November saab kohe läbi

Kell. Oktoobri lõpu kellaaja nihutamine talviseks tegi mind mitmeks nädalaks uimaseks. Kevadajale üleminek läheb mul tavaliselt kergemini – võib-olla sellepärast, et siis pidevalt valgeneb ja üleüldse on kuidagi kergem olla.
Käekell otsustas mul ka pärast talveajale üleminekut seisma jääda. Võtsin kodust mõned kellad kaasa ja läksin kellassepa juurde patareisid vahetama. Ühe ajanäitaja kohta arvas ta, et olevat aeg see lihtsalt minema visata, sest ei võta ka uue patareiga näitu ette. Käekella sain siiski korda. See on ka hästi vana, aga olen sellega väga ära harjunud ja loobuda oleks kahju.
Muide, mul on alles ka see mehaaniline käekell – minu esimene –, mille sain umbes kaheteist-kolmeteistaastasena vanematelt kingiks. Käib siiani ja kui elektroonilised kellad vahetevahel kapriisitsevad, olen sedagi kasutanud.

Aeg. Aja liikumise märke oli teisigi. Novembri alguses õitsesid juulis istutatud begooniad surnuaial veel lopsakalt. Lehti oli riisuda palju, aga lilled jäidki sinna – järgmisel ööl tuli talvekülm.
Aja märk oli seegi, et mu kauaaegne sõbranna ja klassiõde minuvanuseks sai ehk kolmveerandsajaliste klubisse astus. Minu silmis on ta ikka see nooruke kooliaegne kekskoib plika, kellena teda tundma õppisin. Üks sõbranna, lapsepõlve mängukaaslane naabermajast on mul olnud temast kauemgi, aga see naabritüdruk on minust paar aastat noorem.
Lõppude lõpuks on ajamärk ka esimene lumi, mis tänavu tuli 22. novembril, laskis sulades lastel lumememmegi teha, aga ei jäänud maha kuigi kauaks. Nüüd, kuu lõpul on maas juba teine lumi, paks ja kohati kohev, päris talve tegemas.

Kiirus. Kiita tahan PPA-d. Esiteks saatis ta mulle teabe, et mu ID-kaart vajab vahetamist. Teiseks põhjustas ta mulle kerge šoki – väga heas mõttes – sellega, et mul kulus Tammsaare tee teeninduskeskuses ID-kaardi saamiseks vajalike toimingute (dokumendifoto, sõrmejäljed, allkiri, avaldus) tegemiseks ja üleüldse vähem kui veerand tundi, kuigi mul polnud aeg broneeritud. Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud ooteruumis istetki võtta ega kaasavõetud raamatut avada. Olin arvestanud umbes tunnise ootamisega ning viisaka ja abivalmis teenindamise ülikiirus mõjus tõepoolest rabavalt. Aitäh!

800. Millalgi novembri keskel sai mul täis kaheksasada järjestikku päeva joogatamist. Iga päev umbes 25-30 minutit. Sedasi on nüüd siis olnud tugevasti üle kahe aasta. Jätkan nii kaua kui saan. Annab tugevama tunde ja sobib mu päeva. Võib-olla ainult oleks vaja mõned harjutused uute vastu välja vahetada.

Ajast sai seekord rohkem kirjutatud kui tavaliselt. Aeg on märksõnaks ka koroonavaktsiiniga seoses. Pool aastat on kiiresti mööda saanud ja otsin võimalust tõhustussdoosiks.

Moblafotol TTÜ kell, sügis 2021.

Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“

Peter Handke
„Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“
Sarjast "Nobeli laureaat"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Raamat, mida ma kellelegi soovitada ei julge, aga ometi hästi paljudele soovitaksin. Kui lugemisega lõpupoole hakkasin jõudma, otsisin mõtetes sõna, millega loetut kõige täpsemini iseloomustada. Õigupoolest oli see sõna mind kummitanud juba üsna lugemise algusest, kui ma tundsin, juba mõneteise lehekülje lugemise järel, et olen raamatu võlujõust justkui lummatud: Selle voolavus oli nagu kutsuva jõe vulin, millega ma kaasa läksin ja mis mind ikka edasi meelitas.

