Valve Kirsipuud meenutades

Eile tulnud surmasõnum oli ootamatu ja tuletas mulle meelde kõiki mu kohtumisi Valve Kirsipuuga. Olen temast kirjutanud mitu pikemat lugu eri väljaannetele ja hulga lühemaid samuti. Iga sellise loo kirjutamisega käisid kokku pikad koosistumised ja vestlused nii Valve kodus kui mujalgi.

Saime hästi läbi ja kui sattusime ühistele väljasõitudele, näiteks ajakirjanike liidu tööstussektsiooni mitmepäevastele teekondadele, olime sageli toakaaslased. Rääkisime kõikvõimalikest asjadest, sest Valvet huvitas kõik ja tal oli väga lai silmaring ning särtsakas ellusuhtumine. Elus olime sina peal, avaldatud intervjuudes ja artiklites  teietasime.

Viimastel aastatel kohtusime küll vähem, vaid paar korda Teadlaste Maja üritustel, aga nendeltki mäletan Valvet ikka elurõõmsana ja asjaliku uudishimutsejana.

2001. aasta novembrikuu Elukirjas ilmus minu intervjuu Valvega rubriigis „Vana tegija“. Avafoto tegi tookord Tiit Koha. Eneseirooniliselt kahmas Valve oma kogust kätte raamatu „Hukutav upsakus“ – ise ta küll upsakas polnud, kuigi Eesti elu tõelise staarina võinuks olla. Ülejäänud pildid olid Valve rikkalikust erakogust. Siia panen 2001. aasta augustis valminud intervjuu esialgse teksti, mille Valve läbi luges ja heaks kiitis. Ajakirjas ilmus see mõnevõrra lühendatuna.  Kes pikki blogipostitusi ei salli, võib lugemise siinkohal katki jätta.

VALVE KIRSIPUU: UUDISHIMU VIIB MIND EDASI 
Linda Järve

Valve Kirsipuu on sündinud 1933. aastal Tallinnas, õppinud Tallinna 18.  ja 13. algkoolis, 7. keskkoolis, arve- ja plaanindustehnikumis, TPI-s ja NSV Liidu majandusmatemaatika keskinstituudis. Kõik koolid on ta lõpetanud kiitusega. 1965. aastast on ta majanduskandidaat, 1982. aastast dotsent. Pärast aspirantuuri Moskvas oli tema põhiliseks töökohaks Eesti Teaduste Akadeemia,  nii majandusinstituut kui ka rahvussuhete ja sotsioloogia instituut. Selle kõrval oli ta 1965-1993 Eesti Raadio majanduskommentaator, kelle saated iga aastaga aina populaarsemaks läksid, kuni 1983-1993 aasta "Majanduskommentaarini" välja.
Valve Kirsipuu abikaasa oli Friedrich Kirsipuu, keda aga enamasti Tiiduks kutsuti. Ka vanem poeg on Tiit, noorem aga Mart. Vanem poeg on isa kombel valinud tegevusalaks ehitamise, noorem tegeleb ema jälgedes majandusega. Vanaema Valvele teevad rõõmu neli lastelast: Karl (12), Nele (10), Mattis (9) ja Herman (3).
Riigikogulase Valve Kirsipuu tegevus on rahvale pidevalt näha olnud. Oma panuse eest Eesti ellu on ta Riigivapi ordeni V järgu kavaler.

Valve Kirsipuu toob lauale oma lemmikkruusid – sinisest kaladega kohviserviisist, mis talle kui Kalade tähtkujus sündinule südamelähedane on. Tema korter on värvikirev, maitsekas ja mugav, kusjuures kõik sopikesed on osavalt ära kasutatud. Ja me alustame.

