Vaatamisi: märtsis jäid silma...

Vaadanud olen põhiliselt jutusaateid (sõjateemadel) ja (heategevus)kontserte.

Filme olen märtsis seni vaadanud vaid kolme ja pole ka kuigi tõenäoline, et siia kuu viimastel päevadel veel midagi lisandub.

Muidugi kasutasin võimalust taas näha oma lemmikfilmi „Ärkamised“, millest olen kirjutanud selles blogis mitu korda, näiteks siin.

Paeluvaks osutus „Brexit. Reegliteta sõda“ („Brexit. The Uncivil War“; Suurbritannia, 2018, rež Toby Haynes).

Filmitutvustusest: satiiriline komöödia murrangulistest sündmustest, mis eelnesid 2016. aasta suvel toimunud Brexiti referendumile. Üheks olulisemaks tegelaseks Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise kampaanias tõuseb hinnatud poliitstrateeg Dominic Cummings, kelle juhtimisel valimised napi häälteenamusega ka lõpuks võideti. Film heidab pilgu Brexitile eelnenud nii poolt- kui ka vastukampaaniale, samuti võtmesündmustele, milles oli oluline koht ka tänapäevasel infotehnoloogia sekkumisel.

Väga hästi tehtud film sellest, kuidas muuta ajaloo kulgu. Ühte ja sama tuleb lõputult korrata. Selgeks teha esialgu endale ja siis teistele, mis on meie sõnum. See on eelkõige oluline tundetasandil. Take control! Võta kontroll! Digitaalsüsteemi kasutamine poliitika maatriksi muutmiseks. Samas ka mõtlemapanev film (poliitilisest) mõjutamisest, mis järjekordselt tuletab meelde, et vastused tuleb leida ilma vihkamise ja surmata. Benedict Cumberbatch poliitstrateegist geeniusena on väga heal tasemel.

Kahe väga tuntud tippnäitlejaga „Presidendi saladus“ („Le bon plaisir“; Prantsusmaa,1983, rež Francis Girod) mõjus igavana.

Filmitutvustuse järgi on see komöödia armuloost kõige kõrgemal tasemel. Kogu lugu saab alguse varastatud käekotist leitud kompromiteerivast kirjast. Prantsusmaa president  on sunnitud andma salateenistusele ülesande kinni mätsida oma armulugu.

Ma ei saanudki aru, miks seda komöödiaks peetakse. Nalja nagu eriti polnud, kõik oli mänglemine keskpärasel tasemel. Catherine Deneuve on filmides muidugi ilus, aga nii temal kui ka Jean-Louis Trintignant’il (kelle osatäitmisi olen enamasti huviga vaadanud) polnud suurt midagi mängida ja mõlemad jäid kuidagi tuimaks.

Sarjadest vaatasin „Mõrvad päikeserannikul“ („Kosta“; Soome, Hispaania, 2019), mis oli päris huvitav, sest hispaanlaste särtsakus põimub soomlasliku aegluse ja põhjalikkusega. Tekitas tunde, et Fuengirolasse ma küll oma vanaduspäevi veetma minna ei tahaks.Oulu politseis töötav uurija Hilkka Hilkka Mäntymäki (Riitta Havukainen) lähetatakse Hispaaniasse selgitama kadunud soomlaste saatust ja hoolimata oma kodustest muredest jääbki ta Costa del Soli kauemaks kui esialgu planeeritud. Praegu filmitakse sarjale ka teist hooaega, väidab põhjanaabrite ajakirjandus.

Filmiplakatid internetist.

Seintelt ja müüridelt – 28. Sel kevadel

Nädalalõpu grafitirida on seekord vahelduseks värske, pildistatud tänavuse teistmoodi kevade kolmandal päeval. Lumehanged pole veel sulanud, puudel pole veel pungi, seintele tehtu on hästi näha. Olgu siis seekord nii. Järgmine kord läheme mullusügisesele kergliiklusteele tagasi...

Külalisesineja moblafotod Järvelt, märts 2022.