„Puuviljavarast“ iseloomustavaks sõnaks sai minu jaoks „kummaline“ – see ligitõmbavus ja ühtesulamine, nagu oleksin liikunud edasi kirjaniku teadvuse kummastavas hoos ja voos ja ikka ja jälle teelolija(te) sammude rütmis lugejasamme teinud, ühest maakohast teise, ühest teel kohatud inimesest teiseni, ühest nii hästi kirjeldatud hetkest ja ilmingust teise niisama hästi kirjeldatud hetke ja ilminguni. Jah, ainult sõna „kummaline“ näis mulle sobivana seda raamatut iseloomustama. Ja suur oli mu üllatus, kui lõpuni lugedes leidsin teose viimaselt leheküljelt, viimasest lõigust sellesama sõna lausa mitmel korral. Jälle olin autoriga koos kulgenud, õigupoolest polnud see ühiskulg kogu lugemise juures peaaegu viivukski lakanud, vaid kestis ja kasvas selles ühtaegu lihtsas ja keerukas, malbelt tasases ja tormiliselt seikluslikus teoses pidevalt ja mul oli lausa kahju, et kirjapandu otsa sai.

Võib-olla oli just „Puuviljavaras“ („Die Obstdiebin – oder – Einfache Fahrt ins Landesinnere“. Suhrkamp, Berlin 2017) see otsustav kaalukivi, mille tõttu või peaksin ütlema tänu millele Handke 2019. aastal Nobeli preemia sai. Varasemalt Handkelt olen käes hoidnud ainult üht raamatut, 1970. aastal Rita Tasa tõlgituna Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendit „Kaspar“, mille lugemisest ma aga kübetki ei mäleta. Toona ei paelunud mind tema mäng vormiga. „Puuviljavaras“ on aga pigem sisutihe mäng sisuga, rütmiline ja detailirohke vaade algul vana mehe, hiljem noore naise liikumisele Pariisi lähedusest Pikardia sisemaale.

Kirjeldused, hetked, viivud, kogemised, tundmised, arusaamad, kõrvalepõiked on ühtaegu kõhklevad ja kindlad, muutuvad ja kestvad, augustikuiselt suvesumedad, mõne äikesepilve ja mõne vihmahooga, looma- ja linnuliikide rohkusega, lõhnade ja maitsete kaskaadiga, rändajate teekaaslaste ja kohtumiste iseärasustega, jõgede isepäise vooluga, metsade või üksikute puude omanäolisusega, igatsusega suhtlemise järele, mis on põimitud eheda üksildusega.

See näiliselt segaduslik teos, milles Handke järgib oma ühes usutluses väljendatud aadet sellest, et kirjutamisel pole vaja plaani ega kava, vaid „on olulised tunne, rütm, inimesed, silmapaar“, see korrapärasus korrapäratuses, hõrk kirjanduslik ilming on samal ajal ka ideaalne maateaduseõpik, sest need eriskummalised kirjeldused, kohatine pealiskaudsus, mis siis jälle teravaks täpsuseks kasvab, lausa tekitavad huvi jälgida kogu peategelas(t)e teekonda maakaardilt: nende jõgede voolu, metsade ja lagendike, linnade ja külade ilmumist ja olekut.

Nõndasamuti viib raamat rännule ajas, sisaldades kultuuriloolisi viiteid, nimesid eeskätt kirjanduse ja muusika vallast, millest  mõned on tuntumad ja teised vähem teada. Kuid need nimede loetelud ei muutu kuskil tüütavaks, vaid tekitavad lugemisel äratundmise, et seda ja toda ju tean minagi. Ja kui ei tea, saab vaadata näiteks Wikipediast, sest palju kordi mainitud ja mingil kombel Handkega vist hingesuguluses oleva saksa rüütli ja luuletaja Wolfram von Eschenbachi kohta pidin ma küll oma olematuid teadmisi oluliselt täiendama. Ja veel, kindlasti tuleb öelda aitäh tõlkijale, kes selle ühtaegu handkelikult vimkalise ja südamliku lugemisnaudingu ilusasse eesti keelde ümber on pannud.

