24/07/2020

Lennukas juuli 55 aastat tagasi

55 aastat tagasi oli mul roheline Latvijas Papirsi väike 9-kopikaline ruuduline märkmik, rahvariides tüdruk kaanel. Selles pidasin oma abituuriumiaasta päevikut vaheldumisi mulle meeldinud tsitaatidega loetud raamatutest või nähtud filmidest. (Kui arvutiteaeg saabus, toksisin selle kulunud kaantega märkmiku sisu arvutisse ümber.) Pärast juunikuist keskkooli lõpetamist olin juulis kirjutanud:

2. VII. 65. a.
„Saatus ei ole juhuste ahel, saatus on inimese enese määrata – juba enne seda, kui sa temaga silm silma vastu seisad.“ (Z. Pluhar).

Nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. „Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda“ – selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul. Nüüd aga tuleb õppida, tuleb käia Raadiomajas NRK
(noorte reporterite klubi) tööd tegemas, tuleb joosta arstitõendi järel, tuleb... jah tuleb nii palju, et suvi vist saab enne otsa.

Need sõnad, mis siia ennest kirjutasin, on vist küll õiged, sest peamine sõltub enesest: kuidas oled valmistunud, kuidas elad ja töötad.

Inimesed on öelnud palju tarku sõnu. Paljud, võib-olla et veelgi targemad mõtted on välja ütlemata jäänud, aga põhiline on siiski see, et inimese jõud on inimene ise.

Nädala algul tulin maalt. Lapsepõlveradade piirid on tohutult kitsamaks muutunud. Küll see lapsepõlv oli leidmisrõõmu täis! Nüüd on ka, aga nüüd on kõik sootuks tõsisem.

Kui lehitsen oma kunagi kirjutatud ridu, siis on hirmus imelik – mõnikord olen kirjutanud nii naiivselt, et enesegi naerma ajab, teinekord aga sipelnud lootusetuse lainetes. Ühesõnaga olen kaldunud ühest äärmusest teise. Küllap see on põhjamaa suveilmadest – kord päike, kord vihm.


Hirmsasti tahaksin sardelle.

5. VII 65. a.
„Armastus – see on päikesetõus, see on suurepärane vaikne õhtu. Armastus – see on lõik vikerkaarest, mis on seotud valgete pilvede vahele. Armastus – see on vana laul. Armastus – see on vana männimets, see on puhkus selles metsas, kui uinutab mändide sosin.“ (M. K. Čiurlionis).

„Olles inimesed – jääge inimesteks. Jääge inimesteks ka siis ja just siis, kui see on raske.“ (Kunagi keegi.)

10. VII 65. a.
Eile viisin dokumendid Tartusse ja 19 päeva pärast lähen ise sinnasamasse. Kuu aja pärast peaks kaks eksamit tehtud olema. 

„Millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama!“

Ajaloos olen läbi võtnud ühe raamatu, 2 on veel vaja võtta. Siis eesti keel. Uurin praegu rahvaluulet. Tuleb meelde tuletada ka grammatikat. Inglise keel on kõige hullem, aga kui jumal (keda ju olemas pole) annab...

Laulupidu ähvardab jälle vihmane tulla. Igatahes senini sajab pidevalt.

Sedapsi siis.

13. VII 65. a.
Mõnikord meeldivad mulle väga vihmased ilmad, siis kui õhk on niiskelt soe, kui veepiisad sädelevad lehtedel ja vahel isegi kraevahele satuvad.

Ma ei tea, miks, aga minul on küll igasuguse ilmaga erinev meeleolu. Selliste soojalt- niiskete päevade aegu aga ei tea isegi, mida rohkem tahaksin – lõbus olla või töinata. Seda viimast küll mitte.
* * *

Selleks ajaks olin oma elutee valinud ja kindlalt otsustanud ajakirjanikuks saada. Enne tuli kaks aastat ülikoolis eesti keele ja kirjanduse osakonnas üldaineid õppida, kolmandast kursusest alates spetsialiseerusime aga igaüks valitud erialale.

Et mul valik tehtud oli, ei kurvastanud ma liialt, kui mulle päev enne ülikooli sisseastumiseksamitele sõitu Tallinnfilmist helistati, et mind järgmiseks hommikuks  filmivõtetele kutsuda. Grigori Kromanov tegi parasjagu „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ ja oli arvanud, et ma selle stseeni sobiksin.

Vastasin kutsujale, et sõidan homme Tartusse eksamitele ega saa tulla ja ta soovis mulle head põrumist, nagu eksamile minejale oli tavaks öelda. Tagantjärele olen vahel mõtelnud, kas ja mida oleks mu elus muutnud see, kui oleksin ärasõidu asemel filmima läinud.  Aga mis olnud, see olnud...

* * *

Mu tark klassivend Jaan Pelt, kellega koos 55 aastat tagasi keskkooli lõpetasime ja kellest astronoom sai, kirjutab tänases Sirbis toonidest, kajadest ja kahinatest ehk sellest, et kõik on omavahel seotud – astronoomia, muusika ja puud metsas. Lugege, Jaan kirjutab hästi.

Ajas tagasi vaadates on nad kõik minu jaoks omavahel seotud, nii mu abituuriumikaaslased Tallinna 10. keskkoolis (Nõmme Gümnaasiumis)  kui ka esimesele ülikoolikursusele astujad Tartus. Oli eriliselt lennukas ja ilus, ootuste ja unistuste rohke aeg ja sellest said alguse kogu elu tegemised ja tegematajäämised.

3 comments:

  1. Väga tuttavad mõtted ja tunded! ma käisin ka samal suvel sisse astumas, aga 1 punkt jäi vajalikust puudu (ajaloo sain 3). Mäletan kohutavat pettumust. Sama punktide arvuga sai sisse Andrus Saar. Las ta sai, poisse ikka natuke eelistati ju. Järgmisel aastal õnnestus ja sain kursusele, mis mulle igati sobis/b.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Andrus kõhkles veel ülikooli sisseastumisavaldust andes, kas valida inglise või eesti filoloogia, aga tal olevat olnud üks oluline mõjutegur eesti filoloogia (täpsemini ajakirjanduse) kasuks, millest ta mulle palju aastaid hiljem rääkis. Lõpuks aga sai temast hoopiski tunnustatud ja taibukas sotsioloog. Tore inimene oli. Siin blogis teisal on temast ka pikk lugu, mis ilmus kunagi Õpetajate Lehes ja on ka minu raamatus "Eestimaa ilu" teiste isikulugude hulgas.

      Eks inimesed teevad jah plaane, aga saatus segab mõnikord neile vahele, kas või ühe punktiga...

      Delete
  2. Viimane lause väga õige. Ma vaatasin alati Andrust sooja pilguga. Lisaks muule kirjutasime kõrvuti suures Vanemuise tän auditooriumis sisseastumiskirjandit. Ta pakkus mulle šokolaadi, ise muidugi ka sõi. Nii lihtne asi, aga eluks ajaks meelde jäänud.

    ReplyDelete