Enn ja Antarktika

Juba mõnda aega, täpsemini alates 11. märtsist, on Tallinnas Lennusadamas jäämurdja Suure Tõllu vöörigaleriis avatud näitus „Antarktika järvede ökoloogia uurija Enn Kaup 75“. Väljapanek valmis Eesti Meremuuseumi ja selle juures tegutseva Eesti Polaarklubi koostöös. Näitust saab näha kuni 15. jaanuarini 2023. Usun, et see on külastajatele põnev vaatamine.

Pressiteatest: „Viiskümmend aastat tagasi, märtsis 1972 jõudis Enn Kaup meteoroloogina esimest korda Antarktisele. Seal tärkas tal huvi järvede ökoloogia vastu, mille najal pea kümnend hiljem, aastal 1981 väitles ta end neile pühendatud uurimusega teaduste kandidaadiks, mis oli esimene eestlase tehtud teaduskraad Antarktikast. Teadustööks vajalike materjalide ja teadmiste kogumiseks osales Enn Kaup kokku üheksas erinevas Antarktika ekspeditsioonis, kahel neist koos pika talvitumisega.
/- - -/
...väikesel näitusel näeb esemeid, mis annavad ettekujutuse, kuidas on toimunud töö Antarktikas. Nende hulgas on näiteks ekspeditsioonipäevikud, spetsiaalselt polaaruurijatele toodetud 24-tunnise numbrilauaga kell ja sealsetes tingimustes toimetamiseks mõeldud nahkjakk ning ka radiogramm, mille Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon saatis omaaegsetele talvitujatele.“

Minule on Enn tuttav juba ammusest ajast ja hoopiski eesti keele kaudu. Nimelt käisin 1964. a märtsis kümnenda klassi õpilasena Tartus vabariiklikul keskkooliõpilaste emakeelealasel võistlusel, kus mul õnnestus saada teine koht. Esimeseks aga tuli tookordsete võistlejate hulgast abiturient Enn Kaup. Oleme oma pika tutvuse jooksul mõnigi kord kohtunud, oma esimeselt talvitumiselt Antarktikas tõi Enn mulle meeneks vahva foto pingviinist, kusjuures foto tagaküljel oli polaarjaama Molodjožnaja tempel.

Hulk aastaid hiljem, kui Enn juba kuuekümneseks sai, kirjutasin temast pika loo ajakirja Kodutohter, pealkirjaks pani toimetus „Võrdleb inimest pingviiniga“ (august, 2006). Loo juures olid Ennu Antarktika-fotod. 2008. a panin selle loo ka oma raamatusse „Eestimaa ilu“ (sel korral pealkirjaga „1150 päeva Antarktikas ehk Inimene on suur pingviin“ (lk 272- 280).

Enn ise on kirjutanud mitu raamatut aime- ja reisikirjanduse huvilistele. Laiale ringile on neist vist tuntuim „Minu…“ sarjas ilmunud „Minu Antarktika: daamideta tantsuõhtud“ (Petrone Print, 2021). Mõistagi on ta paljude teadusartiklite autor ja rohkesti panustanud Eesti Polaarklubi tegevusse.

Siinne foto on üks neist piltidest, mis Enn mulle andis Kodutohtri loo juures avaldamiseks, hiljem ilmus see ka raamatus „Eestimaa ilu“. Enn on sellel Antarktikas koos pingviinidega 1988. a.

Selles blogipostituses on kasutatud Eesti Meremuuseumi pressiteadet (11. märts 2022; saadud EAL-i listi kaudu).

Saatus

Eile ja täna on maailma ajakirjanduses kajastatud seda, et Harkivis oma kodus hukkus reedel (18. märtsil 2022) Vene vägede rünnaku tagajärjel 96aastane Boris Romantšenko (Romanchenko), kes oli eluga pääsenud lausa neljast hitlerlikust koonduslaagrist: Buchenwaldist, Peenemündest, Dorast ja Bergen-Belsenist. Tema surma kinnitas Buchenwaldi koonduslaagri memoriaalinstituut.

