Aprillilõpu pildikesi

Käisime Mustamäe linnaosa valitsuses pensionäridele tasuta jagatavate kaitsemaskide järel – sinna ja tagasi umbes 4,5 km – ja teele jäid mõned asjad, millest mobla tahtis pilte teha. Vahel kukkus see tal üsna isemoodi välja, aga sellest juba allpool.

Mustamäe gümnaasiumi ees jäi silma Ilme Kulla „Öökull“ (2007). Paistis päris intelligentsena.

Siin-seal olid mõned üsnagi lahjapoolsed grafitikatsetused. Ja probleemideta pink võib  pingipuhastajale probleemiks osutuda.

Endine kino „Kaja“, mis praegu on uues kuues samanimeline kultuurikeskus ja kannab kukil linnaosavalitsuse ruume. Aeg-ajalt tegutseb vajaduse korral ka koroonavastase massvaktsineerimise keskusena.

Kohati pakkusid disainirütmid vaheldust linnapildile.

Lillerõõmu oli vähe, sest kevad on jahe olnud ja haljastus väga kribal.

Teel nägime ka üht kaelkirjakut, aga nii eksootilist looma pildistades otsustas mobla hakata suurt kunsti tegema. Kena värvikompositsiooni pakkus välja. (Paraku meenub mulle, et mu fotokas hakkas enne rikkiminekut sarnaseid pilte tegema, võib-olla on nüüd saabumas moblakaamera kord otsad anda.)

Tegelik vaade kaelkirjakule oli niisugune.

Ja taevas oli kevadiselt sini-sinine üksikute pilveträhnidega, kuid puud alles raagus.

Aprilli lõpp. Aeg seab sammud maikuusse ja võtab meid sinna kaasa.

Moblafotod, Mustamäe, 28. apr 2021.

Vaatamisi: aprillis on silma jäänud...

Aprill kujunes põhiliselt dokkide vaatamise kuuks. Alustan siinseid ülestähendusi siiski
sarjadest,
millest minu jaoks on endiselt põnevaim olnud „Salateenistus“,  mis jõudis oma neljanda hooajani. Jätkasin „Ääremaaga“, mis on lõpule jõudmas, ja ootasin pikisilmi „Grantchesteri“ teist hooaega, mille ma muidugi kohe Jupiterist tervikuna ära vaatasin, et nüüd jälle mitu nädalat kolmandat hooaega oodata.

„Ülestunnistus“ („A Confession“; 2019).
Paeluv kuueosaline sari tegelikult aset leidnud mõrvajuhtumitest ja nende lahendamisel oma otsustes liigjulgeks muutunud ja politsei eeskirju rikkunud superintendant Steve Fulcherist, keda veenvalt mängib Martin Freeman (pildil). See osa eeldabki doktorwatsonlikku käitumist. Sarimõrvarit, kibekeerulise vaimueluga Christopher Halliwelli mängib Joe Absolom, keda olen varem näinud üsna lihtsameelse, kuid ettevõtliku külapoisi osas „Doktor Martinis“. Igatahes pakkus „Ülestunnistus“ mulle nii palju huvi, et otsisin internetist andmeid ka tegeliku Fulcheri ja kogu kõmulise krimijuhtumi kohta.

„Juurdluse saladused. XIX sajand“ („Тайны следствия.XIX век“; 2019)  on oma nelja osaga vaid kübeke Venemaa mammutsarjast „Juurdluse saladused“, mida on aastatel 2000-2019 vorbitud valmis üle 300 osa ja mis on seal väga popp. Selles sarjas on kogu aeg peaosas olnud Anna Kovaltšuk, kes meie vaatajale on varem tuttav Margaritana seriaalis „Meister ja Margarita“ (2005). Meil nähtud osades mängib ta veetlevat ja nutikat Maria Perevalovat. Nähtud neli osa jäid siiski küllalt keskpäraseks, venelastel on märksa paremaid sarju. Aga ajastule iseloomulikku  miljööd oskavad nad hästi edasi anda.

