Vaatamisi: novembris jäid silma...

Novembris olen filme, sarju ja saateid vähe vaadanud. Raamatuid see-eest olen sel kuul rohkem lugenud ja eks valitsebki omamoodi kord või korrapäratus, et kui loen rohkem, siis vaatan vähem ja vastupidi.

TV2s (ja Jupiteris) näidatud neljast toidukuu dokist vaatasin kolme ja neist olen kirjutanud siin.

„Tema nimi oli Grace Kelly“ („Her Name was Grace Kelly“; Prantsusmaa, 2020). Monaco vürstikoja heakskiidul tehtud dokk, milles näidati seni avalikkuseni jõudmata kaadreid filmitähest vürstinna elust. Ilma intriigita, lihtsalt kui naist ja ema.

Sarjadest olen vaadanud ainult kaht krimkat. „Midsomeri mõrvade“ 22. hooaeg pikemat käsitelu ei vaja, sest selle osad on juba aastakümneid üsna ühetaolisel tasemel: parasjagu põnevust ja vähe hingekriipivust. Sel hooajal on antud rohkem mänguruumi Barnaby komando teistele liikmetele ja tema naisele, mis muudab asja natuke segasemaks, sest ka nemad pole äparduste eest kaitstud.

„Nuuskijat“ („Нюхач“; Ukraina) hakkasin vaatama, et näha, kes on ja kuidas mängib Tallinnast pärit näitleja Kirill Käro, kes Venemaal just „Nuuskijaga“ väga populaarseks sai. Esimese hooaja järel mõtlesin, et oli jah vägagi põnev, aga mul sai kuritegude vaatamisest villand. Pidasin pausi ja vaatan siiski vähehaaval edasi, sest teadupärast toimub 3. ja vist ka 4. hooajal hulk tegevust Tallinnas, mistõttu olen uudishimulik. Käro on ülima haistmisvõimega eksperdina omapärane ja üpris veenev, vähemalt teise hooaja keskpaigani. Rohkem ei ole ma veel jõudnud vaadata.

Saadetest vaatan igal nädalalõpul ETV+ telemängu „Mis? Kus? Millal?“  („Что? Где? Когда?“) teist hooaega. Eelmisel aastal hakkas see mulle meeldima, tänavu jätkan. Tuleb tunnistada et Eesti noored intelligentsed venelased on asjalikud ja targad. Saatejuhil, sel rangel häälel on aga minu jaoks liiga ilmselt kaptenite ja võistkondade hulgas oma sümpaatiad ja antipaatiad – viimaste kallal võtab ta päris karmilt.
Filmiposter internetist.