Twitterist:
    Как мы узнали от его близких, наш друг Борис Романченко, который пережил нацистские лагеря #Buchenwald, #Peenemünde, #Dora и #BergenBelsen, был убит в прошлую пятницу в результате взрыва бомбы в своем доме в #Харькове. Мы глубоко встревожены. pic.twitter.com/hgJeL6gkGT
    — Stift. Gedenkstätten Buchenwald und Mittelbau-Dora (@Buchenwald_Dora) March 21, 2022

Lapselapse Julia sõnul tabas pomm korrusmaja, milles Romantšenko elas. Kui Julia sündmuskohale jõudis, polnud põlenud majal aknaid, rõdusid, hävinud oli ka Romantšenko korter.

Hoolimata kõrgest vanusest oli mees olnud veel elujõuline, tegelenud natside kuritegude, koonduslaagrite ajaloo ja endiste vangide saatuse uurimisega ja olnud palju aastaid Buchenwald-Dora rahvusvahelise komitee Ukraina haru asepresident. Romantšenko oli sündinud 20. jaanuaril 1926 ja sattus Buchenwaldi koonduslaagrisse 1943. a.

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kirjutas Romantšenko hukkumise kohta samuti Twitteris: „Elas üle Hitleri, mõrvati Putini poolt“. 

Saatuse irooniana nimetab Putin Ukrainas toimuvat sõda „denatsifitseerimisoperatsiooniks“.

Seintelt ja müüridelt – 27.

 Nädalavahetuseks ja homseks kevade alguseks* jälle üks värviline grafitirida kergliiklustee lähedalt...

Külalisesineja moblafotod Õismäe lähistelt, okt 2021.

* Kevad algab 20. märtsil 2022 kl 17.33.

Kuulates Boriss Grebenštšikovi

Kuulan juba hulk aega ja ka praegu seda postitust tehes Boriss Grebenštšikovi laule. Teadupärast on ta üks neist suurtest staaridest, kes said sõjavastaste vaadete eest Venemaal esinemiskeelu. 

Boriss Grebenštšikov (BG, sünd 27. nov 1953) on poeet ja muusik, helilooja ning rokkbändi Akvarium laulja ja kitarrist, üks nõukogude rokkmuusika rajajatest. 

Grebenštšikovi olen ikka aeg-ajalt kuulanud, tema esituslaad meeldib mulle, samuti ta laulude mõtlikud sõnumid. Õnneks on YouTube’is tema ja rokkansambel Akvariumi esituses palju palasid ja kontserte ning minult saavad need kindla kuulamissoovituse. 

Ühe lühikese armsa laulu, oma suure lemmiku, panen ka selle postituse lõppu. Aga viimaste aastate laulud on Akvariumil ja Boris Grebenštšikovil väga tõsised. Näiteks „Пошёл  Вон Вавилон“, „Podmoga“, „Сякухачи“ jt, milles väljendub laulja filosoofiline olemus.

Tulin blogisse, et kirjutada, kuidas  ma eile end järsku vanana ja abituna tundsin. Aga  selle muusika kuulamine on nüüd eilse halva tunde ära viinud. Polnud ju midagi erilist. Läksin lihtsalt Smartpostist pakki ära tooma, aga kui olin koodi sisestanud, siis kapiuks ei avanenud, kuigi tekst ekraanil näitas, et uks on avatud. Teisel katsel juhtus sama. Moblat polnud, sest ma ei kanna seda kogu aeg kaasas,  ja ma ei saanud ekraanil olevale abinumbrile helistada. 

Samal ajal tekkis koperdava minu taha järjekord. Keegi ei pahandanud, üks noorem naine tuli appi, helistas, kuhu vaja, aga ka sealt tehtud kaugjuhtimise peale ei tulnud pakikapp lahti. Kogu episood kestis umbes kümme minutit ja mul oli piinlik, et teised peavad minu pärast aega raiskama. Lõpuks lubati telefoni teises otsas, et mõne tunni pärast pannakse mu pakike uude kappi ja saadetakse mu kodusolevale moblale uue pakikapi kood. Tänasin abistajat ja tulin koju. Õhtul saabuski uus kood ja täna sain oma pakikese kätte. 

Aga millegipärast jäi mul sellest üsna tühisest vahejuhtumist ebameeldiv saamatuse ja väsimuse tunne.

