Vaatamisi: erilised teatrielamused brittidelt

Alustan suure aitähiga. Eile jõudsin tänu Ott Karulini blogipostitusele ära vaadata viimast  päeva näidatava National Theatre'i etenduse „Antony and Cleopatra“ YouTube'i vahendusel. Hea oli. Sai veidi üle kolme tunni nautida, kuidas britid Shakespeare'i teksti esitavad – see on midagi vaimustavalt erilist.

Simon Godwini lavastuses (2018) mängis Antoniust Ralph Fiennes, Kleopatrat Sophie Okonogo. Fiennes, keda olin varem filmides näinud, sobis sellesse osasse suurepäraselt ja oli väga usutav, olgu siis tegemist joobumise või kahtlemisega, kusjuures kohati meenus mulle teda vaadates Anthony Quinni kreeklane Zorbas. Okonogot polnud ma varem näinud. Kleopatrana tuletas ta mulle aga meelde ümberkujunemise eelset Elizat „Minu veetlevast leedist“: nii lopsakalt vulgaarne oli tema kõnepruuk ja kuna tegemist oli vägagi temperamentse esitusega, jäi Egiptimaa kuningannast huvitav üldmulje.

Ka ülejäänud tegelaste hulgas oli meeldejäävaid esitusi. Ja Kleopatrat salvanud madu oli päris – „Antony and Cleopatra“ etenduste jaoks muretses teater neli ussi ning pidi loomakaitsjatele korduvalt tõestama, et neile liiga ei tehta.

Meie draamateatri lavalaudadel oli minu lapsepõlves väga menukas „Antonius ja Kleopatra“ (1956), mille peaosades olid Kaarel Karm ja Aino Talvi (fotol kõrval >>>). Seda tohutult traagilist etendust ma  ise ei näinud, aga fotosid sellest ilmus tollal palju ning ka kuuldemänguna sai nende rohkeid kiidusõnu pälvinud esitust kuulda.

National Theatre'i vaatemäng oli meie tragöödiast, milles ka kostüümide võimalikult ajaloolisele adekvaatsusele rõhku oli pandud, sootuks erinev. Okonogo Kleopatra kannab tänapäeva parimate moeloojate moekaid kleite, Ovidius jälgib koos Agrippaga lahingutegevust läpakaekraanilt, meestel on samuti tänapäevased ülikonnad ja sõjarüüd.

Tragöödia on muutunud tragikomöödiaks, mis vaatajat naerutadagi suudab. Kõik kokku pakub kuningliku elamuse etendusest, mille piletid National Theatre'is pidevalt väljamüüdud on.

Kavatsen vaadata mõnda ka National Theatre at Home veel näidatavatest etendustest.
14. maist alates saab nädala jooksul (kuni järgmise lavastuse esitlemiseni) näha „Barber Shop Chronicles“,
21. maist „A Streetcar Named Desire“ (peaosas Gillian Anderson),
28. maist „This House“,
4. juunist on taas võimalik nädala jagu Shakespeare'i nautida: „Coriolanus“ (nimiosas Tom Hiddleston).

Foto „Antony and Cleopatra“ (2018) peaosalistest Ralph Fiennesist ja Sophie Okonogost on  laenatud National Theatre'i koduleheküljelt.
Foto "Antoniuse ja Kleopatra" (1956) peaosalistest Kaarel Karmist ja Aino Talvist on pärit osta.ee-keskkonnast.

EDIT: „Habemeajaja kroonikad“ jäi vaatamata.
„Tramm nimega Iha“ vaatasin kohati, sest tervikuna oli see minu jaoks liiga kriiskav ja ülepaisutatud.
„This House“ pakkus huvi kui Briti noorema põlvkonna näitekirjaniku James Grahami modernsem lavatükk, mis mõjus (oma pikkusest hoolimata) heas mõttes sketšilikult, aga britid on (eriti poliitika ja võimulolijate kohta) sketše tegema teatavasti andekad. Tekst oli väga hea.
„Coriolanus“ (2014. aasta etenduse salvestus) tõestas taas, et Shakespeare'i tükkides on britid suurepärased. Poleks uskunudki, et Tom Hiddleston, keda olen varem näinud „Öise administraatori“ sarjas, teatrilaval nii hea on. Tema tegi etenduse nauditavaks.