Dokid (vaatamise järjekorras)

„Kollektiiv“ („Colectiv“; 2020, Rumeenia). Sellest Euroopa kinopubliku auhinnale LUX ja Oscarile kandideerivast dokist olen kirjutanud siin.

„Mõru armastus“ („Bitter Love“; 2020, Rootsi, Soome, Poola).
Dokumentalistika elav klassik Jerzy Śladkowski tegi kolm nädalat kaasa reisi mööda Volgat ristluslaeval „Maksim Gorki“. Volgat oli filmis kena vaadata – omaaegne laevareis pojaga tuli mulle meelde. Dokk on omamoodi versioon kõikvõimalike lembelaevade filmidest, tehtud üsna südamlikult, filmitavatesse (kes on reisile tulnud lootusega leida partner või kogeda armuseiklust) sõbraliku kaasaelamisega ja üsnagi lugupidava suhtumisega. Kohati venis, aga võib-olla just see lisas mõtlikkust juurde. Huvitavad tüübid. Ilusad vene laulud nii professionaalses kui ka harrastaja esituses. Viimase laulud oli kohe väga kenad, kuigi armastusega tal ei vedanud. Tore oli, et filmist puudus igasugune poliitikamekk.

„Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ (2020, Eesti).
Enn Lillemetsa autorifilm oma sõbrast ja vaimsest õpetajast Betti Alverist (1906-1989) isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Olulisel kohal on Betti Alveri elukaaslase Heiti Talviku (1904-1947) käekäik. Hea luule, ilus mälestus- ja armastuslugu, milles kajastuvad sügavaim truudus, samuti ka avar filosoofiline arusaam maailmast laiemalt. Palju ilusaid Tartu Toomemäe vaateid. Filmina mitte küll eriti tugev, kuid väga hea täiendus kirjandusteadmistele ja -tundidele.

„Ameerika värvipildis. Hollywoodi kuldaeg“ („America In Color“; 2018, USA).
Dokk Hollywoodi algusaastatest kuni filmiloomingu suurtööstuseks saamiseni. Hästi on näidatud Hollywoodi võimu ja mõju kasv, samuti seda tabanud süüdistused ebamoraalsuses. Palju huvitavaid ajaloolisi kaadreid nii sündmustest kui ka staaridest. Minu jaoks oli uudne teadasaamine, kust on pärit möirgav lõvipea filmitiitrites, aga niisuguseid teadasaamishetki pakub see dokk teisigi. Mulle sobis.

„Iyengar: mees, jooga ja igikestev õpe“ („Iyengar: The Man, Yoga, and the Student's Journey“; 2018, USA, India).
Legendaarsest India joogaõpetajast. B.K.S Iyengari (1918-2014) on nimetatud jooga Läände toojaks. Iyengari jaoks oli jooga arusaamine oma kehast ja seega oma probleemidest teekonnal, kus vaevused on meie teejuhid. Huvitav dokk, milles saavad sõna guruji lapsed, lapselaps, jüngrid, näidatakse lastekodu Mumbais ja endiste vangide, sõltlaste ja haigete abistamist. Palju on filmitud Iyengari ennast. Tema joogaõpetuse meetodid on vahel lausa ehmatavad, aga isiksusena oli ta huvitav.

„Ikoon“ („Ikona“; 2012, Venemaa).
Päris asjalik dokk õigeusu ikoonidest, eriti neist, mis on populaarsemad: mõjukas Vladimiri Jumalaema ja kaunis Kaasani Jumalaema. Sellest, et kuigi tänapäeval trükitakse ikoone paberkaubana miljonite kaupa, et igaüks neid kaasas kanda saaks, ei ole oma tähtsust kaotanud vanade ikoonimaalijate nõksud ja oskused värvide segamisel, pärnapuust või küpressidest ikoonitahvlite valmistamisel jne, samuti nende eriline vaimne seisund. Ikooni puhul loodetakse imele isegi kosmoselennul või raskel kirurgilisel operatsioonil, aga kõige sagedamini aitab ikoon palvetes keskenduda.

