Sellel pildil on kõik praakpildi tunnused: sõidukiiruse tõttu hägustunud objekt, bussisõitjate ja pildistajate peegeldused mitte päris puhtal aknaklaasil, üht ja teist veel. Siiski ei raatsinud ma seda võtet kustutada.
Sellel pildil on ka aimatav taust: nördimus, et kas tõesti nii kauni kindluse juures peatust ei tulegi, sest küll vaataks ja imetleks. Aga peatust pole ette nähtud, vähemasti mitte seekord ja selles kohas.
Kui paljudest hetkedest ja asjadest, meeleoludest ja vaadetest kihutame me siin elus peatumata mööda. Aeg sunnib tagant. Kiirus on sees. Kell kukub enne, kui sihtkohta jõuame...Ometigi tasub mõnikord peatuda, akna tagant tõusta, väljuda, vaadata, end sirgu ajada, sõõm värsket õhku sisse hingata, imetleda, aru pidada. Mõnikord võime nii toimides leida akna tagant oma unistuse.
See pilt siin jäigi vaid aknataguseks. Kindlusest hulk maad eemal peatus küll tehti, aga nii võimsat vaadet müüridele sealt enam ei avanenud.
Mullu 1. augustil, täieliku päikesevarjutuse ajal, Wales, Conwy.
Teised aknast vaatajad on siin.
Britimaa on lahe..just omade vanade majade pärast...
ReplyDeleteHea, et seegi olemas :)
pildile peaks siis nimeks panema: "peaaegu et käega katsutav",
ReplyDeletevarju ka silmas pidades.
:)
Võimas :) Ja kui oleks veel torni ülemisest aknast saanud pilgu välja heita...
ReplyDelete"Kui paljudest hetkedest ja asjadest, meeleoludest ja vaadetest kihutame me siin elus peatumata mööda. Aeg..."
ReplyDeleteMulle läks see hirmsasti hinge ja tegi nii kurvaks.
Uhke loss ja peaaegu käega katsutav. Aga ehk kunagi teine kord...
ReplyDeletetekitab unistusi see pilt...
ReplyDelete