Septembriväsimus

Septembris olen olnud kuidagi väsinud. Tavaliselt kipuvad mu sügisväsimuse kuudeks olema aasta kolm viimast, seekord siis varem. Veidi nukker, aga loodetavasti läheb see tunne üle.

Septembrikuised vaatamised on piirdunud Jupiterist mõne sarja uute hooaegadega, kuid neist sarjadest olen enamasti juba varem kirjutanud („Surm paradiisis“, „Rannahotell“, „Grantchester“ ja „Äraostmatud“).

Teised sarjad tulevikus jätkuvad, „Äraostmatutel“ oli viimane hooaeg. Sarja lõpplahenduses ei paista lõppu Briti politseinike korruptsioonile ja sidemetele organiseeritud kuritegevusega. Kuidas seda kõike nii palju on? Ausad on ilmses vähemuses. Sari tervikuna oli põnev, kuid mitte nauditav. Teist korda ei vaataks.

Blogimissoon on mul ka kuidagi väsinud. „Tütarlaps...“ on olnud peaaegu et pikal puhkusel, aga jätkamise kavatsusest pole ma loobunud. Ka siinse blogi jaoks on plaanis mõnedki teemad nii elust kui ka raamatutest, aga seda siis oktoobris ja edaspidi.

Praegu panen siia kümme tänavakunsti fotot, mis on tehtud endiste Tondi kasarmute piirkonnas.

Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“

Juhtus nii, et suvelugemiseks plaanitud kolm krimkat jõudsid minuni ühekorraga septembri alguses ja ma lugesin neid üsna üksteise järel, mis ka siit blogist näha on. Kõik kolm olid noorte autorite debüütromaanid. Kolmest enim meeldis mulle „Patukahetsus“, mis andis välja ühtaegu tummise poliitilise põneviku ja politseiromaani mõõdu, teisele kohale paneksin mahekrimka „Mõrv Morrington Hallis“  ja see, millest allpool juttu, jääks alles kolmandaks.

Mõtlesin hulk aega, kas sellest üldse kirjutada, sest raamat ei meeldinud mulle. Otsustasin siiski, et kirjutan, sest lugejate maitsed on erinevad: mis ühele ei sobi, võib teisele puhtaks kullaks osutuda; mis ühele miinusena tundub, võib teise meelest kopsakas pluss olla.

Victoria Dowd
„Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Lugemiseks valisin Victoria Dowdi romaani sellepärast, et huvi tekitas eestikeelne pealkiri, mis ingliskeelsest „The smart woman's guide to murder“ (2020) erineb ja midagi justkui lubas. Ka see, et tegevustik hargneb raamatuklubi koosviibimisel, tundus paljutõotavana.

Reeglid olid iga peatüki alguses tõesti olemas, kuid minu meelest need raamatule väärtust ei lisanud. Täiesti piisanuks tõdemisest, et kesk surma ja ohtusid on vaid üks reegel – jääge ellu. Üldse oleks romaan minu meelest võinud olla palju lühem ja tempokam. Kõike oli kuidagi liiga palju.

Tundus, et autor on välja mõelnud põneva ja päris omapärase mõrvaloo kondikava või tordi aluspõhja ja hakanud siis selle peale kuhjama kõike, mida ta kirjanduslikust väljenduslaadist teab. Rohkesti metafoore, epiteete, paljusõnalisi võrdlusi ja kirjeldusi, sümboleid jne, ikka põhimõttel, mida rohkem, seda uhkem. Kogu see väljenduslik kuhjumine ( näiteks liiga pikad kirjeldused salapärasest majast Ambergris Towersist, kus unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat, kõike enda alla matvast lumest, mis raamatuklubilased neile ootamatult muust maailmast eraldab, peategelase Ursula minestamistest ja soigumistest, mõrvaohvrite haavadest, rohkest verest, oksest, mürkidest ja lõhnadest, millest ei ole võimalik vabaneda) muutis romaani aeglaseks tempota ja rütmita tuiavaks looks.

