Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“

Mart Kadastik
„Nüüd ma siis kirjutan“
Elutööraamat.
Kirjastus Varrak, 2016.

See ei ole arvustus.

Elulooraamatuid (eelkõige autobiograafiaid) ja antud juhul koguni elutööraamatut arvustada on minu arusaamist mööda tänamatu tegevus. Neis on ju inimese elu ja kuidas siis ikka kõrvaltvaatajana kellegi kohta öelda, et see või too elu või elutöö ei ole õnnestunud või et on osaliselt viltu läinud või midagi muud sellist. Igaüks ise teab, mida ta oma eluga teeb ja kuidas elab oma parima äratundmise järgi, kui elu ise selleks võimaluse annab. Küllap on elutööga samamoodi.

Sel põhjusel on allpool lihtsalt mõned mu mõtted selle raamatu läbilugemise järel.

Mart Kadastiku romaanid mulle ei meeldi. Aga tema elutöö ülevaadet lugesin huviga. Esiteks sellepärast, et ajaperiood, mida see hõlmab, on mulle hästi tuttav, läbi elatud.

Teiseks sellepärast, et enamik raamatu tegelasi on mulle ühe või teise kandi pealt elust tuttavad, paljud on kolleegid või olen nendega muidu kokku puutunud. Mõnda neist iseloomustab Kadastik mulle ootamatust või uuest küljest, teiste puhul tundsin äratundmisrõõmu.

Kolmandaks sellepärast, et niisugust mahukat ajakirjanduse ajalugu on huvitav lugeda ka siis, kui enam ise otseselt sellega kokku ei puutu. Pealegi on see periood Eesti ajakirjandusest juba ammu kirjapanijat oodanud ja Kadastik oma kogemusega sobib selleks ideaalilähedaselt. TÜ ajakirjandustudengid võivad küll Kadastikule pahased olla, et ta nii paksu raamatu kirjutas – nende jaoks kujuneb see kindlasti oluliseks õppevahendiks.

Neljandaks sellepärast, et kui 1982. aasta lõpul ja 1983. aasta alguses Edasile Ilmar Rattuse Tallinnasse tuleku järel uut peatoimetajat (toona nimetati ajalehtedes neid küll toimetajateks) otsiti, tehti sellesse ametisse astumise ettepanek mitmele inimesele Rahva Hääle toimetuses, kus toona töötasin, sealhulgas ka mulle. Ütlesin ära, sest  mitmesugustel põhjustel ei tahtnud ma Tartusse elama minna. Ka teisi soovijaid polnud.  Kadastiku memuaare lugedes aga oli mul huvitav neile kaasa mõtelda mängulise hinnanguvõimalusega, et kas ma oleksin Edasi toimetuse juhtimisega üldse hakkama saanud. Kokkuvõttes usun, et Kadastikul õnnestus see märksa paremini, kui mina olnuksin suutnud – ta rajas endisest rajoonilehest, mis küll erakordselt populaarne oli, selle Postimehe, mida praegu tunneme. Raamat pulbitseb tema ettenägelikkusest ja ärivaistust, heast orienteerumisest muutlikus ajas ja oludes, samuti oskusest leida rahakaid ja mõjukaid sõpru ning koostööpartnereid.

Võiksin loetleda veel hulga punkte, miks „Nüüd ma siis kirjutan“ mulle huvitav on. Ärisaladusi ma sellest ei otsinud, kuigi mõnda mulle saladuseks olnud asjadekäiku või toimunud sündmuste tausta oli päris põnev teada saada.

Aga plussiks ei pea ma seda, et Kadastiku raamat on suures osas solvumisest – kuigi just see solvumine raamatu kirjutamise ajendas, nagu Kadastik mitu korda väitnud on. Jah, inimesel on õigus oma elus kibestuda. Aga paraku on nii, et kui me elus ühe või teise ameti maha paneme või omanikuõigusest loobume, tulevad uued tegijad, kes ei toimi enam meie, vaid enda arusaamise järgi. Rong sõidab meieta edasi, kõik elavad edasi uutes rollides. Lugeja armastab intriige ja müüginumbritele tuleb neist kirjutamine igati kasuks, aga samas paneb ainult aja kulg niisugused hiljutised sündmused hoopis kunagi hiljem õigesse mõõtkavasse.

Kadastiku elutööraamatu kujundus mulle esialgu ei meeldinud, aga hetkest, mil hakkasin kaaneümbrise pildil nägema „Kadastiku vaimu Postimehe kohal“, asi muutus. Sobib küll.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.