Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)

Olen selle blogi lugejatele võlgu teabe sellest, kuidas on kulgenud platsi puhastamine, et psühhiaatriakliinik Mustamäele üle tuua.
Vt eelnenud postitusi:
„See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele“
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html

Detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 tehti lammutustööde ettevalmistusi, mis väljapoolt hakkasid silma järjest tühjenevate aknaavadega. Selle nädala alguses, 3. veebruaril tekkis maja ette sinine läbipaistmatu piire.

Mullu detsembris tehtud fotol on hästi näha hoone metsapoolne madalam osa, kus kunagi paiknesid lisaks õpperuumidele väga heatasemeline köök, söökla ja baar.

Eileõhtuse seisuga on kogu see osa kuni maja peasissekäiguni lammutatud.

Detsembris oli maja Sütiste tee poolne esikülg selline. Teisel pool peasissekäiku on kunstiväärtuslik pannoo.

Eileõhtuse seisuga oli maja esikülg niisugune. Seega on lammutajate kopp pannoost paari-kolme meetri kaugusel.

Facebookis kirjutas mulle lammutamist jälgiv lähedalasuva maja elanik, et ühel päeval kaks töömeest uurisid pannood ja püüdsid vist otsa lahti saada, aga see vist on seina küljes nii kinni, et ongi kinni.

Kuivõrd mulle täpselt kaks kuud tagasi, detsembris 2019 mu blogipostituse peale teatati, et muinsuskaitse tegeleb pannoo saatusega aktiivselt, küsisin eile järele, missugused on selle tegelemise tulemused, lisades, et mul on ka aeg oma blogilugejaid informeerida.

Vastuses oli kirjas: „Oleme omaniku esindajaga telefonitsi kui ka ühise laua taga arutanud edasisi käike. Praegu täpset ajakava ei ole, aga nad on teadlikud, et see on väärtuslik kunstiteos ning selle mahavõtmine peab toimuma planeeritult ja koostöös eriala inimestega. Asjaolude selginedes saan kindlasti täpsemalt infot edastada.“

Ma ei oskagi olukorda kommenteerida, kuid asjaolude selgitamiseks on üsna ilmselt jäänud väga vähe aega. Teatasin lammutamise jõudmisest pannoole ohtlikult lähedale muinsuskaitse ametile ka täna hommikul.

Hämmastav on psühhiaatriahaigla ületoomise kava ja sellega seostuva teemadel valitsev vaikus meie meediaväljaannetes, nii kohalikes kui ka suurtes. Võib-olla kehtib siin loosung „Raha on vaba“.

Moblafotod dets 2019 ja 4. veebr 2020.

EDIT: 5. veebruari õhtul. Mulle teadaolevalt käisid täna objektil ja omaniku jutul muinsuskaitsetöötajad ja ühe lehetoimetuse ajakirjanik. Õhtul teatati mulle muinsuskaitseametist ka, et kuivõrd hommikune teade oli alarmeeriv, asuti kiirelt tegutsema. Rohkem infot edaspidi. 

EDIT: 6. veebruari hommikul. Tänases Postimehes on Uwe Gnadenteichi artikkel „Kunstniku tippteos pääses vaevu hävingust“. Artikkel on tasuline.
https://leht.postimees.ee/6890655/kunstniku-tippteos-paases-vaevu-havingust

EDIT: 6. veebr 2020. Paar täpsustust. Esiteks. Postimehe artikli alguses on öeldud, et lammutatakse nõukogudeaegset büroohoonet. See maja ei ole büroohoone, pigem võib seda nimetada õppe- ja majutushooneks. Omas ajas oli see väärtuslik ehitis - ega siis juhtide kvalifikatsioonikursuste toimumiskohta viletsasti ehitatud -, sisaldades lisaks auditooriumitele, õppekabinettidele, raamatukogule, eluruumidele, tasemel söökla- ja baariosale ka väga head kinosaali. Erinevad omanikud on maja kasutanud erinevatel otstarvetel ja laguneda lasknud.

Teiseks. Esimesena hakkas Muinsuskaitseametis kõnealuse pannoo säilimise probleemidega tegelema vallasmälestiste ja muuseumikogude inspektor Kadri Tael, kes pöördus minu poole kohe, kui oli lugenud mu blogipostitust „Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“ (30. novembril 2019.) Tema on ajalehepildilt puudu ja artiklis nimetamata jäänud, kuigi on tänu väärt.

EDIT: 11. veebr 2020. Täna sain teate, et nüüd on  PERH ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist.

See annab põhjust uskuda, et prof Leo Rohlini pannool on õnnelik tulevik.

EDIT: sept 2020. Vaata ka:
„Muinsuskaitseamet pidas meeles“
https://iltaka.blogspot.com/2020/09/muinsuskaitseamet-pidas-meeles.html

(Kui vanajumal elupäevi annab, pöördun pannooteema juurde oma blogis mõne aasta pärast tagasi. Vajaduse korral ka varem.)