Küllap oleks patt, kui “Elukirjas” ei kirjutataks inimesest, kelle neiupõlvenimi on Elu. Kas perekonnanimi Elu annab inimesele elurõõmu? Kust see nimi pärit ja kuidas teid mõjutanud on?
“See on väga hea küsimus, sest seob minu neiupõlvenime elurõõmuga. Selles on tõetera sees. Üldiselt olen väga eluhimuline, aga seda saab olla ainult koos rõõmuga. Elu on eestistatud nimi. Teatavasti oli 1930. aastate teisel poolel suur eestistamise laine. Minu isa ja minu sünnijärgne perekonnanimi oli Ello. Isal oli minu arvates üldse imekaunis nimi – Ernst Ello. Oma suguvõsas eestistas ta oma nime ainukesena. Tema kaks venda jäid Ellodeks edasi. Ta eestistas mõlemad nimed ja nii sai Ernst Ellost Ants Elu.
Minul on ka kaks venda. Nimi Elu seondub nii palju elulähedusega, et see võib mõnikord tüütuks muutuda. Vanem vend võttis 1950. aastatel tagasi oma varasema nime Ello. Noorem vend, kes oli sündinud Eluna, jäigi Eluks. Kumbki tahtis kanda seda nime, millega sündinud oli. Olin eestistamise ajal nii väike, et isaga sellest ei vestelnud. Tundub, et ema nii väga temaga nõus ei olnud, aga mida mees ütles, seda mees tegi.
Ka minu ema Elvine Johanna, keda Elliks kutsuti, suguvõsas toimus midagi analoogilist. Tema nimi oli Tikerberg. Ema poolt kaks onu eestistasid end Tikerpuuks.
Mina sain nime Elu kanda suhteliselt lühikest aega ja mind see eriti ei seganud. Head nimed ju – Valve Elu, eluvalve.”

Kas teid nime pärast ka narritud on?
“Lapsepõlves mitte. Pigem narritakse praegu seoses naabrivalvega. Suvekodus ütleb naabrimees ikka, no mis meil viga elada, naabri-Valve kohe omast käest võtta.
Elu ei seganud mind, aga Valve nimi mulle väga ei meeldinud. Nagu oleks koguaeg valves. Uurisin, miks mulle niisugune nimi pandi ja ema ütles, et sel ajal, kui mina sündisin, meeldis talle väga kirjanik Valve Saretok. Isa oli soovinud mulle nimeks panna Luule, aga ema tahtmine jäi peale.”

Mis veel meenub lapsepõlvest ja lähedastest?
“Mõlemad vanaisad olid surnud enne minu sündi. Vanaemad elasid. Mul on neist väga head mälestused, kuigi nad ei olnud muinasjutuvanaemad, kes oleks õhtuti võtnud lapsed põlve peale ja rääkinud mingit juttu, vaid töökad ja elus karastunud inimesed. Ka minu ema oskas suurepäraselt vastu panna eluraskustele, mis kahtlemata olid mitte päris igapäevased, kuigi terve Eesti rahvas on käinud sotsialismi hammasrataste vahelt läbi. Ema jäi 1944. aastal üksinda kahe väikese lapsega, kolmas tulekul. Isa oli sunnitud tagasitulevate Nõukogude vägede eest ära minema. Arvan, et me ei oleks jäänud Eestisse, kui ema poleks väikest beebit oodanud. Ta otsustas jääda oma kodukohta. Mäletan isegi viimast ööd enne, kui isa ära läks. Sõjaväelasena ei olnud tal mingit valikut, sest Vene väed tulid 21. septembri öösel Tallinnasse. Pärast venelaste sissetulekut viidi ema kohe ülekuulamisele, et teada saada, kus isa on. Pean saatust tänama, et ema siiski vabaks lasti ja sai hakata oma lapsi kasvatama. Ema ei kandnud oma muresid ilma peale. Meile vanema vennaga oli tol ajal nähtu tõeline elukool: kuidas mittemillestki võib midagi teha ja püsima jääda ka siis, kui kõnnid noateral. Kiitust ja tänu, mida ema suhtes tunnen, ei ole võimalik väljendada. Mu ema oli suhteliselt noor, 66-aastane, kui ta suri. ”

Kes teid on elus veel mõjutanud?
“Mind on väga palju mõjutanud kirjandus. Olin päris noor, 10-11-aastane, kui mind hakkasid huvitama teatud määral filosoofilise tagapõhjaga teosed elu eesmärkidest ja -mõttest, enese arendamisest. Meil oli kodus palju raamatuid. Enamasti olid need trükitud eesti ajal, kuni 1941. aastani. Pean enese kujunemise aluseks just nimelt seda kirjandust, mida ise soovisin lugeda, mitte koolis peale sunnitut.
Elasin Tallinnas Sügise tänaval, kus paljudel meie naabritel olid suured huvitavad raamatukogud. Olen senini tänulik neile peredele, kes võimaldasid mul lugeda oma raamatuid. Mu koolitee on olnud keeruline ja kummaline. Ei olnud kerge koolis käia ajal, kui ema üksipäini pidi meid kolme kasvatama. Selle tulemusena olin 8. klassist sunnitud minema tehnikumi, sest seal maksti stipendiumi, mis oli täiesti arvestatav sissetulek meie igapäevaelus.”