Peategelane Alexia on ühekorraga maailma keskpunkt ja maailmas märkamatu,  võib-olla on ta ise maailm või on maailm tema. „Puuviljavaras“ on nagu poeem proosas, muinaslugu tõsielust, aegade ja inimeste muutumisest, haprusest, mineviku ja oleviku tajumisest tuleviku järelpiltide kaudu, mis võivad sellest minevikust ja sellest olevikust tuua välja midagi hoopiski ootamatut. Loetu talletus mulle väga tugevasti meelde, tundus omasena, kiskus endasse, samas tekitades küsimuse, et huvitav, mis selle teosega seoses meenub näiteks kuu, aasta, paljude aastate pärast...

„...kuidas ikkagi see, mis mällu jääb, kuidas ikkagi need sündmused, mis pole pelgalt pärandamist väärt, vaid lausa karjuvad ja kisendavad edasijutustamise ja edasiandmise järele, ulatuvad üle ükskõik milliste rahvaste, riikide või mandrite piiride, kuidas sellised reeglina minimaalsed sündmused on kõikjal maakeral täiesti isemoodi ja samaaegselt – kõikide isandate maadel? ei, ilma ühegi isandata maadel – ühed ja samad.“

„„Nüüd on nüüd“ võis tähendada ka hoopis midagi muud ja „kunagi“ ei pidanud olema „möödas“.“

„Ja seega: ei mingit kiirustamist vahepealsetel lõikudel. Häda ülikiiretele seal. Seevastu teile, kes te tempot aeglustades ja sealjuures kõike inimvõimalikku endasse vastu võttes need vahepealsed lõigud, nagu ka vahepealsed alad ja vahepealsed ajad endale kasulikuks teete ja lasete neil vilja kanda: õnn kaasa.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt - 15. Näod ja presidendi portree ehk Kunst on kunstis kunsti näha

Keegi on öelnud palju tsiteeritud tõdemuse: „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha“. Tuleb tunnistada, et grafitid ei jää mõnikord kunstiteostest sugugi maha, sobivad nendega kõrvutada ja võrrelda, on vahetevahel paremadki, teinekord mõjuvad aga millegi suurema eeltöö või visandina. Hinnang sõltub paljuski vaataja silmadest ja valitud värvi(tooni)dest. Võtame näiteks näod, need omamoodi portreed.

Kõrvalolev pilt ei ole seintelt ega müüridelt, kuigi sobiks neile grafitiks küll. Tegemist on  president Lennart Meri ootamatu pildikeelega portreega, mis tõi Eesti Kultuuri Tegu 2020 auhinnatseremoonial Peeter Alliku nimelise kunstipreemia litograaf Jaak Visnapile. (Foto oli lisatud Eesti Kultuuri Koja 21. nov 2021 pressiteatele, mille sain EALi listi kaudu.)

Ülejäänud fotod on tõepoolest grafititest, millel erisugused näod – narrid, naised, tulnukad, mesilind jm. Need on tehtud Kadaka, Pääsküla, Astangu, Lilleküla ja teiste paikade seintelt ja müüridelt. Võimalik, et neiski on ainest kunstipreemia jaoks... kunagi tulevikus.

Portreetaotlusi ja -hakatisi, mida ka naivismiks nimetada sünniks, on seintel ja müüridel palju, neid on siinses blogis ka varem näha olnud ja tuleb edaspidigi. Tänane valik on niisugune.

Moblafotod, aug-nov 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Vaatamisi: novembris jäid silma...

Novembris olen filme, sarju ja saateid vähe vaadanud. Raamatuid see-eest olen sel kuul rohkem lugenud ja eks valitsebki omamoodi kord või korrapäratus, et kui loen rohkem, siis vaatan vähem ja vastupidi.

