõjameelsed hetid varustavad end vaarao vastu tõusmiseks. Sinuhe kogub andmeid Horemhebile ja hangib ka noa, mille materjali oskavad hetid ainsana kasutada ja töödelda. 8. raamatus jõuavad Sinuhe, Kaptah ja Minea laevaga Kreetale, Minea ei varja enam oma tundeid Sinuhe vastu ja muutub enne härgjumala majja sisenemist järjest nukramaks. Sinuhe ja Minea purustavad kannu ja kuulutavad end meheks ja naiseks, kuid Minea säilitab oma neitsilikkuse. Täiskuu ajal viib Minotaurus ta jumala majja, kust keegi pole veel tagasi tulnud. Käivad kuulujutud, et lõbujanuliste ja püsimatute kreetalaste jumal on surnud ja riiki, eriti selle merendust ähvardab allakäik. Kui Minea tagasi ei tule, sisenevad Sinuhe ja Kaptah Minotauruse labürinti, leiavad sealt tapetud Minea ja veel paljude ohvrite jäänused. Jumal on tõesti surnud ja saades aru Minea ohvri asjatusest, hakkab Sinuhe jooma. Kaptah suudab ta siiski viimasele Süüriasse minevale laevale viia.

9. – „Krokodillisaba“. Sinuhe on Süüriast eemal olnud kolm aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Süürlased on egiptlaste vastu vaenulikud. Sinuhe viiakse Amorimaale kuningas Aziru poega ravima. Pärast vaevarikast kihutamist sõjavankritega selgub, et kuningapoeg on nutnud esimese hamba tuleku pärast. See on seni kõige humoorikam koht kogu teoses. Seejärel pöörduvad Sinuhe ja Kaptah tagasi Egiptusse. Sinuhe hakkab elama Teeba vaestelinnas ja ravib vaeseid tasuta. Kaptah hoolitseb tema ja enda varanduse kasvu eest, ostab kokku kinnisvara, teravilja jm. Ostab endale ka „Krokodillisaba“ kõrtsi sadamas, kus müüakse maailma kangeimat jooki, mille retsepti teavad ainult endine kõrtsmik ja tema tütar Merit. Sinuhele hakkab Merit meeldima. Suur osa sellest raamatust kirjeldab Atonisse uskujaid ja nende lahkhelisid Amonisse uskujatega. Sinuhele hakkavad Aton ja sellega koos ka vaarao tõekspidamised mõjuma.

II osa
10. – „Taevakõrguse linn“. Amoni ja Atoni pooldajate vastuolude tõttu on rahutusi maha suruma tulnud vägedega tagasi jõudnud ka Horemheb. Ta ei ole enam kõrgem väejuht ja saab veeta Sinuhega mõned päevad, vaadates, kuidas tema võitlema koolitatud sõdurid tegutsevad käpardist uue ülemjuhataja alluvuses. Kui selle tegutsemine ei too vaaraole soovitavat Amoni langemist, saab Horemheb endale kolmeks päevaks vaarao õigused, juhatab vägesid nii, et Amoni võim kukutatakse, tema preestrid põgenevad, kuju võetakse maha. Kaoses linnas otsustab Sinuhe kätte maksta Neferneferneferile, röövib naise sõdurite abil ja viib Surma majja surnupesijatele mõnitamiseks. „Krokodillisabas“ veedab ta öö Meritiga, keda ka naiseks kosib. Merit eelistab jääda vabaks. Vaarao Amonhotep IV võtab nimeks Ehnaton, et tõestada oma pühendumist Atonile. Horemheb võtab Sinuhe kaasa vaarao Kuldsesse majja, kus Sinuhe keskusteleb vaaraoga Amonist ja Atonist ning annab kaunile Nofretetele arstinõu. Ta kohtub ka vaarao kunstnikuga, kelleks osutub tema sõber Thotmes, kes lubab teha Horemhebi kuju. Rahvas ründab vaarao kandetooli kandjaid ja Horemheb saadab rahva vastu sõdurid. Vaarao jälestab nähtud veresauna ja rahva suhtumist endasse, lahkub Teebast, purjetades kümne päevateekonna kaugusele maale, kus inimesed tunduvad talle õnnelikud ja kuhu ta rajab Ahet-Atoni linna. Tal on palju riigiarenduse mõtteid, eelkõige seoses kultuuri, hariduse ja Atoni-kummardamisega, Kuninglik koljuavaja Sinuhe suhtub neisse kriitikaga, sest teab, mis mujal maailmas toimub, kuid toetab siiski vaarao seisukohti. Ahet-Atonisse rajatakse Surma maja, kuhu teiste surnupesijate hulgas tuleb ka Sinuhe tuttav Ramose, kes räägib talle, et Nefernefernefer põhjustas surnupesijate hulgas palju segadust ja lahkus Surma majast veel rikkamana kui varem. Sinuhe kättemaks luhtus.

