Iris Murdoch
„Meri, meri“
Varraku kuldsari.
Inglise keelest tõlkinud Vilma Jürisalu.
584 lk.
Kirjastus Varrak, 2022.
Mäletan hästi oma vaimustust, kui Iris Murdochi „The Sea, the Sea“ (1978) eestikeelses tõlkes esmakordselt ilmus (1996). Pidasin seda üheks paremaks ja hoogsamaks armastusromaaniks üldse. Hiljutist kordustrükki aga lugesin, et saada teada, kuidas „Meri, meri“ mulle veerand sajandit hiljem mõjub, kas pettun või kestab vaimustus endiselt.
Iiri-inglise kirjaniku ja filosoofi Dame Iris Murdochi (15. juuli 1919 – 8. veebr 1999) 18. teos sai ilmumisjärgselt Bookeri auhinna ja hulgaliselt kirglikke lugejaid. Olemuselt väga mitmetahulise romaanina suudab „Meri, meri“ köita paljusid. Esiteks neid, kes millegipoolest sarnanevad Murdochi tegelastele, ahastavad igapäevaelu üle, põevad loomepalavikku, on hingeahastuses või vaevlevad üksinduses. Teiseks neid, kes nii laias maailmas kui ka raamatutes otsivad erisuguseid karaktereid, jälgivad inimsuhetes toimuvat, vaimustuvad manipuleerijatest või panevad pahaks enda omast erinevat mõtteviisi. Kolmandaks neid, keda paelub filosoofia, sest romaanis on rohkesti mõtisklusi, kõikvõimalikke sujuvalt pealetükkimatuid viiteid, mitmesuguseid vaatenurki, paljude suurvaimude ja -mõtlejate seisukohti, milles võib kahelda, aga mida võib ka omaks võtta. Erilisel kohal on idamaade filosoofia, päris palju on Tiibeti budismi mõjutusi.
Võimalike huvitujate loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Kindlasti ei tohiks sellest puududa need, keda huvitab antiiktragöödiate või Shakespeare'i loomingu suurejoonelisus või sisukad arutlused teatrikunstist. Samuti on „Meri, meri“ tõeline maiuspala loodusest innustunutele, sest romaan, mis kohati suurepärast teatrilavastust meenutab, leiab aset looduse vägevate vaatemängude keskmes, vahel nii mühava, teinekord ürgvaikse, aga alati lõpututes värvitoonides mere kaljustel kallastel, kus ka üksikuid kivitükke ja lahjat taimestikku on kirjeldatud tohutu täpsusega.
Täpsus on üks seda raamatut iseloomustavatest omadustest. Aga see täpsus ei mõju igavalt, vaid köidab lugejat järjest enam. Tõlkija nimetas seda ühes ERR-is tallel olevas intervjuus „irooniliseks täpsuseks“.
Raamatututvustusest: „Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa“. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.“
Ei, ma ei pettunud raamatut taas lugedes, vaid olen endiselt vaimustunud. Kuid teistmoodi.
Ka pärast paljusid aastaid oli „Meri, meri“ hoogne ja üsna ettearvamatu tegevuskäiguga armastusromaan. Aga nüüd oli see minu jaoks siiski eelkõige teos sellest, kui saatuslikuks võib järjest süvenev kinnisidee kujuneda nii selle omanikule kui ka kõigile, kes temaga kokku põrkuvad. Kuidas oma eesmärgi saavutamise nimel ei kohkuta tagasi mitte millegi ees, kuidas kinnismõtte esialgne näiline ilu ja õilsus muundub laastavaks purustuseks, millest on raske pääseda. Kuidas elu pillub inimesi omatahtsi nagu merelained, kuidas head kavatsused võivad halba põhjustada ja kuidas süveneb kahtlus, kas need kavatsused üldse olidki kunagi head või elas neis ainult vajadus omada, manipuleerida, teiste saatust juhtida. On peaaegu võimatu päästa kedagi, kes päästmist ei taha.
Iris Murdochi „The Sea, the Sea“ esimese väljaande (1978) kaanel, mis siin kõrval, oli maailmakuulsa Jaapani kunstniku Hokusai (1760-1849) tuntuim pilt „Kanagawa suur laine“ (u 1831), mis väljendab raamatu meeleolu ja ajatust erilise selgusega.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
No comments:
Post a Comment