Keegi on öelnud palju tsiteeritud tõdemuse: „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha“. Tuleb tunnistada, et grafitid ei jää mõnikord kunstiteostest sugugi maha, sobivad nendega kõrvutada ja võrrelda, on vahetevahel paremadki, teinekord mõjuvad aga millegi suurema eeltöö või visandina. Hinnang sõltub paljuski vaataja silmadest ja valitud värvi(tooni)dest. Võtame näiteks näod, need omamoodi portreed.
Kõrvalolev pilt ei ole seintelt ega müüridelt, kuigi sobiks neile grafitiks küll. Tegemist on president Lennart Meri ootamatu pildikeelega portreega, mis tõi Eesti Kultuuri Tegu 2020 auhinnatseremoonial Peeter Alliku nimelise kunstipreemia litograaf Jaak Visnapile. (Foto oli lisatud Eesti Kultuuri Koja 21. nov 2021 pressiteatele, mille sain EALi listi kaudu.)
Ülejäänud fotod on tõepoolest grafititest, millel erisugused näod – narrid, naised, tulnukad, mesilind jm. Need on tehtud Kadaka, Pääsküla, Astangu, Lilleküla ja teiste paikade seintelt ja müüridelt. Võimalik, et neiski on ainest kunstipreemia jaoks... kunagi tulevikus.
Portreetaotlusi ja -hakatisi, mida ka naivismiks nimetada sünniks, on seintel ja müüridel palju, neid on siinses blogis ka varem näha olnud ja tuleb edaspidigi. Tänane valik on niisugune.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!
No comments:
Post a Comment