11. – „Merit“. Vaarao tahab sõjaväe laiali saata, kuid Horemheb takistab seda, sest Süürias on palju rahutusi ja Aziru tungib oma vägedega sinna.  Thotmes teeb Nofretetest kuju. Nofretete nukrutseb, et tal ainult tütred sünnivad. Teebat valitseb preester Eje ja see on Egiptuse majanduskeskus, kus rikkad järjest rikastuvad ja vaesed muutuvad vaesemaks. Kümme aastat Taevakõrguse linnas olnud Sinuhe pöördub Teebasse tagasi. Kaptah on mitmekordistanud enda ja Sinuhe varandust, kiitleb viljakaubaga. Sinuhe käsib vilja jagada vaestele uusmaasaajatele. Sinuhe kohtub Tejega, kes avameelitseb, et on mõtelnud välja Atoni, et kukutada Amon. Sinuhe näeb, et Teje punub vaipa linnupüüdjasõlmedega, ja hakkab midagi aimama oma kõrkjalootsiku kohta. Teje kiitleb, et vaarao teised naised ei sünnitanud ühtki poega ja seepärast sai vaarao järglaseks tema poeg Ehnaton. Sinuhe õpetab Elu majas arste ja teeb kolm koljuavamist. Käed on nõrgemaks ja nägemine viletsamaks jäänud. Amoni preester Hrihor tutvustab talle Amoni ravi ja annab „viimse arstimi“ pidevaid peavalusid kannatava vaarao jaoks. Teje sureb. Õuedaam Mehunefer räägib Sinuhele, et Teje saatis Mitanni printsessi poja kõrkjalootsikus jõele. Mehuneferi eest pagedes võtab Sinuhe Ahet-Atonisse kaasa Meriti koos nelja-aastase poisi Thotiga. Ehnaton saadab Sinuhe Süüriasse Azirult rahu ostma.

12. – „Veekell mõõdab aega“; 13. – „Atoni riik maa peal“. Horose templisse püstitatakse Horemhebi kuju. Horemheb soovitab Sinuhele läbirääkimistel Aziruga mitte loobuda Gazast, mida Egiptus vajab oma tugipunktina. Sinuhe raske teekond Aziru juurde ja rahu kauplemine.  Ahet-Atonis jätkuvad vaarao peavalud ja nägemused. Nofretetel sünnivad ainult tütred ja ta peab selles süüdlaseks oma mehe nõrkust. Kaptahil edeneb viljaäri, Merit õpetab Thoti Sinuhed isaks kutsuma. Egiptuse olukord halveneb. Eje soovitab loobuda Atonist ja anda kõik õigused jumal Amonile, keda rahvas endiselt suures osas pooldab. Horemheb soovitab vaenlasi rünnata. Vaarao valib oma tee, kuid see toob kaasa järjest suuremad rahutused. Sinuhe annab poole oma viljast ja kullast Horemhebile, poolest tehakse Atoni nimel vaestele leiba. Kaptah soovitab viia Merit ja Thot vaenutsevast Teebast minema, kuid Sinuhe ei kuula teda ja näeb, kuidas Amoni pooldajad nad tapavad. Kaptah ütleb Sinuhele, et tolle üksildus on nüüd täielik, sest Thot oli tema poeg. Sinuhe läheb Ehnatoni juurde ja kasutab Hrihori antud ravimit. Uueks vaaraoks saab Ehnatoni väimees Tuti – Tutanhamon, kes mõtleb palju surmale.