Krimka põimus läbisegi õudukaga (selle kohta öeldakse raamatututvustuses, et kaasaega toodud krimikirjanduse kuldse ajastu stiilis mõrvamüsteerium kohtub gooti stiilis õudusjutuga). Veel sisaldusid selles põhjalikud kirjeldused majateenijatest, kes olid sama ebasümpaatsed kui raamatuklubilased, kes raamatute lugemiseni ei jõudnudki. Siis tulid ülevaated tapaviisidest ja brändinaudingutest, siis jälle midagi muud. Aga põnevus haihtus minu jaoks sellesse ülekuhjatusse ja oleksin nagu söönud mingit segase maitsega torti.

Täielikult õigustas end Ursula ema nimi Pandora, sest romaanis avanes tõeline Pandora laegas otsatute pahedega. Lõbustav oli leida viiteid „Midsomeri mõrvadele“, „Downton Abbeyle“ koos kerge pilkega Julian Fellowesi aadressil, Harry Potteri ja Batmani lugudele.

Tõlkija on tublit tööd teinud, suutnud romaani lopsakusekuhja ilmekalt ja väljendusrikkalt eesti keelde tuua.

Ehk küll pooled romaani tegelastest mõrvati ja teine pool otsis mõrvarit, tapapõhjust ja -vahendeid, oli lugeda kuidagi tüütu. Ja kuigi ma lõpplahendust ette aimata ei suutnud, polnud romaani lõpupeatükid minu jaoks huvitavad. Aga kuivõrd autor on saanud mingisuguse lugemismenuga seotud auhinna ja teda on lausa Agatha Christiega võrreldud, siis võib arvata, et sel romaanil on olnud palju lugejaid, kellele raamat meeldib. Tegu on sarja „Smart Woman's Mystery“ esimese raamatuga ja võib eeldada, et ka ülejäänud kaks eesti keelde jõuavad.

Ja ümber salapärase maja karjuvad hakid või on need hoopiski harakad...

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt - 7. Kritseldused

Seekordne valik on kritseldustest vabaõhunäitusel, lisaks üks peaaegu poliitiline avaldus. Kunstiväärtust neil ei ole, aga meie elu-olu iseloomustavad mingil kombel küll.

Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.

Eloísa Díaz „Patukahetsus“

Eloísa Díaz
„Patukahetsus“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Kirjastuse kodulehe andmetel ilmub see raamat eestikeelses tõlkes ülehomme, mina lõpetasin kirjastuselt saadud e-raamatu lugemise eile. 

Eloísa Díaz sündis 1986. a Madridis, tema vanemad on pärit Argentinast. 2013. a sai ta Columbia Ülikoolist magistrikraadi loovkirjutamise erialal. „Patukahetsus“ on tema esikromaan, mille ta kirjutas inglise keeles („Repentance“, 2021).
 
Romaani tutvustatakse krimkana ja ma ei oodanud erilist üllatust. Aga mida rohkem lugesin, seda selgemaks sai, et tegu ei ole nähtavate traagelniitidega kokkulapitud keskpärase krimilooga, vaid haarava poliitilise põnevikuga, milles kirjanik suudab veenvalt kajastada raskeid ajajärke Argentina poliitilises ja majanduselus ning panna sündmuste keskel tegutsema hulka huvitavaid tegelasi. Tõenäoliselt on ta hoolega kuulanud oma vanemate lugusid Argentina kohta ja ka advokaadina täiendanud oma teadmisi seaduslikkuse ja võimuteostamise kohta.

„Patukahetsuse“ peategelase politseiinspektor Joaquín Alzada ja tema lähedaste ning kolleegide käekäiku saame jälgida vaheldumisi 1981. a, mil Alzada oli Buenos Airese noorim inspektor,  ja 2001. aasta detsembris, mil ta ootab pensionile pääsemist.