Olgu, kuidas on, praegu kuulan ja naudin muusikat. Sain oma olemuse ja olemise tagasi.

Laulu „То, что я должен сказать“ juurest YouTube'is leidsin huvitava teksti sellest, et kaks nädalat tagasi, 2. märtsil oli Londoni klubis The Troubadour Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovi kontsert Akvariumi 50-aastaseks saamise auks. See kontsert kujunes muusikute järjekordseks sõjavastaseks esinemiseks.

„Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on hullumeelsus ja selle algatanud inimesed on Venemaa häbi,“ avaldas BG oma arvamust mõni päev enne kontserti. Trubaduuri-klubis esinemisest unistas ta juba ammu, kuid ei kujutlenud, et see juhtub niisugusel ajal.

Akvarium alustas seda kontserti vana sõjavastase lauluga Esimese maailmasõja päevilt, mille omal ajal laulis kuulsaks Aleksandr Vertinski ja millel on kaks pealkirja: „То, что я должен сказать“  ja „Я не знаю, зачем и кому это нужно“ („See, mida ma pean ütlema“  ja „Ma ei tea, milleks ja kellele seda on vaja“). Seejärel esitati legendaarseks saanud kompositsioon „Господу видней“, „Псалом 151“, „Голубой огонек“, „Махамайя“, „Серебро господа моего“, „Не судьба“ ja muud Akvariumi-klassikat.

Ja siis leidsin ma ka olulise fakti just selle armsa laulu kohta, mille lubasin panna postituse lõppu. Nimelt esitas Akvarium sel Londoni kontserdil taas pärast pikki aastaid oma kuulsa laulu „Город золотой“, mille eel BG ütles kuulajatele: „Palvetan, et selle laulu ajal vähemalt üks kuul lendaks mööda, et vähemalt ükski pomm ei tabaks maja.“

See laul on siin: https://youtu.be/7CNjq-DVW00
„Kuldne linn“ – „Город золотой“ – „City Of Gold“, esitavad Akvarium – Аквариум ja Boriss Grebenštšikov. Laul filmist „Assa“ (1987).

Betty Rowlands „Mõrv talvisel pärastlõunal“

Betty Rowlands
„Mõrv talvisel pärastlõunal“
Sarjast „Melissa Craigi müsteeriumid“.
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Mulle meeldib selle kaanepildi rahulikkus ja vanamoodsus. Maailmas jäävad mõlemad järjest harvemaks, nii rahulikkus kui ka vanamoodsus.

Praegu on inimhinged ärevil ning krimkade lugemine võib tunduda sobimatuna. Aga ka ärevatel aegadel tuleb end vahetevahel lõdvestada, et jaksaks jälle uuesti edasi tegutseda ja kesta. Stressimaandajana võib krimkadest kasu olla eriti neile, kes krimilugude lugemist alati on nautinud.

Betty Rowlands elas pika elu (6. okt 1923 – 29. juuli 2020) ja hakkas raamatuid kirjutama alles kuuekümnendates eluaastates. Muhekrimkasid on tal veerandsada, neist kaksteist Melissa Craigi müsteeriumide sarjas, kuhu kuulub ka „Mõrv talvisel pärastlõunal“ (orig „Malice Poetic“, 1995; „Murder on a Winter Afternoon“, 2018).

Eesti Raamatu veebilehel on öeldud, et varem on kirjastuselt Melissa Craigi sarjast ilmunud raamatud „Mõrv Viirpuu villas“, „Mõrv koidikul“, „Mõrv mäeharjal“ ja „Mõrv mõisahotellis“. Aga minu jaoks on selle sarja viies tekst „Mõrv talvisel pärastlõunal“ esimene tutvus Melissaga, kel pidevalt on igasuguseid sekeldusi nii oma kirjapandud kui ka tegelike mõrvalugudega seoses.