14. – „Püha sõda“. Horemhebi juhtimisel võitlevad egiptlased hettidega ja seejärel lähevad sõjakäigule Süüriasse. Horemheb võtab rikastelt poole nende varast sõjaväe jaoks, lubab tulevikus võtta allesjäänud osast veel poole ja seejärel taas allesjäänust poole. Memphis on kujunenud Horemhebi vägede väljaõppelinnaks. Tema vaprad „pasakärsad“ on saanud hea väljaõppe. Hetid kaotavad neile kõrbes oma veetagavarad ja annavad alla. Gazas on Horemhebiga kaasas ka Sinuhe, kes leiab sealt eest ootamatu üllatuse Horemhebi salakuulaja näol, keda Gazas vangis hoitakse. Selle raamatu sõjakirjeldused on julmad ja hoogsad. Aziru ja tema pere hukkamine. Arutlus väärikusest. Sõjaraskused aetakse noore Tutanhamoni süüks.

15 – „Horemheb“. Vananenud Sinuhele saab osaks ootamatu ülesanne, mis täidab ta süütundega. Eje on vaarao, Horemheb naitub kaua ihaldatud Baketamoniga. Tundelised kivimaja-episoodid. Horemheb saab vaaraoks ja lubab taastada Egiptuse võimsuse. Kibestunud Sinuhe käib linnas tõde kuulutamas. Kaptah muutub järjest rikkamaks ja lugupeetumaks. Horemheb pagendab Sinuhe, kes mereäärses üksilduses paneb kirja viisteist raamatut.

31/07/2020

Mingi

Võimalik dialoog:
„Mis su aadress on?“
„Mingi tänav ...“
„Mis tänav see on?“
„Mingi tänav.“
„Kuidas nii?“
„Noh, Mingi tänav.“


Mingi
tähendused Sõnaveebis:
selline, mis või kes on lähemalt määratlemata, täpsemalt teadmata vms; ükskõik milline;
rõhutab halvustavat vm suhtumist.

Võimalikud ka variandid:
mink, mingi = Ameerika naarits;
mink, mingi = kosmeetiline vahend näojume muutmiseks ja värskendamiseks või selle abil saavutatud tulemus.

Võib ka käskida või küsida:
Mingi ennast!
Miks sa ei mingi ennast!

Võimalik lause:
Mingi tänaval sai mingi tütarlaps mingi abil mingi näo pähe.


Eks neid võimalusi ole veel. Mingi tänava elanikel paluksin nimeväänamise pärast mitte pahandada, nende tänaval on täitsa vahva, omapärane ja mitmeti mõistetav nimi. Igaühele midagi.


Tegelikult on see postitus tehtud lihtsalt selleks, et proovida, millised on mulle eilsest pakutava Bloggeri uue töölaua kasutusvõimalused, seega ei oma mingit suuremat tähtsust, vaid on üksnes käeharjutuseks.

Ja tänavakunsti lipiku saab see postitus seetõttu, et ka tänavasildid mõjutavad meid tänaval (õues, väljas...) esteetiliselt.

Moblafotod, 19. juuli 2020.

29/07/2020

Kristiinest: Libahunt?

Kas tegemist on naistega, kes jooksevad huntidega, või on ajendiks hoopis meie kodumaine „Libahunt“? Ei tea ja pole kelleltki küsida, sest grafititel, kui nii kaunist ja läbimõeldud seinakujundust üldse saab grafitiks nimetada, on harva kunstniku nimesedel küljes.

Millegipärast tulevad ka Jack Londoni Valgekihv ja Ernest Seton Thompsoni Lobo meelde, samuti Mowgli huntidest sõbrad – nemad kõik võisid ka kunstnikule inspiratsiooni pakkuda.

Minu meelest on tegu vägagi heatasemelise ja meeldiva taiesega, mis kõrvaloleva moodsa Telia Majaga kenasti ja omapäraselt kokku sobib.







Moblafotod, 19. juuli 2020.
Related Posts with Thumbnails