„Minu põlvkond“ („My Generation“; 2017, Suurbritannia, rež David Batty).
1960. aastatel, millest selles dokis juttu on, olin teismeline ja uudised Londonist seoses noorte kultuurirevolutsiooniga, lahtiütlemisega vanadest aadetest ja uue popkultuuri kujunemisega, samuti ka kõiksuguste moeilmingute ja meelemürkidega, jõudsid minuni Nõukogude Liitu ümbritsenud „tara“ vähestest pragudest ja tihtipeale hoopis kummalisi teid pidi. Näiteks Austraalia naisteajakirjadest, mida tädi meile sealt aeg-ajalt saatis. Tollaseid lünki on aeg aidanud täita, ka see dokk tuleb igati kasuks. Sümpaatselt on kokku pandud vanad ja uued filmikaadrid, jutustaja ja peategelase Briti filmitähe Michael Caine kujunemine näitlejaks ja juba vana mehena tagasivaatamine oma ja sõpuskonna eluteele. Tõdemus, et noorus on meeleseisund, ja selle tunnistajad The Beatles, The Rolling Stones, The Who, Twiggy, Roger Daltrey, David Bailey, Mary Quant, Marianne Faithfull, Mick Jagger, Paul McCartney, David Hockney jt. Palju arhiivimaterjale ja selle ajastu väga head muusikat.

„Amandus Adamson. Eluajad“ („Амандус Адамсон. Времена жизни“, Eesti, N-Videopress, Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubini film).
ETV+ on aeg-ajalt näidanud Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubini videofilme eesti ja vene kultuurist. Nad on eesti ajakirjanikud ja dokumentalistid, keda tunnen juba 1970ndatest aastatest, mil nad siinses venekeelses noortelehes töötasid. Neil on olnud väga huvitav loometee. Film Amandus Adamsonist on sellel järjekordne ilus samm, tutvustades aastatel 1859-1929 elanud suurepärast skulptorit, kes vaesest poisist sirgus Venemaa tsaari õukonnakunstnikuks ja kunstide akadeemikuks. Näha saab nii Paldiskis asuvat kaunist suvemaja, millest olude sunnil sai Adamsoni ateljee ja milles nüüd on tema muuseum, kui ka suurejoonelisi töid Peterburis (Troitski silla dekoratiivne osa, Nevski prospektil asuva Singeri maja (praegu Dom Knigi) tiivulised valküürid, Jelissejevite kaubamaja kujud) ja mujal (monument uppunud laevadele Sevastopolis, kujud Koreizis Jussupovite mõisas jt). Nukraks kujunes kunstniku viimase väga suuremahulise töö sünnilugu – Romanovite dünastia 300. aastapäeva tähistav monument Kostromas, mille jaoks kunstnik viis aastat tööd tegi, jäi jalgu 1917. aastal tormitsenud revolutsioonile ja autor ei saanud selle eest mingit tasu, tehtu hävitati ning juba püstitatud 32 meetri kõrgusele monumendi jalamile püstitati Lenini kuju. Meie jaoks on erakordselt kaunid kaadrid Russalkast ja meenutused sellest, et Adamsoni viimasteks töödeks jäid Kreutzwaldi ja Koidula mälestussambad. Vaatasin Ella ja Nikolai tihedat, teaberikast ja tarka filmi huviga.