TV2s (ja Jupiteris) näidatud neljast toidukuu dokist vaatasin kolme ja neist olen kirjutanud siin.

„Tema nimi oli Grace Kelly“ („Her Name was Grace Kelly“; Prantsusmaa, 2020). Monaco vürstikoja heakskiidul tehtud dokk, milles näidati seni avalikkuseni jõudmata kaadreid filmitähest vürstinna elust. Ilma intriigita, lihtsalt kui naist ja ema.

Sarjadest olen vaadanud ainult kaht krimkat. „Midsomeri mõrvade“ 22. hooaeg pikemat käsitelu ei vaja, sest selle osad on juba aastakümneid üsna ühetaolisel tasemel: parasjagu põnevust ja vähe hingekriipivust. Sel hooajal on antud rohkem mänguruumi Barnaby komando teistele liikmetele ja tema naisele, mis muudab asja natuke segasemaks, sest ka nemad pole äparduste eest kaitstud.

„Nuuskijat“ („Нюхач“; Ukraina) hakkasin vaatama, et näha, kes on ja kuidas mängib Tallinnast pärit näitleja Kirill Käro, kes Venemaal just „Nuuskijaga“ väga populaarseks sai. Esimese hooaja järel mõtlesin, et oli jah vägagi põnev, aga mul sai kuritegude vaatamisest villand. Pidasin pausi ja vaatan siiski vähehaaval edasi, sest teadupärast toimub 3. ja vist ka 4. hooajal hulk tegevust Tallinnas, mistõttu olen uudishimulik. Käro on ülima haistmisvõimega eksperdina omapärane ja üpris veenev, vähemalt teise hooaja keskpaigani. Rohkem ei ole ma veel jõudnud vaadata.

Saadetest vaatan igal nädalalõpul ETV+ telemängu „Mis? Kus? Millal?“  („Что? Где? Когда?“) teist hooaega. Eelmisel aastal hakkas see mulle meeldima, tänavu jätkan. Tuleb tunnistada et Eesti noored intelligentsed venelased on asjalikud ja targad. Saatejuhil, sel rangel häälel on aga minu jaoks liiga ilmselt kaptenite ja võistkondade hulgas oma sümpaatiad ja antipaatiad – viimaste kallal võtab ta päris karmilt.
Filmiposter internetist.

Seintelt ja müüridelt - 14. Hirrrmus ohtlik!

Moblafotod, aug-sept 2021, põhiliselt Kitsekülast.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Antti Tuomainen „Jänesefaktor“

Antti Tuomainen
„Jänesefaktor“
Tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Kirjastus Varrak, 2021.

Ilmselt on viga mu huumorimeeles, sest Antti Tuomaise „Jänesefaktor“ („Jäniskerroin“, Otava, 2020) ei tundunud mulle naljakana. Ometi valisin raamatu Varraku pakkumistest lugemiseks just seetõttu, et 2019. a tituleeris The Times Tuomaise Euroopa naljakaimaks kirjanikuks ja teda saadab maailmas suur lugejamenu.
 
Minu jaoks on selle krimka väärtuseks omapärane peategelane, seltsimatuse pärast kindlustusseltsist kinga saanud kindlustusmatemaatik Henri Koskinen. Täpne matemaatiline mõtte- ja meelelaad on talle lausa vaimustavalt abiks nii riskianalüüsi tegemisel kui ka kõiksugustest sekeldustest terve nahaga pääsemisel. Matemaatikuna on ta kirglik, arvutab välja oma tegevuse kõik riskid, nende ärahoidmise viisid ja võimalused. Matemaatika on talle ka kättemaksu- ja kaitsevahend.

Tagakaane raamatututvustusest.

Matemaatika on muutnud ta täpseks väljaütlemistes ja eesmärkide taotlemises. Ootamatult päranduseks saadud seikluspark pakub talle palju lahendamist nõudvaid ülesandeid, mille täitmisel ta muu hulgas ikka ja jälle peab selgitama, mille poolest seikluspark lõbustuspargist erineb.