1981. a oli võimul sõjaväehunta – tuntuks sai see verine periood paljude inimõiguste rikkumisega. Argentina inimõiguste komisjon on tõestanud üle 2300 inimese mõrvamist ja 10 000 arreteerimist. Aastatel 1976–1983 jäi jäljetult kadunuks 20 000–30 000 inimest.

2001. aasta lõpus, president Fernando de la Rúa ajal oli Argentina sügavas majanduskriisis. Pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist algasid vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedased demonstratsioonid. Vaesed olid näljas. Kriisiga kaasnes väliskapitali väljavool, mida valitsus pidurdas pangakontode külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. Seetõttu liitus protesteerijatega ka keskklass. Töölised ei saanud palka korrapäraselt, mistõttu neil tekkisid toimetulekuraskused. Kõige selle tõttu valitses revolutsiooniline olukord ja kui de la Rúa kuulutas välja sõjaseisukorra, muutusid rahutused valdavaks.

„Ajalool oli komme liikuda mööda spiraali ja Argentina demokraatia polnud kunagi kuigi stabiilne olnud, aga kui tihti oma elu jooksul peavad nad arutama võimalust elada diktatuuri all?“

Teles esinenud „de la Rúal kulus ainult neli minutit, et jätta inimesed ilma kõigist kodaniku- ja poliitilistest õigustest“.

Politsei on tänavatel, „mida ummistas tüssatud rahva rahulolematus“. Jaoskonda jäetud vananeval Alzadal tuleb koos noore aseinspektor Estráticoga vastu võtta sinna tulnud kaebused ja lahendada jaoskonna lähedalt prügikastist leitud naiselaiba mõistatus. Neil on põhjust arvata, et tapetu on riigi ühe tähtsama maaomaniku tütar. Aga see kriminaalne mõistatus ei olnud romaanis minu jaoks peamine. 

Olulisemal kohal on see, mis juhtus Alzadadega 1981. a ja mõjutas inspektori saatust sedavõrd, et ta ei saanud kahekümne aasta jooksul ametiredelil kõrgemale kohale. Tema kunagisest paarimehest Galantest on ammu saanud tema mitte just kõige heasoovlikum ülemus. Tema naine, südamlik ja nutikas Paula teab kujunenud olukorra põhjust ja ei tee mehele etteheiteid, üles kasvatades Alzada noorema venna Jorge poega, keda noormehena vaevavad rängad paanikahood. Alzada kolleegidest politseinikel on väga erinevad iseloomud ja tegutsemismotiivid. Politseitööd kirjeldab Eloísa Díaz põhjalikult ja nüansirikkalt.

Romaan on ka sellest, et võitluses ja elus üldse tuleb valida oma pool. Kõhklemine võib valusasti kätte maksta. Vananeval Alzadal on, millest mõtelda ja kuidas teha nii, et ajalugu ei korduks:

Minu jaoks oli see raamat eelkõige huvitav pilguheit keerulistele aegadele Argentina ajaloos. Krimisõprade jaoks aga on tõenäoliselt tegu politseiromaani põneva esindajaga.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“

Clara McKenna
„Mõrv Morrington Hallis“
Sari „Stella ja Lyndy mõistatused“ – 1.
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Inglismaa igas vanas sopilises lossis on alati mõni saladus. Enamasti mõrv. Mõnest toast leitakse laip. Enamasti on selleks raamatukogutuba, kus harva keegi käib, kuigi väärtuslikud tolmunud köited seal lugejat ootavad. Enamasti on see laip peidetud või vajunud diivani taha, kust seda raske märgata on.

Niisiis, enamasti toimub sopilises lossis mõni mõrv ja eriti uhke on siis, kui sellele lisandub veel midagi kriminaalset, näiteks suur vargus. Mõrvatud on tavaliselt kas lossiomanik, mõni vaimulik või juhuslikult lossi sattunud tundmatu, kelle puhul loo arenedes hakkab selguma, et ta on kuidagimoodi lossiomanikega seotud.