„Andrei Tarkovski. Film kui palve“ („Andrei Tarkovski. A Cinema Prayer“; 2019, Venemaa, Itaalia, Rootsi).
Mälestusfilm (Andrei Tarkovski eludaatumid on: 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986), mille puhul on tunne, et Tarkovski ise on oma mõtisklused, isa luule, filmikaadrid ja fotod kokku pannud. Film jaotub üheksasse ossa ja on omamoodi fragmentaarium, milles kõlavad monoloogina Tarkovski mõtted mälust kui kummalisest emotsionaalsest struktuurist; sellest, et lapsed ühendavad meie maailma transtsendentsiga; et kultuur ja selle looja ei saa ilma religioossuseta midagi suurt saavutada; „kui minu palve saab palveks teistele, siis mõistavad nad minu kunsti“. Tarkovski sõnul on minevikust kirjutamine alati kahetsus ja aega annab kõige paremini edasi kinokunst, mis just selle ülesande täitmiseks tekkis. Kuid suurimaks teoseks nimetab ta hoopiski Johannese ilmutuse raamatut kui fenomeni, milles on kõik seadused, mis inimesele on antud kõrgemalt. Kes elu üle mõtiskleda tahab, selle jaoks on see dokk just õige vaatamine, sest tõmbab oma vahelduva rütmiga vaataja enesesse ja jääb tema mõtetesse kauaks.

Mängufilmid
Kaks neist kandideerivad Euroopa kinopubliku auhinnale LUX:
„Corpus Christi“ („Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg). – Sai Ameerika Filmiakadeemia 93. auhinnajagamisel 25. aprillil 2021 parima võõrkeelse filmi Oscari.
Nendest kirjutasin siin.

ETV2-s aprilli jooksul näidatud Iberofesti filmidest olen kirjutanud siin. Neist vaatasin:
„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
„Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, Saksa, 2019, rež Karim Ainouz).
Kolmandat Iberofesti filmi „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk) vaatan maikuus järelvaatamisest.

Vahva oli Jupiterist näha hea vana multika „Oota sa!“ („Ну, погоди!“, al 1969, Sojuzmultfilm) osasid. Naer on endiselt garanteeritud.

Siinsed filmikaadrid on ERRi pressiteatest (saadud EALi listi kaudu).

Anto Raukase mälestuseks: „Nagu usud, nõnda on“

2005. aastal kinkis akadeemik Anto Raukas mulle Jaan-Mati Punningu koostatud raamatu „Anto Raukas. Töid ja tegemisi“, mis oli Teaduste Akadeemia kirjastuselt ilmunud 2000. aastal seoses Eesti ühe viljakama teadlase ja mõjukama teadusorganisaatori 65. sünnipäevaga. Selle tiitellehele kirjutas ta mulle pühenduse: „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta! Meil on minevikust ka üheskoos mõndagi meenutada! Anto“.

Selleks ajaks olime juba ammused tuttavad ja sõbrad alates kohtumistest noorte teadlaste laagrites Kihnus ja Viitnal 1970ndatel aastatel. Anto oli üks neid teadlasi, kes ise oli juba hästi noorena tuntuks saanud, tema uudishimu, reisikihk ja vestlusoskus muutsid ta temast nooremate jaoks alati huvitavaks, reipaks ja lugupeetud kaaslaseks, seetõttu käis ta neis laagrites meelsasti ja tihti.

Ajakirjanikuna kirjutasin temast ja tema mõtetest paljude aastate jooksul mitu korda nii lühemalt kui pikemalt. Meie 2005. aasta kohtumine oli seotud alloleva veidi isevärki looga, mille kirjutasin siis Kodutohtrile ja mis ilmus ka mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ (2008). Siinne foto on samast raamatust.

Panen selle loo siia blogisse täna 86aastasena elavate kirjast lahkunud Anto Raukase mälestuseks. Tema rikka  ja mitmekülgse elu võtavad nüüd kokku kuupäevad 17. veebruar 1935 – 19. aprill 2021. Aitäh, hea kaasteeline, et olid olemas!

Nagu usud, nõnda on

Akadeemik Anto Raukas (70) on kogu elu olnud suure töövõimega. Produktsiooni poolest on ta Eesti viljakamaid teadlasi; üle 40 aasta juhtinud Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia osakonda. Rohketest praegustest ametitest on vastutusrikkamaid Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja töö. Ta õpetab tudengeid nii Mereakadeemias kui teistes kõrgkoolides. Lisaks veel tegelemine kultuuri, spordielu, õigusloome, keskkonnakaitse ja palju muuga. Juttu tegime vaid mõnest asjast, mis seotud tervise ja töövõimega.

