Õhtused hõllandused

Seekord pidin küll ülikiiresti loobuma eelmises postituses kavatsetud blogipuhkuse plaanist. Ma ei saa ju jätta selle blogi vikerkaartekogu täiendamata paari ilusa hetkega suurejoonelisest kaunist vaatemängust, mis loodusel õhtul pakkuda oli.

Kuhugi ei pidanud minema, piletit ei pidanud ostma - ta tuli ise mu akna taha. Täies ilus. Kauaks ajaks. Ja kui ta aeglaselt haihtuma hakkas, oli taevas imeliselt hõbedavärvi, eriliselt läbipaistva hõllandusliku pilveloori all, mille servast juba sinist voogama hakkas.