Loss asub sageli Midsomeri tüüpi väikekülas. Seda ümbritseb suur maavaldus. Omanik tunneb rõõmu hobustest. Hobuste ja koertega seoses saab alati midagi juhtuda, lambad on üpris ohmakad ja ponid ning kassid kõnnivad omapead. Teenijarahvas on samuti esindatud mõne nutikama isikuga, kelles võib mõrva toimepanijat kahtlustada, ja mõne ohmutüübiga, kes midagi ei tea ega märka.  Võib-olla on kuskil tagaplaanil ka mõni kutsar, tallipoisid, automobiili hooldaja ja vanapiigast seltsidaam, kelle jalad enam kuigi hästi ei kanna, aga mõistus jagab maailma asju oma vaatevinklist veel küllaga. Ja muidugi on kohal ka kuritegusid lahendav inspektor.

Umbes niisugustest koostisosadest koosneb suur hulk krimkadest, mille tegevus toimub Inglismaal ja noore ameeriklannast autori Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“ („Murder at Morrington Hall“, 2019) pakub neile lisa. Õigupoolest on see raamat vaid esimene osa sarjast „Stella ja Lyndy mõistatused“ („Stella and Lyndy Mystery“), mida mahekrimiks liigitatakse ja millel usutavasti eesti keeldegi tõlgituna palju lugejaid saab olema.

1905. aastasse paigutunud rohkearvulisest tegelaskonnast jääb erilisena meelde ameeriklannast pärijanna Stella Kendrick, keda tema rohmakas isa, hobusekasvatajast rahajõmm tahab Inglise aristokraadiga paari panna, et nii ka ise Atherly krahvi aristokraatlikust aupaistest osa saada. Ainult et isa ei ole tütart oma kavatsusest informeerinud ja pulmas pruudiks olemine tuleb Morrington Halli saabunud Stellale suure üllatusena. Tema ainuke mõte on, et laulatus ometi ära jääks. Ja paistab, et see lootus hakkabki täituma.

Ega ka noor vikont Lyndy (Lyndhurst) talle pealesurutud abielust vaimustatud pole, aga särtsakas ja nägus Stella hakkab talle meeldima. Stella meeldib ju derbil isegi kuningas Edwardile. Ülejäänutele aga tunduvad ameeriklanna kombed inglise oludesse sobimatuna ja talle pannakse pahaks koguni liiga head isu ning muidugi seda, et ta hobustega tegelemist eelistab igale seltskonnale.

Morrington Hallis toimunud mõrva taustal hakkab Stella ja Lyndyga igasuguseid asju juhtuma. Ka neid ümbritsev seltskond on üsna kirev ja mitmekesine. Lisaks kostab raamatukogutoast ühel päeval taas appikarjeid.

Morrington Halli mõrvalugu jätkub lugemiseks paariks õhtupoolikuks, võib-olla ka ööks. Siis saavad otsad kokku ja krimisõbrad võivad hakata ootama Stella ja Lyndy uusi mõistatusi.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: Morrington Halli mõrvaloo lõpus autori märkuses kirjutab Clara McKenna, et Stella Kendricki lugu põhineb reaalselt eksisteerinud nähtusel: „Ajavahemikus 1869 kuni 1911 ületasid Atlandi ookeani enam kui sada Ameerika pärijannat ja „miljoni dollari printsessi“, kes abiellusid kõige kõrgematesse Briti ühiskonnakihtidesse. Rahahädas Briti aristrokraadid vajasid tungivalt kapitali juurdevoolu ning Ameerika uued tööstusmiljonärid soovisid kodus kindlustada oma ühiskondlikku positsiooni. Niisiis vahetasid pankurite, töösturite ja raudteeparunite, sealhulgas Colgate’i, Couldi, Jerome’i, Vanderbilti ja Whitney suguvõsa tütred dollarid tiitlite vastu. Mõned tegid seda vabast tahtest, teistele ei antud valikut. Consuelo Vanderbilt oli erakordne näide teisest variandist. Kuidas need naised ka Briti aristokraatiasse ei sattunud, jätsid nad sellele kustumatu jälje.“ Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen selles blogis 2008. aastal juba kirjutanud.