Kõike võib juhtuda
Küsimusele, kuidas tervis on, vastas Anto Raukas ootamatult: „Tervis on ikka päris hea, aga see ei tähenda, et inimesega ei võiks midagi juhtuda, sest ma olen juba kord olnud surnud. Läksin kümmekond aastat tagasi vabatahtlikult 4. haiglasse sapipõiekivide operatsioonile. Mulle öeldi, et see on väga lihtne: tehakse kolm kriipsukest kõhu peale, viiendal päeval lähed välja. Aga minuga tegid arstid mitu viga. Kõigepealt tõmmati mul laparoskoopi välja võttes maks katki ja seda ei märgatud. Olin seejärel omaette palatis, enesetunne oli üsna kehv. Samal päeval toimusid MM-võistlused kergejõustikus ja tahtsin neid väga näha – ajasin ennast vägisi püsti ja läksin teleri juurde. 5000 m jooks just lõppes, aga mina kukkusin kokku. Mul oli sisemine verejooks, ronisin siiski  tahtejõu toel valvearsti juurde. Operatsiooniarste ei olnud sellises väikses haiglas enam kohal, mind oleks pidanud viima mõnda teise haiglasse, aga ükski haigla ei taha oma praaki näidata. Hommikuks aeti siiski brigaad kokku ja mulle tehti teine avatud lõikega operatsioon. Selleks ajaks oli aga mul  juba hakanud arenema peritoniit. Siis anti mulle tohutul hulgal antibiootikume, aga ikkagi hakkas mul kopsupuudulikkus. Võib küll öelda, et ma olin juba praktiliselt surnud. Jäin ellu hoolimata arstide „pingutustest“  tänu oma tugevale tervisele. Mul on perekonnas emapoolsed sugulased elanud üle 90. eluaasta, isa ja vanaisa surid mõlemad 80-aastasena, nii et mul ikka peaks veel kümmekond aastat  reservi olema.“

Hoolimata sellest õnnetust juhtumist suhtub akadeemik Raukas arstidesse suure lugupidamisega. Tema peres on mitu arsti – abikaasa, tütar, õde. Naine on olnud günekoloog, tütar töötab Merimetsa nakkushaiglas.

„Minu ülikooliajal jagunesid tudengid kolme rühma. Ühed olid juristid ja majandusmehed, kes hommikust õhtuni laaberdasid ja midagi ei õppinud. Teised olid normaalsed tudengid, loodusteadlased, kes jõid õlut ja viskasid nalja, aga õppisid ka üsna hoolega. Kolmandad oli arstiteaduse tudengid – need olid ju puhta hullud, ainult õppisid ja õppisid, hommikust õhtuni. Nad pididki õppima. Kui näiteks geoloog määrab kivi valesti, ei juhtu suurt midagi. Aga arstiamet on väga püha amet ja arsti vastutus on meeletult suur. Loodan väga, et arstiharidus ei käi Tartus alla, nagu on praeguseks alla käinud väga palju meie kooli- ja ülikooliharidusest. Mulle tulevad tudengid eksamile. Esimene kord nad üldse ei õpi, et äkki saab niisama läbi. Teiseks korraks on juba  natuke õpitud, kuid teadmistest on asi kaugel. Kui arstiteaduskonnas peaks samamoodi minema, siis me ju sureme kõik varsti maha,“ räägib Raukas tõsist juttu naljaga pooleks.

