01/03/2021

Vaatamisi: frankofooniakuu tõotab filmielamusi

Minu jaoks tore uudis on, et märts on ETV2-s frankofooniakuu. Igal kolmapäeval kell 21.30 näidatakse ERRi koostöös Prantsuse Instituudi, Kanada saatkonna ja Valloonia esindusega mõnda viimaste aastate prantsuskeelset linateost, mis seejärel on kuu aega ka järelvaadatavad.

Kui mõnda neist filmidest vaatan, lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Alustan frankofooniakuu tutvustust filmist, mida kavatsen kindlasti vaadata:

„Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi ja need, eriti esimene, meeldisid mulle siis väga. Muusika filmist „Mees ja naine“ heliseb kõrvus senini ja peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Oma muljed selle filmi vaatamisest panin kirja eraldi blogipostituses.

„Tõde“ („La vérité“; Prantsusmaa, Jaapan, 2019, rež Hirokazu Kore-eda). Osades: Catherine Deneuve, Juliette Binoche, Ethan Hawke.

Pressiteates öeldakse, et filmi tegevus toimub Pariisis. Lugu räägib populaarset näitlejannast (Catherine Deneuve), kes otsustab vanaduses avaldada oma elust ausad memuaarid. Pärast memuaaride ilmumist lendab New Yorgist paugupealt kohale näitlejanna tütar (Juliette Binoche) oma mehe (Ethan Hawke) ja lapsega. Ema ja tütre suhtes algab uus etapp – päevavalgele tuleb palju uut ja nii mõnedki asjad vajavad selgeks rääkimist.

Neile, kes ootavad minu arvamust selle filmi kohta, ütlen, et jätsin vaatamise pooleli. Kuigi peaosades on väga tuntud Deneuve ja Binoche, ei suutnud süžee mind haarata.

Ülejäänud kolme filmi ei vaadanud.

„Matthias ja Maxime“ („Matthias & Maxime“; Kanada, 2019, rež Xavier Dolan). Osades: Xavier Dolan, Gabriel D’Almeida Freitas.

Film kahest eluaegsest sõbrast, Matthiasest ja Maxime’ist, kelle sõprus pannakse proovile, kui nad osalevad lühifilmis, mille võtteil tulevad ilmsiks nende peidetud tunded teineteise vastu ja noormehed hakkavad kahtlema oma senises seksuaalses sättumuses.

„Emainstinkt“ („Duelles“; Belgia, 2018, rež Olivier Masset-Depasse). Osades: Veerle Baetens, Anne Coesens.

Eelteade nimetab seda filmi stiilseks psühholoogiliseks trilleriks. Alice ja Céline on ridaelamunaabrid ja parimad sõbrannad, kelle üheealised pojad on lähedased nagu vennad. Céline’i poeg Maxime kukub teise korruse aknast alla ja saab surma. Alice näeb juhtunut pealt, kuid ei jõua õnnetuse ärahoidmiseks midagi ette võtta. Leinav Céline hakkab sisimas sõbrannat süüdistama, leides, et Alice oleks saanud hea tahtmise korral poisi elu päästa. Pinged kasvavad...
„Põleva tütarlapse portree“ („Portrait de la jeune fille en feu“; Prantsusmaa, 2019, rež Céline Sciamma). Osades: Noémie Merlant, Adèle Haenel, Luàna Bajrami, Valeria Golino.

1760. aastal peab kunstnik Marianne maalima äsja kloostrist tulnud noore Héloïse’i pulmaportree ilma, et portreteeritav sellest teaks. Maalitav portree muutub peagi kahe naise armastuse ühistööks ja testamendiks. „Põleva tütarlapse portree“ on pärjatud enam kui 20 auhinnaga, mille hulgas on 2019. aasta Cannes’i filmifestivali Queer Palm ja parima stsenaariumi auhind, Euroopa Filmiauhindade parima stsenaariumi auhind ning kuus rahvusvahelist auhinda parima operaatoritöö eest.

Blogipostituses on kasutatud Prantsuse Instituudi veebilehe materjali.
Filmiplakatid on internetist
ja neid näeb paremini neile klõpsates.

No comments:

Post a comment