Orlando Figes „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“

Orlando Figes
„Nataša tants.
Venemaa kultuurilugu“
Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm.
Kirjastus Varrak, 2021.

.„Venemaa kutsub kultuuriloolast kunstinähtuste pealispinnast sügavamale vaatama,“ tõdeb Orlando Figes igas mõttes raskekaalulise käsitluse (ligi 700 lehekülge) sissejuhatuses, avades oma lähenemisviisi mahukale Venemaa kultuuriloole. „Kui me hoolsasti vaatame, võib sellest saada aken ühe rahva sisemaailma.“ Veel rõhutab autor, et tema uurimuses on olulisel kohal vene rahvale üldomane tundlikkus.

„Nataša tants“ („Natasha's Dance: A Cultural History of Russia“, 2002) on kirja pandud samuti tundlikult, võiks öelda paindlikult, kirjeldades rohkem kultuuriloo neid aspekte, mis autorit enim huvitanud on. Ise ütleb ta, et tema lähenemine raamatu struktuurile on temaatiline, peatükid arenevad 18. sajandist 20. sajandisse ja vaatlus lõpeb Brežnevi ajajärguga, mil kultuuritraditsioon jõudis Figesi sõnul ühe loomuliku tsükli lõpuni „ja mis tuleb pärast seda, võib väga hästi olla millegi uue algus“.

Olen Venemaa kultuuriloost lugenud üsna palju ka muid uurimusi, enim on paelunud Juri Lotmani kaheköiteline „Vestlusi vene kultuurist“ (e. k kirjastuselt Tänapäev, 2003, 2006). Figesi ladusas esituses kirja pandud Peterburi kultuurilugu, dekabristide ja Puškini ajastut on huvitav kõrvutada Lotmani lähenemisega samale ajastule. Muide, ka Figes on Lotmani vestlusi vene kultuurist lugenud ja „Nataša tantsus“ mitmel korral neile viidanud, nagu nähtub Figesi teose all- ja järelmärkustest.

Kirjutasin siia, et Figesil on ladus esitus, kuid hakkasin siis mõtlema, et eestikeelne tõlge võib selle ladususe ja soravuse, väljendusrikka ja piltliku keelekasutuse eest olla suur tänuvõlglane tõlkija Virve Krimmile (1938–2017) ja tõenäoliselt ka toimetajatele. Eesti keeles ilmus raamatu esimene trükk selle sajandi algul, teine aga täiendatuna nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Figesi käsitluses ilmestab kogu Venemaa kultuurilugu alati mingi „vene kõverus“, mis kultuuri eeldatavalt sirgjoonelisele arengule kogu aeg mingi silmatorkava jõnksu sisse teeb, nagu juhtus ehitajate süül Peterburis koguni Nevskiga, kõige euroopalikumaga kõigist tema prospektidest. Vene kultuur ja selle loojad, venelased üldse, on alati mõneti kahetised oma pürgimises olla osa Euroopast, istutada lääne kultuuri Venemaa pinnale, kuid seejuures jääda ka iseendaks.

Põhjalikult käsitleb Figes vene kultuurile justkui igiomast Peterburi ja Moskva vastuolu, ühe akadeemilisemat ja tõsisemat, teise boheemlaslikumalt kergemat elulaadi. Kirjeldab ühtviisi köitvalt nii vene kööki kui ka kirjandust ja keele kujunemist, muusikat, teatrikunsti ja maale. Osavalt kõrvutab ja põimib ta oma teoses erinevate kultuurivaldkondade umbkaudu samal ajal elanud loojate elukäike ja teoste ülevaateid, moodustades niimoodi laiaulatusliku panoraami.