Kunagi rääkisite, et õmblesite oma kleidile monogrammi ja sellest tõusis suur pahandus...  
“Jah, see oli viiendas-kuuendas klassis. Õmblesin endale tähed VE tumesinisele kleidile. See tuli nii hästi välja, et üks meie õpetajatest – arvan, et see oli vanatüdruk –, nentis küüniliselt, et mõni  ütleb, et on vaene, aga vaadake, kuidas ise riides käib. Kusjuures see vägagi tagasihoidlik kleit torkas silma just tänu monogrammile. Niisuguseid olukordi tuli ette.”

Nii et lapsepõlv oli pigem õpetlik kui õnnelik?
“Kui keegi praegu annab vahel mõista, et mis te, eluvõõrad tegelased, seal üleval Toompeal istute ja ei tea, kuidas maainimesed elavad, tuleb mulle meelde, et olin 12-13-aastane, kui ema käis sügiseti mulle koolist puudumiseks luba palumas, et minna nädalaks kartuleid võtma. Üks kott kartuleid oli vaja selleks, et kleit või mantel selga õmmelda  – selle võttis õmbleja, teine kott oli endale söögiks. Olime vennaga väikesed, ema oli meiega kõrvuti vao peal ja püüdis meid aidata… Muidugi oli raske, hoopis kergem oleks olnud linnas palli mängida. Aga teisest küljest mõtlen senini nendele kartulivõtmistele heldimusega.
Ma ei ütleks, et see oli õnnelik aeg, aga arvan, et elu jaoks äärmiselt kasulik ja õpetlik. Võin kindlalt öelda, et mulle lapse- ja noorpõlves ei tulnud midagi kergelt. Aga sellel, mis on raskelt kätte tulnud, on väärtus, olgu see siis materiaalne või vaimne. See tegeliku elu omal nahal tundmine andis äärmiselt rikkaliku pildi elust Eestis. Ja muidugi ka mõistmise ning elutarkuse.”

Minu kohatud inimestest olete üks kõige uudishimulikum ja jutukam. See mulje on tekkinud aastate jooksul. Raadios rääkisite enda ka kindlasti tänu neile kahele omadusele populaarseks, pluss sinna juurde tugev kriitikameel. Kas nendest omadustest on teil elus kasu või kahju olnud?
 “Et ma olen uudishimulik, selle vastu ei vaidle ma teps mitte: olen olnud uudishimulik ja jään uudishimulikuks. Minu uudishimu on eluterve, see ei ole kunagi olnud suunatud teise inimese isiku vastu. Mind ei huvita, kes kellega käib, miks, millal ja kus. Mind huvitab, miks teatud grupid elavad nii ja mitte teisiti. Äärmiselt huvitav on, kuidas elavad teised rahvad, millised on nende kombed ja tavad, mis põhjusel muutuvad eluviisid ja arusaamad. Elame globaalsete muutuste ajastul. Olen väga uudishimulik selle suhtes, mis toimub teistes riikides ja miks muutuvad põlvkondade väärtushinnangud.”

Lemmikküsimus on miks?
“Jah. Olen mitu korda elanud läbi selle eluperioodi, mil lapsed muudkui küsivad miks ja miks. See võib tüütavgi olla. Siis mõtlen, et olen ise täiskasvanuna samasugune huviline kõike teada saama, ning seletan lastele, mida tean ja oskan. Nad ju loovad niimoodi oma arusaamadele vundamenti.
Väide, et ma olen jutukas, hämmastab mind natuke. Ma ei pea ennast väga avalaks. Samas pole kunagi olnud raske leida inimestega kontakti. On meeldiv, kui täiesti võõras inimene räägib äkki oma elust palju rohkem kui mõni lähedane. See tähendab, et tal on vajadus oma muret jagada, sest jagatud mure on juba pool muret. Leian, et vahel on vaja teisi ärgitada ennast avama ja tundma, et neid mõistetakse. Tolerantsus, mõistmine ja sallivus on Eestis äärmiselt olulised.
Ja veel üks kummaline vastuolu: olles avatud ühiskonnale ja ergutades teisi endaga suhtlema, ei ole ma seda oma lähedaste suhtes. Oma peres olen alati lähtunud põhimõttest, et kui inimene tahab, siis ta räägib ise, ja kui ta ei taha, siis ei ole minu asi urgitseda. Lähedased ei arva, et olen väga jutukas. Pigem võib-olla vastupidi, et olen küllalt kinnine. Tean oma lähedastest palju rohkem, kui nad oskavad arvata, ja kardan, et oma rääkimisega ehk teeksin kellelegi haiget, sest iga inimene tahab, et tal oleks midagi puutumatut ja privaatset.
Võib-olla tuleneb see vastuolu minu noorpõlvest. Olin 21-aastane, kui abiellusin. Sain oma tulevase mehega tuttavaks, kui olin 17-aastane. Tema vanemad elasid kõrvalmajas. Esimesest tutvumishetkest oli meie vahel väga tugev vastastikune tõmme. Kahe kuu pärast võeti ta sõjaväkke Taga-Baikalimaale. Ootasin teda neli aastat. Kui ta 1953. aasta detsembris tagasi tuli, olin juba ülikooli esimesel kursusel. Aasta pärast abiellusime. Ülikooli lõpetamise järel töötasin Teaduste Akadeemia süsteemis, tema oli ehituses juhtival ametikohal. Võtsime peres kohe algusest peale seisukoha, et tööasjadest kodus ei räägita.”