Niisiis, eakas krimikirjanik Betty Rowlands kirjutab sellest, kuidas edukas keskealine krimikirjanik Melissa Craig saab kirjastajalt ülesande kirjutada ootamatult surnud eaka  krimikirjaniku Leonora Jewelli lõpetamata jäänud sajanda raamatu kolm viimast peatükki ja seda tehes nii mõndagi põnevat läbi elab.  Võib-olla oskavad need, kes on eelmises lõigus nimetatud krimkasid lugenud, Melissat paremini iseloomustada. Minule tundus ta uudishimulikuna ja üsna ettevaatamatu ja mõtlematuna, ilma et oleks õppust võtnud nappidest pääsemistest, mida tal oli amatöördetektiivina tegutsedes korduvalt ette tulnud. Liiga usaldavana, kusjuures ta usaldas enamasti valesid inimesi, mis arusaamatuste ja hädaohtude hulka tema jaoks rohkendas.

Oma kunstnikust sõbranna Irisega, ajakirjanikust tuttava Bruce’ga ja Gloucestershire’i kriminaalpolitsei inspektori Kenneth Harrisega on tal parajalt keerulised suhted, mis vist jällegi ka varemilmunud Melissa Craigi lugusid lugenutele  paremini mõistetavad on, aga „Mõrvas talvisel pärastlõunal“ omamoodi pinget lisavad.

Peagi ilmuv „Mõrv talvisel pärastlõunal“ on üsna leebe raamat, eriti kui võrrelda selles kirjeldatud kuritegusid ja vägivalda praegu sõjaväljal toimuvaga, ja võimaldab rahulikke puhkehetki vanamoodsal kombel.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt – 26.

 Järjekordne grafitirida kergliiklustee äärest...

Külalisesineja moblafotod Õismäe lähistelt, okt 2021.

Vaikima sunnitud

Olen üsna tähelepanelikult jälginud ajakirjanduse käekäiku praegusel Venemaal. Elan kaasa sõltumatute ajakirjanike muredele. Salvestasin enesele Venemaa sõltumatu väljaande Novaja Gazeta märtsialguse lood sellest, kuidas sõltumatuid ja sõda ehk Ukrainas toimuvat Venemaa agressiooni sõjaks nimetavaid meediakanaleid ja väljaandeid suletakse. Ka siinse pildi laenasin Novaja Gazetast (loodan, head kolleegid, et te ei pahanda!), sest see on ausa ajakirjanduse vaikima sundimise sümbol.

Siia ma pikki lugusid ei pane, küll aga mõned veebilehel avaldatud teated, näiteks karmid käsud, mille all Vene ajakirjandusel tuleb toimida:

„24 февраля, в день начала „специальной операции“ в Украине, Роскомнадзор потребовал от СМИ при ее освещении использовать информацию и данные „только из официальных российских источников“. „При подготовке своих материалов и публикаций, касающихся проведения специальной операции в связи с ситуацией в Луганской Народной Республике и Донецкой Народной Республике, они обязаны использовать информацию и данные, полученные ими только из официальных российских источников“, – говорится в заявлении РКН. За невыполнение этого требования грозит штраф на сумму до 5 млн рублей по статье 13.15 КоАП и блокировка сайтов изданий.

4 марта в УК введена статья 207.3 – „О публичном распространении заведомо ложной информации об использовании Вооруженных Сил РФ в целях защиты интересов России и ее граждан“. Согласно ей, за распространение „фейков“ можно получить до 10 лет лишения свободы. Если это повлекло „тяжкие последствия“ – до 15 лет.““

4. märtsil teatas Novaja Gazeta:

„В силу вступил закон о наказании за „фейки“ о действиях российских Вооруженных Сил. Это, безусловно, отразится на полноте редакционной повестки, и многие материалы мы вынуждены удалить. Однако мы приняли решение продолжать работу.“

Tuletan siinkohal meelde, et Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes hiljuti ka Eestis viibis, pälvis 8. oktoobril 2021 Nobeli rahupreemia. Oma lehe kohta on ta öelnud: „Ma ei armasta sõna „missioon“, sest seal, kus on missioon, on ka messias, ja kus on messias, seal on ka kummardamine, aga meie töö eesmärk on – ajal, kui suurem osa Vene meediast teenindab riiki – ühiskonna teenimine.“

Märtsi alguses suleti väga populaarsed, terava ütlemisega ausameelsed ja sõjavastased telekanal Dožd ja kõik raadiojaamaga Ehho Moskvõ seotud väljundid, kaasaarvatud veebileht rohkete blogidega.