Sport andis jaksu juurde
Akadeemik meenutab, et hakkas sportima Tartu 1. Keskkoolis tugeva võimlemisõpetaja Endel Arandi  käe all. Varem ei olnud ta spordiga kokku puutunud, aga kooli jooksukrossil tundus talle, et kõik jooksevad hirmus aeglaselt. Selle krossi ta võitis ja õpetaja märkas tema spordiannet. Hiljem oli Anto Raukas kooli kehakultuurikollektiivi nõukogu esimees ja Tartu õppiva noorsoo spordisektsiooni esimees; Tartu noortemeister kergejõustikus, võrkpallis, tennises ja suusatamises ja vähemalt teine kõigil neil aladel Eesti ulatuses. Ka ülikoolis geoloogiat õppides oli ta päris hea sportlane, püstitas ülikooli meeskonnaga kaks korda Eesti rekordi 4x1500 m jooksus ja tuli Eesti meistriks. Aga talvisel trennil polnud suurt mõtet, sest suvel tuli praktikal olla ja võistelda ei saanud. Nii loobus ta tippspordist..

Anto Raukast on nimetatud Eesti orienteerumisspordile alusepanijaks. Kuivõrd orienteerumine ja matkamine olid tema erialaga lähedalt seotud, kutsus bioloog Sven Veldre teda Porkunisse orienteerumisrada tegema. Sealt tuli pisik külge:  Raukas tegi palju radasid ja oli üleliidulise kategooria kohtunik.  Temast sai Eesti Orienteerumisföderatsiooni esimene esimees. Ka oli ta 20 aastat turismi-ekskursiooninõukogu ühiskondlik aseesimees.

„Tegime Eestis orienteerumisföderatsiooni esimesena Nõukogude Liidus. Me tahtsime kangesti, et see leviks üle kogu riigi, ja mina kutsusin kokku üleliidulise orienteerumisspordi nõupidamise Tartus. Kust ma võisin teada, et liiduvabariigid ei tohtinud üleliidulist nõupidamist korraldada, sest need pidid olema NLKP Keskkomitee plaanis. Kõik Eesti nõupidamised, mis toimusid, pidid omakorda olema EKP Keskkomitee plaanis. Isetegevus oli selles osas keelatud. Kui nüüd rahvas erinevatest liiduvabariikidest kõik Tartusse Pargi hotelli kokku tuli, olid seal keskkomitee ja julgeoleku esindaja – nad sõimasid mind kaks tundi järjest, aga nõupidamine toimus ikkagi,“ meenutab Raukas.

Samamoodi noorusjulgena kirjutas ta Nõukogude Liidu kindralstaabi ülemale marssal Sergei Birjuzovile, et orienteerumine on väga tähtis nii patriotismi kui riigikaitse seisukohast ja vaja oleks orienteerumiskaarte – „nesekretnõje võkopirovki iz sekretnõh kart“. „Ma oleks pidanud kõigepealt minema oma peatreeneri juurde, kes oleks pidanud tegema spordikomitee eriosakonna kaudu kirja ministrite nõukogu eriosakonda, Klausson oleks pidanud alla kirjutama – selge, et sellist kirja poleks kunagi tulnud. Kõige üllatavam on fakt, et minu kiri jõudis siiski Moskvasse ja me saimegi loa. See kõik õnnestus tänu noore inimese lollusele, aga oleks ma targem olnud, siis poleks toimunud ei üleliidulist nõupidamist ega poleks me ka kaarte saanud. Kõik nõudis ettevõtlikkust ja läbilöögivõimet.“
 
Värske õhk ja rõõmus meel
„Kõige tähtsam elus on rõõmus meel ja optimism. Kui sa virised ja oled stressis – vaat kui raske on,“ ütleb matkamehe hingega akadeemik. Ta sai NSV Liidu meistersportlaseks matkamises ja peab looduses liikumisest senini lugu. Tööreise eri maadesse on tal palju, sekka on ta teinud ka mõne harva bussireisi. Mägedes käis veel mõni aasta tagasi Alpides, aga on nüüd rohkem automatkaja koos perega. Ta arvab, et on kuni viimase ajani Geoloogia Instituudis üks kõige rohkem välitööl käivaid teadlasi. „Nõukogude ajal oli see väga lihtne – meie väikses instituudis oli 13 autot. Bensiin oli ilma rahata käes. Läksime välitööle maikuus ja tulime septembri lõpus tagasi, sest palgad olid sel ajal väikesed ja välitööl sai lisaraha. Seetõttu olime kogu aeg väljas ja tundsime Eestit suurepäraselt. Aga praegu: raha vähe, bensiin kallis, inimesed saavad paar nädalat kogu aasta jooksul välitööl olla – nii ei tunne noored doktorid üldse Eestimaad. Ja mitte ainult nemad. Küsisin tudengitelt Lihula mälestussamba sündmuste ajal, kus asub Lihula – mitte üks ei tea, kus Lihula on. See harimatus on täiesti vapustav.“

