Aastavahetust oodates

Mulle meeldib tänavune lumerohke aastalõpp. Väljas on niisama ilusad hanged, nagu olid minu lapsepõlves. Tean küll, et paljud nurisevad puhastamata teede pärast, aga jalakäijana on autoomanike sõidu- ja parkimismured mulle üpris kauged.

Meie pikal paneelmajal on tubli kojamees. Veel olulisem on see, et juba eelmisel talvel muretses korteriühistu kõikidesse trepikodadesse lumelabida. Nüüd saab igaüks soovi korral lund rookida. Soovijaid on päris palju, sest mõnele meeldibki lumerookimine, mõnele jälle on see trenni eest, autoomanikud puhastavad oma parkimisala, keegi puhastab välistrepi lähedusest. Aeg-ajalt sõidab maja eest läbi lumesahk. Kui sellest läbisõidust lumevallid jäävad, roogitakse need kähku ära. Igatahes on meil toredad inimesed.

Jõuluõhtul lumesajus jalutades sattusime kokku naabrimehega, kes poe poolt tuli ja veidi vintis oli. Tahtis suhelda, rääkis maast ja ilmast, meenutas, kui kaua me oleme juba ühes majas elanud ja siis meid kallistuse ja põsemusiga kostitas, ise sõnades, et rääkigu see Putin mida tahes, meie teiega oleme sõbrad. Olen nüüdseks kolm korda vaktsineeritud, sestap ei saa vist pakases antud põsemusi ohuks pidada. Naljakas oli ja hea tuju tegi. Kuigi maailm ümberringi on keeruline ja vahetevahel või järjest sagedamini omadega pahuksis. Aga eks sõprus olegi seda tähtsam.

See siin on mu esimene postitus uue (kasutatud) arvutiga, mis on eelmisest silmasõbralikum ja mille kallis inimene mulle käepäraseks sättis. Uueks aastaks ma mingeid lubadusi ei anna, kuid see ei tähenda, et mul soove, ootusi ja lootusi pole. Muidugi tahan, nagu me kõik, et uus tuleks parem, kuid mu tänavune aasta oli ka igati tore.

Ja et see tõenäoliselt 2021. aastal mu viimane blogipostitus on, saagu siia soovisõnade juurde vahvad lumememmed ühelt Astangu grafitilt.

Blogisõpradele soovin, et teie aastavahetus oleks lustlik, nääriöö meeleolukalt salapärane ning 2022. aasta rahulik, terve, edukas ja õnnelik.

Grafiti moblafoto Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.