Ehho Moskvõ (Эхо Москвы) oli 22. augustil 1990 loodud raadiojaam, mis edastas ööpäev läbi uudiste- ja jutusaateid 3. märtsini 2022. Jaama on nimetatud „Venemaa vaba ajakirjanduse viimaseks bastioniks“. Peatoimetaja oli alates 1998. aastast Aleksei Venediktov, omamoodi legend ajakirjanike hulgas. Aktsiaseltsi Ehho Moskvõ aktsiatest kuulus 66% Gazprom-Mediale, 34% jaamas töötavatele ajakirjanikele. 1. märtsil otsustas Roskomnadzor raadiojaama sulgeda, direktorite nõukogu hääletas raadiojaama likvideerimise poolt.

Dožd (Дождь) oli samuti ööpäev läbi töötav telekanal koos mitme kaasväljundiga. Põhiliselt anti edasi uudiseid, analüüse, diskussioone ja autorisaateid, aga ka kontserte, dokfilme jm. Poliitiliste sündmuste ja protestiliikumiste puhul ei jäädud kõrvaltvaatajaks, vaid öeldi oma sõna. Roskomnadzor piiras telekanali tegevust, ajakirjanikke ähvardati ja 2. märtsil lahkus neist suur osa eesotsas peatoimetaja Tihhon Dzjadkoga Venemaalt. Päev hiljem teatas telekanali peadirektor Natalja Sindejeva, et telekanali kollektiiv on otsustanud töö ajutiselt katkestada, kuid kunagi tulevad nad taas. 

Olen olnud rohkem kursis Ehho Moskvõ tegevusega, selle väga heade ajakirjanike ja asjalike saatekülaliste saateid kuulanud ja vaadanud, blogisid ja arvamusartikleid lugenud, Doždi olen vaadanud vähem. Pean nendest ilmajäämist suureks kaotuseks. Venemaal on nüüd veel vähem võimalusi tõde teada saada. Kirjutasin siin vaid kahest suurest kanalist, aga ausa sõna väljaütlemise võimalustest on ilma jäetud või jäämas ka väiksemad sõltumatud väljaanded.

Suur enamik Venemaa ajakirjanikest on uutele seadustele allunud ilma igasuguseid vastulauseid ja küsimusi esitamata. Sama on sisuliselt teinud ka Venemaa Ajakirjanike Liit. Üheks väheseks erandiks on selle Karjala osakonna ajakirjanikud, kes on pannud sõjatsensuuri seaduslikkuse küsimärgi alla ja seda ka avalikult teatanud. Küllap ei ole neil kerge.

EDIT, 8. märtsil 2022: Lisan siia olulised kuulamissoovitused (vene keeles) YouTube'ist. Videod on pikad, kuid pakuvad rohket mõtteainet.
Акунин – что происходит с Россией / вДудь. Kirjanik Boris Akunini tõlgendus sellest, mis toimub Venemaaga ja Venemaal. Jutuajamine 4. märtsil 2022.
https://youtu.be/70RmF0rPj9o
Дмитрий Муратов: „Здорово определились добро и зло“; „Скажи Гордеевой“. Ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja, Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratovi vestlus maailmast ja rahust, mida enam ei ole, ning elu reaalsusest. Jutuajamine 7. märtsil 2022.
https://youtu.be/8CW-WAJq0ts.

EDIT: 28. märts 2022. Täna kl 14.49 teatas Novaja Gazeta veebileht:
„Мы получили еще одно предупреждение Роскомнадзора.
После этого мы приостанавливаем выпуск газеты на сайте, в сетях и на бумаге – до окончания „специальной операции на территории Украины“.
С уважением, редакция „Новой газеты“.“

Seintelt ja müüridelt – 25.

Eelmisel nädalavahetusel jätsin grafitipildid blogisse panemata. Sel nädalavahetusel aga otsustasin jätkata astumist kergliiklusteel...

Usun, et mida rahulikumad ja kindlamad me oma igapäevategevustes oleme, seda parem.

Külalisesineja moblafotod Õismäe lähistelt, okt 2021.