Millest te kodus rääkisite?
“Põhiteemad olid kirjandus ja kultuur. Muide, meie kirjanduslik maitse ei ühtinud. Abikaasale oli väga meelepärane kõik see, mis oli seotud sõjaga, diplomaatiaga ja ajalooga. Ta oli väga meheliku ellusuhtumisega – kõik, millega ta tegeles, pidi olema jõuline ja sihipärane. Mina muidugi olin huvitatud rohkem “naistekatest” ja klassikutest. Klassikaline kirjandus oli ka meie ühine kiindumus. Olime mõlemad äärmiselt teatri- ja kinolembesed. Kuni meil lapsi ei olnud, käisime peaaegu igal esietendusel.
Ka kunstikogumine oli meie ühine huvi. Meie pere kunst on muretsetud või kingiks saadud sel perioodil, kui mees veel elus oli. Uuemat on lisandunud põhiliselt tänu minu reisidele eksootilistesse paikadesse.
Mina olin väga muusikalembene. Laulsin TPI naiskooris, mitmes ansamblis ja isegi solistina, kusjuures mulle on alati meeldinud olla mõnes kollektiivis väljaspool kodu. Mees laulis hästi, mängis ka mõnd pilli. Aga teda ei huvitanud kollektiivne tegevus, ta oli väga kodukeskne, kodu oli tema maailm.”

“Klaver põõsas” saates ei ole te esinenud?
“Kõik minu sõbrad ja tuttavad on sama küsinud. Arvan, et “Klaver põõsas” elab niigi hästi.”

Olete kogunud  luulet heliplaatidel...
“Mitte ainult heliplaatidel. Arvan, et mul on päris korralik eesti luule kogu. Aga kui palju praegu üldse on neid peresid, kus mängitakse veel plaate? Luuleplaadid on mul alles, ka olen üht-teist alles hoidnud muusikaplaatidest. Hiljaaegu pojad küsisid, et ema, kas hävitame need plaadid ära. Vastasin, et see ei tule kõne allagi, sest ma olen saanud suure  naudingu nende kuulamisest.
Mul on plaadid, kus Jaan Kaplinski, Arvi Siig ja Paul-Eerik Rummo ise loevad oma luulet. Paul-Eerik Rummo on praegu mu kolleeg. Näen teda iga päev riigiasju ajamas ja aeg-ajalt olen lihtsalt unustanud, et ta on kirjutanud väga häid luuletusi. Rasketes ja keerulistes olukordades olen ikka võtnud luulekogu kätte või kuulanud luulet plaadilt. Kui mu ema suri aastal 1976, siis oli mu lemmikuks Paul-Eerik Rummo luuletus: “Üks kuningas oli kord maata…”. See on liigutav lugu väikesest kuningast, kes kogu elu unistas, et tal oleks oma maa ja kroon, ning surigi selle täitumata unistusega. Kui ta oli juba kaua olnud maa all, varisesid ühel päeval kirstulauad kokku ning kikkapuu juured ajasid end laudade vahelt läbi ja maa tuli kuninga juurde.
Minu jaoks oli see nagu luuletus minu emast, kes suurte raskustega pürgis päev päeva kõrval millegi poole, kuid tegelikult ei saanudki seda kätte, mida tahtis, sest kogu tema jõud, vaev ja aeg läks selleks, et hoida elus oma kolme last.”