„Nataša tants“ sisaldab väga palju lugusid väga erinevatest inimestest. Esimesest peatükist „Euroopalik Venemaa“ jääb näiteks eriliselt meelde Nikolai Šeremetevi pärisorja, tema teatri lauljanna ja tema algul salanaise, hiljem abielunaise Praskovja saatuse lugu, milles Figes väljendab nii kaastunnet kui ka mõistmist. Omapärane on Figesi lähenemine vene aadli hulgast pärinevate kultuuriloojate lapsepõlve väärtustamisele, näiteks lapsehoidjate (njanja) osale selles. Huvitav on ka Figesi püüdlus siduda kahe suure suguvõsa – Volkonskite ja Šeremetevite – perelugusid Vene kultuuri arengujoonte kujunemise, etappide ja olemusega.

Peatükis „Vene hinge otsimas“ võrdleb Figes Tolstoi ja Tšehhovi lähenemist usuküsimustele ja surmale. „Tolstoi lähenemine jumalale oli müstiline. Tema arvates oli jumal inimmõistusele haaramatu, tunnetatav üksnes armastuse ja palve kaudu.“ Tšehhovi religioossed hoiakud olid aga väga komplitseeritud ja ambivalentsed. „Võib-olla olid Tšehhovil omad kahtlused jumala olemasolus. kuid ta ei kaotanud kunagi silmist venelaste vajadust uskuda. Sest usuta parema maailma saabumisse oleks elu Tšehhovi Venemaal olnud talumatu.“ Ega praegusel Venemaal ka palju teistmoodi ole. Üsna vastandlik oli ka Tolstoi ja Tšehhovi suhtumine surma. Ühel domineeris talupoeglik usk hauatagusele elule, teine oli elu jooksul arstina ja oma Sahhalini-reisil surma nii palju näinud, et suhtus sellesse palju realistlikumalt. Need erinevad vaated väljendusid nii nende teostes kui ka vene kultuuris tervikuna. Nõukogude-aegsetes kultuurikäsitlustes kirjutati sellest vähe.

Oluliseks peab Figes, et Venemaa kultuur rajaneb paljuski Aasia algetele, et ollakse eelkõige n-ö Tšingis-khaani järglased. Sellele temaatikale on tema kultuuriloos pühendatud rohkem ruumi kui on olnud venelaste endi käsitlustes. Tuge otsib ta mitmesuguste keelte võrdlemisest. Huvitavalt käsitleb ta stepi osa kultuurielus: ühtpidi sunnib stepi üksluine avarus tõstma silmi taeva poole, avaneb ääretu avaruse hingetulvav ilu, „venelased on loomult niisama „laia joonega ja vabad“ nagu ääretu stepp“, aga samas on stepp ka kõle monotoonne vangla, üksilduse tekitaja, mis näiteks ajas meeleheitele paljusid vene luuletajaid.

Valus on lugeda kõledast stalinlikust ajast, milles visklesid heitunud lindudena filmiloojad, teatrilavastajad, poeedid, suur hulk erakordseid ja ainulaadseid loovhingi. Eisenstein ja Meierhold, Majakovski ja Mandelštam, rahva südametunnistuseks kujunenud Anna Ahmatova…

Figesi teos sobib lugemiseks nii neile, kes varem vene kultuurist peaaegu midagi ei tea, sest pakub siis avastamisrõõmu, kui ka neile, kes selle suurrahva kultuuriga on n-ö sina peal, tutvunud selle ilmingutega ja mitmesuguste selleteemaliste uurimuste ja käsitlustega, sest siis tekib neil huvitav võrdlusvõimalus, missugused on lääne autori arusaamad sellest tohutust valdkonnast võrreldes venelaste endi või nende lähinaabrite, sealhulgas ka eestlaste omadega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Läinud kuu märksõnu: Kaplinskist presidendini

Täna on 1. september, sobiv aeg meenutada läinud augustikuu märksõnu.

