28/03/2021

Juha Hurme „Neem“


Juha Hurme
„Neem“

Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla.
Kirjastus Varrak, 2021.

Finlandia kirjanduspreemiaga kroonitud „Neem“ („Niemi“, 2017) on mahlakalt hea täiendus eeskätt nende lugemisvarale, kes on huvitatud meie põhjanaabrite ajaloost ja kultuurist. Kui millegagi meie kirjandusest võrrelda, siis tulevad mulle esmalt meelde Lennart Meri „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Hurme teosest aimub just samasugust kirjutamislusti, nagu oli Meril.

Ladnalt lobedas keelepruugis mõnulev Juha Hurme kirjutab palju nii Soome riigi eelajaloost alates juba Suurest Paugust ja neandertallasest, kelle kalmul ta soovitab mütsi maha võtta, sest igaühes meist on paar tilgakest tema sangarlikku verd, kui ka sealse kultuuri kujunemisest ja arengust (kusjuures ei saa ega vist tahagi seda teha ilma aeg-ajalt Eestisse ja eestlaste kultuuriilmingutesse põikamata). Neeme mütoloogiat võrdleb  Hurme poeesiaga, mis on avatud mitmekesistele tõlgendusvõimalustele sellest, kuidas maailmakord käima lükati ja missugused jõud seda käigus hoiavad.

Raamatututvustus
tagakaanelt.
Osavasti kõrvutab ta Neemel toimunut samal ajal mujal maailmas toimunuga, moodustades niimoodi värvika ajatelje erinevate sündmuste ja isikute vahel. Ühtmoodi koduselt tunneb ta end nii runolauludest ja „Kalevalast“ kui ka tantsu- ja laulumängudest; nii piiskoppide  ning pühakute elulugudest kui ka Boccaccio „Dekameronist“ kirjutades. Ta selgitab põhjalikult rohkete soomekeelsete sõnade päritolulugusid ja tagamaid, vältimata ka selliseid sõnu, mida sageli roppudeks peetakse.

Raamatus on tohutult fakte ja see muudab Juha Hurme ajalookäsitluse mõneti teatmeteoslikuks. Sestap on Soomes oldud üsnagi üllatunud, et talle 2017. a Finlandia preemia omistati. Polevat nagu suur ilukirjandus. Pigem populaarteaduslik lähenemine ehk aime. Kuid mulle sedalaadi raamatud üldiselt meeldivad – need teevad lugeja targemaks, pakuvad uusi põnevaid seni hoomamata jäänud seoseid, toovad maailma asjad meie kodusele ajaloole ja elule lähemale.

Oma kaaluka teose lõpus meenutab Hurme Yrjö-Sakari Yrjö-Koskise unustamatult mitmetähenduslikku ütlust: „Soome rahval on ajalugu, kuna ta tahab, et tal oleks ajalugu.“ Samamoodi võib öelda, et Juha Hurme on kirjutanud niisuguse raamatu, sest ta tahtis, et niisugune raamat oleks olemas.

Tõlkija märkused raamatu lõpus tunnistavad, et Hurme omapärast kirjutamisviisi on olnud üsna keerukas meie keelde ümber panna. Aga Tiiu Kokla näikse olevat sellega päris hästi toime tulnud.

Võib-olla on mu silmad vanusega nõrgemaks jäänud, aga lugedes oli mul tunne, et trükivärvi võiks raamatus rohkem olla: kirjapilt ja eriti kahvatuksjäävad peatükkide alapealkirjad oleksid tumedamatena lugejasõbralikumad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

No comments:

Post a Comment