Oleme rääkinud tõsistest asjadest, ka järgmine küsimus on väga tõsine. Kas abikaasa surm ja üksijäämine muutis teie elu palju?
“Jäin üksi pärast 42 aastat kestnud abielu. Olen rõõmus ja uhke, et mul on kaks poega ja neli lastelast. Mul ei teki hetkekski seda tunnet, et olen üksi. Jumal tänatud, ma saan nendega suhelda. Ma ei tunne mingisugust vajadust, et minu kõrval oleks keegi inimene elukaaslase mõttes, pigem vastupidi. See töö, mida teen viimased kaheksa aastat, seob mind inimestega nii tihedalt, et vahel hingan kergendatult, kui jõuan koju ja ei ole vaja arvestada kellegagi peale iseenda. Haruharva, kui saan mingisuguse eriliselt ilusa elamuse, näiteks viibin mõnes kaunis kohas siinsamas Eestis ja näen ilusat õhtutaevast, on niisugune tunne, et see on patt, et ma seda üksi näen. Keegi peaks olema, kasvõi selleks, et öelda talle, vaata, missuguseid imesid loodus suudab luua.
Mitte kunagi ei oska me aru saada või täielikult hinnata seda, mis on käeulatuses. Kui ma nüüd näiteks mõtlen nendesamade raamatute peale, mida tema luges (Valve Kirsipuu osutab käega riiulile, kus on abikaasa lemmikud ajalooraamatud ja kuhu ta nüüd ka ise ajaloolist kirjandust juurde on ostnud), mida ta mulle soovitas ja mida ma ei tahtnud lugeda, alates kasvõi Eisenhoweri eluloost või Churchillist või mis tahes muust tegelasest, siis nüüd ma loen ja näen, kui huvitav see on, ja tunnen, et ma just nimelt temaga tahaksin rääkida, sest meie maailmavaade ja arusaam elust oli küllaltki erinev. Aeg-ajalt tunnen, kui huvitav oleks nüüd, muutunud ühiskonnas, kuulata tema arvamust ühe või teise asja kohta.
Olen täiesti kindel, et niisugust inimest, nagu oli minu mees, ma enda kõrvale enam ei saa. Ja mul ei ole vaja inimest, kellega pean hakkama uuesti kohanema. Mul on jäänud väga häid sõpru ja tuttavaid nii ülikooli kui ka akadeemia päevilt. Mul on olnud head kolleegid. Arvan, et teatud küsimustes, eriti mis puudutab majandust ja selle edasiminekut, olen olnud ise küllalt jõuline.”

Kas olete enda arvates tugev analüüsija?
“Jah. Mul on sellest kasu olnud ka poliitikas. Panen sageli tähele, et poliitikas analüüsin hoopis teistmoodi, kui need inimesed, kes kunagi ei ole analüüsinud. Kõige halvem on, kui taunitakse ja tehakse otsuseid ainult järelduste järgi. Ühtegi tagajärge ei saa olla ilma põhjuseta. Kui sageli seda unustatakse!
Põhjuste ja tagajärgede seoste analüüsimine oli ju tegelikult 32 aastat minu igapäevane elu. Ei ole võimalik teadustööd teha ilma pidevate diskussioonideta. Sealt tuli ka teadmine, et ainult vaidluses sünnib tõde, kui tõde üldse on olemas.
Kui vastane oma argumentidega, oma teadmistega on tugevam kui mina, siis peaksin ju olema loll, kui temalt ei õpi. Kui suudaksime praegu ühiskonnas niisugust vaidlust tekitada, et teine pool kuulab teise ära, siis jääks väga palju konflikte olemata. Konflikt vaibub diskussioonis. Tunnen sellest ääretult puudust, olen ka püüdnud selgeks teha, et võiksime diskussioone arendada, aga olen aru saanud, et meie elu on praegu nii kiire, et vaidlusteks lihtsalt ei jää aega. Teaduste Akadeemias ütlesime selle kohta: kaua sa jõuad tulistada, kui vahepeal ei lae. Laadimine on teistelt teadmiste võtmine. See andis mulle äärmiselt palju. Kodus ei saa niimoodi vaielda, kodu vajab pehmemaid emotsioone.”