Kui usud, siis on
15 aastat oli Anto Raukas Baltimaade pildarite assotsiatsiooni president, mullu pani ameti maha. Kuidas ta selleks sai?

„Meil oli Eesti NSV-s ebatavaliste loodusnähtuste uurimise komisjon, mille esimees oli partei keskkomitee tööstuse sekretär. Miks niisugune komisjon tegutses? Mingisuguseid ebatavalisi loodusnähtusi ju ei ole, kõik on tavalised loodusnähtused või sõjalised katsetused. Aga kui sõjalised katsetused olid, siis oli see vaja ajada ebatavaliste loodusnähtuste kaela. UFO-d on ju kõik enamasti sõjalised katsetused. Kunagi tuli Tallinna Kišinjovi lennuk, milles viibijad nägid, kuidas üks tulekera lendas lennukiga paralleelselt. Sellest kirjutati ajalehes „Trud“, mille peatoimetaja vallandati. Miks? Sellepärast, et Raplamaal oli Pahkla  raketibaas, kust lasti parasjagu rakett õhku. Raketil on tulekera taga, see peegeldab atmosfäärikihtides, siis nägidki kõik tulekera lennuki kõrval.

Üks paremaid lugusid oli, kui inimesed tegid heina ja nägid, kuidas hõbedane ketas maandus, sellest tulid rohelised konnad välja, läksid vette ja seejärel tõusis ketas õhku. See oli kõige tavalisem sõjaline katsetus,  fantoomilennuk. Kui selline hõbedase kattega plastmassist ketas tuleb  teise riigi territooriumile atmosfääri ja hüdrosfääri  puutepinnal, siis ükski radar seda ei võta. Kuna ta oli kettakujuline, siis sinna mahtusid sisse ainult väiksed mehed. Miks nad konnad olid? Sellepärast, et neil oli akvalangistikostüüm seljas ja jalad lestadega – neil oli ülesanne ületada veekogu ja siis võeti nad uuesti peale. Loomulikult keegi ei ütelnud meil siin selliste juhtumite korral, et Nõukogude armee tegi sõjalisi katsetusi. Kõik rääkisid, et olid mingisugused UFO-d.

Kureerisin teaduste akadeemia akadeemiksekretärina keemia, bioloogia, geoloogia, geograafia, meditsiini, põllumajanduse ja keskkonnakaitse valdkonda. Et pildarite tegevus kuulub sellesse ringi, siis öeldi, et seda on vaja kuidagi teaduslikult põhjendada. Väga tark mees, kes sellesse kirglikult uskus, oli Herbert Viiding, minu hea sõber ja õpetaja. Mina  olen rohkem kahtleja. Meil oli soomlastega koostöö ebatavaliste loodusnähtuste uurimiseks ja vastava teadusaparatuuri väljatöötamiseks. Viiding suri ära ja oli vaja kedagi, kes Eesti delegatsiooni juhina Soome läheks. Mina siis läksin, tundmata asja vastu mingit tõsisemat huvi. Käisime vastuvõttudel, kus oli ilmne, et mida kõrgemal kohal on inimesed, seda ebausklikumad nad on.  Väidetavalt on 90% naisi ebausklikud ja üle 50% mehi. Tegime Soomes ka natuke tööd. Läksime ühte tallu, kust üks naine oli seljavaludega haiglas ja öeldi, et see on vale koha peal magamisest. Soomlased hakkasid seal pendlitega vehkima, mõtlesin, et proovin ka, ja täpselt samamoodi töötas minu pendel. Siis võtsin vitsa, töötas ka. Ülikooli spordimeditsiinikateedri juhatajal Toomas Karul ei töötanud, aga kui ma tal käest kinni võtsin, siis hakkas tööle. Nii et asjaosaliste hinnangul on mul pildarivõimed täitsa olemas.