80. Kaheksakümneseks sai Helgi Sallo. Kaheksakümneselt läks siitilmast Jaan Kaplinski.

Sallo. Koolitüdrukuna nähtud „West Side Story“ meenus temast mõteldes esimesena. Helgi Sallo ja Harri Vasar. Suurepärane elamus, mis mul küll vist kunagi ei unune. Sestsaati sai Helgi Sallo üheks minu lemmikuks. Ajakirjanikuna olen temaga ka mõnel korral kohtunud. Igati tore inimene nii elus kui ka juubelipuhuses teleusutluses.

Kaplinski. Olen tema loomingut lugenud üsna palju, kuid kaugeltki mitte kõike. Mind on köitnud esseed ja mõtisklused, luule ja romaanid. Meeldis aeg-ajalt käia tema kodulehel, mis vististi läks koos kirjanikuga kaduvikku, vähemasti minu arvutis see enam ei avane. See oli huvitavalt mitmekesine koduleht – suure mõtleja vääriline. Ei teagi kas internetist kadunud kirjaniku või tema lähedaste soovil. Õnneks on alles Jaan Kaplinski blogi Ummamuudu, mida palju aastaid lugenud olen ja mille viimane postitus 11. juulil lausa märgilise, et mitte öelda prohvetliku tähendusega on, kui vaadelda Afganistanis augustis toimunut. Südamlikult meenutas oma blogis kauast sõpra Jaan Kaplinskit põhjanaabrite kirjanik Hannu Mäkelä  ja üks teine Soome tuntud blogija kiitis Kaplinski imetletavalt tabavat ja täpset sõnavara ja kutsus soome lugejaid lugema Kaplinski mälestuseks vähemalt üht tema teost.

Afganistan. Ajaloo kurbloolus. Inimeste hingevalu. Surmad, pagemised ja lahkumised. Plahvatused. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena lugesin raamatuid kaugete maade laste elust. Afganistani kohta oli ka päris mitu juttu, mis kõik kokku tekitasid minus juba tol ammusel ajal tunde, et sellele maale oma nina toppijad saavad sealsetelt elanikelt varem või hiljem lüüa ja et sinna sissetungimine ei lõpe kellelegi hästi. Paradoksaalsel moel on ajalugu seda minus lapsena tekkinud mõttekäiku ikka ja jälle toetanud.

President. On tore, et sedapuhku olid valikus teadlased. Aga presidendivalimised ise kujunesid tüütuks ja ebameeldivaks sõuks, kusjuures nii mõnedki riigikogulased ja erakonnad nägid enese korraldatud tsirkuses ilmselt võimalust end kohalike valimiste eel eksponeerida. Palju oli ka ajakirjanduse tegemata jäänud tööd kandidaatide kandidaatide ja muude asjapulkade tutvustamisel. Vastsaadud, kuid alles oktoobris ametisse astuva presidendi kohta ei oska ma midagi arvata, kuid loodan, et ta on asjalik ja tark tegema asjalikke ja tarku otsustusi.

August. Jah, tõepoolest on augusti märksõna august ja puudel peavad augusti lõpul kindlasti punetama pihlad, et järgmine, koolikuu saaks alata. Selles blogis oli augustis palju fotosid tänavakunstist – algelistest kriipseldustest kuni tõeliste kunstitöödeni välja. Nende fotodega jätkan ka edaspidi nii iseseisvate postitustena kui ka illustratsiooniks mu mõttekäikude juurde. Seekordsed fotod on taas külalisesinejalt ja tehtud ühe kooli lähistel mõni päev enne kooliaasta algust.

Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.