Kas teie perel on mingi eriline traditsioon?
“Meie traditsiooniks on kujunenud nüüd, mil pojad oma peredega omaette elavad, et  igal jõululaupäeval ja lihavõttelaupäeval korraldan piduliku lõunasöögi ja katan laua suure pereserviisiga. Kui terve pere kokku tuleb, on vaja, et kõik ilus oleks. Vanaema Valve võtab siis kätte, mõõdab oma lapselapsed ära ja teeb seinale märgid, kui palju keegi aasta jooksul kasvanud on. Ja sünnipäevi peetakse meie peres sellel päeval, kui tegelik sünnipäev on.
Olen väga tahtnud, et minu lapsed oleksid sama uudishimulikud nagu mina. Et nad ei kapselduks iseendasse ja näeksid oma ninaotsast kaugemale. Mõnes mõttes on see mul korda läinud. Olen Eesti Geograafia Seltsi liige. Mul ei õnnestunud tervele perele selgeks teha, et kui oluline on nende inimestega istuda õhtul kuskil lõkketule ääres, kuulata, mida nad rääkisid olemisest, elamisest, ajaloost. Aga noorema poja Mardiga käisin üheksa aastat igal suvel geograafiaseltsi ekskursioonil. Mina, kes kunagi ei ole suurt huvi tundnud botaanika vastu, võisin jääda seisma keset põldu, kui mõni professor Tartu Ülikoolist ütles äkki, et kas teate, proua, mis asja peale te praegu astusite. Selgus, et seesama kõrreke, mille peale astusin, on maailmas äärmiselt ainulaadne. Kui oleksin niisuguseid muljeid saanud iga päev suurtes annustes, siis see oleks mind tüüdanud. Et  sain neid üks kord aastas kolm-neli päeva, oli see minu jaoks erakordne doping. Hea, et sain seda pojaga jagada.
Nüüd olen püüdnud lastelastelegi pisut rohkem näidata,  kui seda on igapäevane keskkond. Kaks aastat tagasi olime vanima pojapoja Karliga Geograafia Seltsi välisekskursioonil. See oli vaimustav! Läksime läbi Slovakkia, Poola ja Ungari Sloveeniasse. Kõik need igaõhtused telkide ülespanemised ja hommikul kokkupanekud, ühisest katlast söömine ja muud koostoimetamised – suurepärane lihtsalt! Kord aastas olen püüdnud vähemalt kahele oma lastelastest näidata maailma kuulsaid kunstiväärtusi ning ajaloolisi kohti. Olen nendega käinud Itaalias ja Pariisis. See miks, miks, miks? peaks inimeses säilima väga kaua.”

Kas teil kellad ka tiksuvad miks-miks või teevad tik-tak?
(Naerab –- nakatavalt ja laginal.) “Kellad teevad tik-tak. Kui kellad küsiksid miks-miks, tähendaks see, et olen midagi tegemata jätnud. Mulle näib, et üldiselt olen jõudnud päris palju. Uudishimu on mulle edasiviiv jõud – see ütleb mulle, et ma ei tohi jääda istuma; pean teada saama, miks asjad elus ja maailmas toimivad just nii, nagu see tegelikkuses on ja mitte teisiti. Sest võib-olla järgmisel momendil seda olukorda enam ei ole või ei ole mind.”

Miks te läksite poliitikasse –  juhuslikult või teadlikult?”
“Juhuslikult. Minu käest on paljud küsinud, kaasa arvatud ka härra president, kes andes mulle üle Riigivapi ordenit, ütles “Ma ei saa aru, miks te ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees?” Ma tean täpselt, miks ma ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees.1989. aastal, kui Eestis olid esimesed vabad valimised NSVL Ülemnõukogusse, kui valiti Eesti Kongressi, tehti mulle korduvalt ettepanekuid kandideerida. Aga mulle tundus, et kõik see liikumine ei ole siiras, ei tulnud puhtast südamest, vaid inimesed püüdsid leida endale nö uut nišši, kust nad saaksid edasi minna. Sageli oldi huvitatud šõuga kaasa minemisest. Minu jaoks oli Eesti iseseisvus liialt väärtuslik, et minna tegema lihtsalt populismi. Poliitika on ju paljudele vahend edasitrügimiseks. Mina ei ole mitte kunagi olnud edasitrügija. Olen elus kõik saavutanud iseenda töö ja teadmistega.
Tegin rõõmuga oma raadiosaateid edasi ja juhatasin igasuguseid foorumeid. Kord tulime ühelt suurelt foorumilt ära koos Marju Lauristiniga. Kui ma ei eksi, oli see aprilli lõpul 1992. aastal. Marju Lauristin ütles mulle: “Kuule, Valve, kas sa ei arva, et sul oleks juba aeg poliitikasse tulla.” Olid alanud ettevalmistused 1992. aasta Riigikogu valimisteks. Mina ütlesin vastu: “Marju, sa tead selgesti minu seisukohta, et ma ei ole huvitatud parteisse astumisest.” Ta ütles, et saab minust aru, ei arvagi, et peaksin astuma sotsiaaldemokraatlikku parteisse – mõõdukad teatavasti olid koos sotsiaaldemokraatidega, aga et kui ma tahan õige koha peal õiget asja teha, siis ega mul selleks palju aega enam pole. See oli jumala õige jutt. Kuivõrd tol korral oli Riigikogu valimiste promo suunatud suurtele auditooriumidele, mis istus mulle suurepäraselt, jäin Marju jutu üle mõtlema. Leidsin tõesti, et tema ei sunni mind olema erakonna liige, vaid on võimalik olla mõõdukate juures sõltumatuna. Seal oli muide väga hea seltskond. Nii andsingi nõusoleku. Marju tegi mind kaasates väga õigesti, sest olin vist häälte poolest kolmas, kes Riigikokku pääses. Mäletan, et esimene oli Jüri Toomepuu. Kui meil oli esimene Riigikogu istung, siis Toomepuu tuli minu juurde ja ütles: “Ma tahan näha seda naist, kes on kogunud nii palju hääli”.
Niimoodi see läkski. Esimesed kolm aastat olin Riigikogus sõltumatuna, kuni loodi Reformierakond.”