Veel on Henri Koskinen suur filosoofia austaja. Tema elus on koguni kaks Schopenhauerit – üks neist suur mõtleja, teine aga las jääb teile teadmatuks, kuni te raamatu lugemiseni jõuate.

Mingil hetkel siseneb tema ellu ka Laura, kellega kaasnevad niihästi suur südamevalu kui ka enneolematu rõõm. Veel on selles teoses hulk kummalisi tegelasi nii seikluspargi töötajate kui ka rahanäljas kurikaelte hulgas.

„Matemaatika teeb maa peal imesid, ma tean seda. Aga mingil põhjusel on mul keeruline mõelda, et see kõik oleks selle tulemus. Ma ei tea, miks. Võib-olla ütlevad mulle üldine elukogemus ja kümned tuhanded tehtud arvutused, et matemaatiline ärkamine on lõpuks vaid väheste privileeg.“

Kahtlemata paneb „Jänesefaktor“ paljusid lugejaid triloogia kaht järgmist osa ootama. Soome ajakirjanduses on kirjutatud ka sellest, et Hollywood on omandanud õiguse teha „Jänesefaktori“ alusel film, milles peaosa mängiks Steve Carrell.

Eestikeelse väljaande kaanepilti ei pea ma õnnestunuks. See ei oleks mind lugema kutsunud. Soomekeelse esmatrüki kaanepilt on küll tunduvalt lakoonilisem, kuid sisuga haakuvalt täpsem ja jätab rohkem mõtlemisruumi.

Pealkirja „Jäniskerroin“ oleksin pigem tõlkinud „Jänesetegur“. Sõnaraamatud pakuvad ka muid võimalusi, kuid arvatavasti on tõlkijale eeskujuks olnud ingliskeelse tõlke pealkiri „The Rabbit Factor“.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt - 13.

Mõnikord on loominguliselt lähenetud ka ehitusplatsi ümbritsevale tarale. See näide on oktoobri alguses Kadaka tee kandist. Tuul oli samuti tarale loominguliselt lähenenud ja selle kohati uppi ajanud. Aga küllap see nüüdseks on jälle püsti pandud või oma ülesande täitnud ja maha võetud. Päris kirev värvilaik ja näide sellest, et ehitusplatsi ümbritsev tõke ei pea tingimata olema hallilt ühetooniline ja silmale igav.

Moblafotod, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Ühe ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks

Just nüüd, tänavuse novembri algul möödub 75 aastat Eesti ühe populaarsema noorteajakirja Noorus ilmuma hakkamisest. Muutlikud ajad ja olud ei lasknud Noorusel küll praeguseni ilmuda, ajakirja elukaar sai otsa veidi enne uue sajandi algust, aga meeles on see mitmekülgne väljaanne veel paljudel, kelle elu see ühel või teisel viisil mõjutas.

Panen siia selle ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks mõned katked oma raamatu „Nooruse lugu“ (sarjas „Aja lugu“, Petrone Print, 2017) peatükkidest „Nooruse sünd“ ja „Esimeste tegijate meenutusi“, meelde tuletamaks seda ammust aega, mil Noorus alguse sai.

„NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.

Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“
Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi... /- - -/ Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.“

„1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.

Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.

Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“

Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.

Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud. /- - -/

Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.

Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.

„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“

Mis Noorusest edasi sai, milliseks kujunes tema elutee, millega köideti lugejaid, kes ja kuidas ajakirja tegid ja kes temaga pahandama kippusid, kuidas trükiarv 130 000 eksemplarini tõusis, miks Noorus lõpuks hääbus ja veel paljust muust olen kirjutanud oma raamatus, samuti saab omas ajas legendaarseks kujunenud ajakirja käekäiku jälgida raamatukogudes säilinud aastakäikudest ja internetist.  Võib-olla leiate neist enda jaoks põnevat.

Seintelt ja müüridelt - 12. Veel garaažipealsetelt

Moblafotod, oktoober 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!