Mingil hetkel vist oleks teist peaaegu peaminister saanud?
“Oli küll nii. 1994. aastal, kui Laarile Riigikogus umbusaldust avaldati, olin loenguid pidamas Kanadas Halifaxis ühes ülikoolis. President helistas mulle varahommikul ja tegi ettepaneku kiiresti koju tagasi tulla ja uuele ametipostile asuda. Ma usun, et talitasin väga arukalt, et ütlesin kohe “Ei”. 1992. aastal pakuti mulle ju rahandusministri kohta, kui Laar moodustas oma esimest kabinetti. Aga ma läksin Riigikokku puhta lehena, st üksi, parteituna, mul ei olnud oma meeskonda, kellele tugineda. Meeskond oli nendel, kes olid erakonnastunud. Üksik inimene ei tee mitte midagi ei valitsuses ega ka erakonnas. See peab olema tugev löögirusikas, kes midagi ära suudab teha. Minul ei olnud löögirusikat siis ja ei olnud tekkinud ka 1994. aastaks. Tegin oma igapäevast tööd rahanduskomisjoni esimehena ja – ausalt öeldes – millekski muuks tol ajal aega ei jätkunudki. See oli väga hea, et peaministriks sai siis Andres Tarand.”

Presidendiks ei ole te pürginud?
“Ei. Eestis tegelikult ei olda veel valmis naispresidendiks. Eesti inimene vajab tugevat turvatunnet ja seda saab praegustes tingimustes pakkuda muidugi mees.”

Praegu on levinud seisukoht, et võimulolijad räägivad muudkui edusammudest, aga rahva olukord halveneb pidevalt. Mida te sellest arvate?
“Tänavu aprillis sai meie valitsusel ja Riigikogul täis pool meile antud aega. Analüüse tegid nii valitsus kui ka Riigikogu, samuti sotsioloogid. Neist tuli välja mõtlemapanev vastuolu. Nimelt ütles valitsus Mart Laari näol, et selle kahe aasta jooksul on valitsus tegutsenud hindele 4+. Rahvas oma vastustes küsitlustele arvas, et valitsus ja Riigikogu on tegutsenud hindele 3-. Mõlemil on õigus. Kohe seletan, miks.
Valitsuse tegevus on olnud suunatud väljapoole Eestit, ikka selleks, et tagada Eesti iseseisvus. Ollakse seisukohal, et kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on vajalik esmajärjekorras ja selleks on vaja anda maksimum teavet Eestist väljaspoole.Valitsus on töötanud pingeliselt hommikust õhtuni selle nimel, et Eesti imagot kujundada välismaal. Et need näitajad, mis Eestist välja lähevad, oleksid positiivsed. See on korda läinud, selles ei ole mingisugust kahtlust.
Samal ajal on valitsus unustanud, et see, kelle arvel seda tehakse – Eesti rahvas, Eesti ühiskond, on väsinud. Rahva kannatus on nagu kummipael – venib ja venib. Ta venis suurepäraselt sel perioodil, kui rahvas ütles, et on iseseisvuse nimel nõus sööma kartulikoori. See aeg on ammu ümber. Rahva kannatus on nii läbi, et kummipael pole üksnes välja veninud, vaid on katkemise äärel. Rahvast huvitab väga vähe, mis toimub väljaspool Eestit ja väljaspool tema kodu; teda huvitab, mis on siin ja praegu: kas tal on võimalik rahulikult vaadata homsesse päeva, kas ta saab oma tänased vajadused rahuldatud või mitte? Valitsus, arvates, et teeb nii palju tööd, ei pea vajalikuks rahvale olukorda selgitada, ja rahvas ei saa aru, mis toimub. Mida kauem see olukord kestab, seda rohkem on rahva kannatus katkemise äärel. Sellepärast leian, et nii valitsus kui Riigikogu oleks pidanud palju rohkem tegema rahva vajaduste rahuldamiseks.
Erakondade asi peaks olema Eesti tulevik, Eesti ühiskonna ja rahva heaolu. Sageli on erakonnastumisel aga need eesmärgid unustatud ja kaitstakse enda erakonna teatud klanni huve. Omavahel ei leita ühist keelt, sest ei ole ühist diskussiooni. See on suur viga.”

Traditsiooniline küsimus: on teil eeskujusid poliitikas?
“Thatcher on olnud suur eeskuju, aga tundub, et Thatcher ja thatcherism on teinud samu vigu, mida nüüd Laar on teinud. Ja ega olegi midagi öelda: Laar on Thatcheri õpilane. Thatcher on olnud üks kõige jõulisemaid naispoliitikuid maailma riikide ajaloos. Aga... Kui püüdsin Thatcherit saada Eestisse esinema 1995.–1996. aastal, siis ütles mulle tema nõunik: ”Ega te ometi arva, proua, et Thatcher käib mööda maailma inimestega kohtumas heategevuse korras, ilma vastava tasuta?” Mina, rumaluke, arvasin küll, et ta tuleb väikest innukat riiki meelsasti aitama lihtsalt missioonitundest. See tõik on mind pannud mõtlema, kas kõik see, mis hiilgab, ikka on kuld.
Ajapikku olen kogunud väga palju huvitavaid mõtteid paljudelt poliitikutelt. Kasuks on olnud liikumine rahvusvahelistes poliitilistes ringkondades, selleks et teada saada, missugused eesmärgid ja taotlused kellelgi on. Aga eeskuju, kelle kohta ütleksin, et tema on mu iidol, tema järele tahaksin minna, mul ei ole.”

Viitasite eespool oma vanusele. Kas ei ole olnud tahtmist jätta aktiivne avalik elu kus see ja teine, olla suvilas, näpud mullas, jalad vees, või teha, mis süda lustib?
“Arvatavasti vaatan meie poliitilisele maastikule ja ühiskonnaelule tervikuna märkimisväärselt kriitilisema pilguga kui hulk mu kolleege. Olen tähele pannud, et mida noorem on minu poliitiline kolleeg, seda rohkem mõtleb ta, missuguseks enda tulevik kujundada ja kuidas elus läbi lüüa, aga mitte selle peale, mis Eesti arengule kasulik on.
Minul läbilöömise muret ei ole, elu on põhiliselt elatud. Küll aga hakkab mind üha rohkem tüütama meil leviv komme end iga hinna eest, vahendeid valimata maksma panna iseenda või oma grupi tahtmiste läbi surumiseks. Kui niisugune grupp haarab enda alla terve erakonna, siis on asi pahasti, sest esikohale kerkivad erakonna, mitte ühiskonna huvid.
Aktiivsest avalikust elust loobumiseks olen esimese sammu teinud. Keeldusin 1999. aastal kandideerimast Tallinna volikokku. Seal oldud kolm aastat jätsid mõru maitse, sest oleksin kolleegidelt oodanud suuremat löögirusikat selle läbiviimiseks, et Keskturu erastamine ei oleks läinud nii, nagu läks. Pärast seda leidsin, et aitab peaga vastu seina jooksmisest.
Ma ei arva, et tahaksin ainult oleskleda, jalad vees või näpud mullas. Olen liialt ühiskondlik inimene, et aktiivsest elust täiesti kõrvale jääda. Kodanikualgatus ja kodanikuühiskond vajavad Eestis jõudu ja tegusid. Mulle on tehtud huvitavaid ettepanekuid osaleda neis ettevõtmistes. Kui tõmbun kõrvale, siis poliitikast, mitte aga ühiskondlikust elust.”

© Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas Elukiri nr 11, 2001.