Olen korraldanud selles valdkonnas viis rahvusvahelist nõupidamist. Igasuguste asjadega siin maailmas on nii, nagu Gorki ütles: „Kui usud, siis on, kui ei usu, siis ei ole.“ On olemas täiesti selged faktid, mida eitada pole võimalik, kuid kõike on vaja tõestada. Pendli liikumisel või pildari tegevusel on kindlad füüsikalised alused, aga ebateaduseks läheb ta siis, kui ütleme erinevatele inimestele, et üks koht on tingimusteta hea, teine koht aga halb. Inimesed on ju erineva temperamendi ja tervisega, mõnel on kõrge, teisel madal vererõhk... Veesoonte määramise alal oleme teinud teadusliku eksperimendi väga heade füüsikute ja geoloogidega. Ka selle põhjal usun ma, et kuigi inimene võib vee leida, saab seda täpsemalt teha vastavate aparaatidega.“

Mõistlikult ja targalt
Akadeemik Raukas on olnud vabariikliku karskusühingu esimees ja üleliidulise karskusühingu juhatuse presiidiumi liige. Kui talt Eesti karskusühingu moodustamise ajal küsiti televisioonis, kas vana-aastaõhtul tohib šampust juua, ütles ta, et loomulikult, miks mitte, see on ju traditsioon. Siis kaebasid täiskarsklased, et mida oodata karskusühingult, kui juhatuse esimees propageerib teleris joomist. Väga kuumal suvepäeval võtab akadeemik meelsasti pudeli õlut või klaasi veini. Ühises teadustöös prantslastega teisiti ei olekski saanud – nende jaoks on veinijoomine lahutamatu osa rituaalidest. Aga seda meelt on Raukas küll, et terved eluviisid on mõistlikud. Joomist ja intensiivset tööd ei anna kuidagi seostada. Alkoholivastane propaganda noorte hulgas peab olema efektiivne, üksnes ärakeelamisega ei saavuta midagi, kui ei pakuta asemele mingit tegevust. Autoroolis olev alkoholitarbija on ikka potentsiaalne mõrvar.

See ei kõlba kuhugi, et noored tüdrukud joovad toonikuid, fantat ja kokakoolat, parem joogu piima, mis igale tulevasele emale kasulik on. Nii on akadeemik oma tudengitele loenguteski ütelnud. Toidusedelis peab ta kõige paremaks rahvuslikku toitu, sest see on meile omane esivanemate aegadest.

Geoloogidelt küsitakse alatihti kivide tervistava mõju kohta. Akadeemik Raukase raamatud kalliskividest on populaarsed. Ta ütleb, et ei usu eriti kalliskivi tervistavat mõju, aga usub, et asjade üle, mis on inimesele pühad, naerda ei maksa. Kui keegi on näiteks oma noorpõlvearmastuselt saanud kingiks kiviga sõrmuse ja usub, et kivi talle õnne toob, siis toobki. Täpselt samasugune, inimpsüühikaga seotud toime on ka võõrsile kaasa võetud peotäiel kodumaa mullal. Kui usud, siis on…

Kui oktoobris juttu ajasime, ütles Anto Raukas, et veel aasta lõpuks tuleb tal trükki anda mitu eripalgelist raamatut, mille koostaja ja toimetaja ta on: geograafiaseltsi aastaraamat, raamat Nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjudest, orienteerumisspordi ajalugu, teos 15 omandireformiaastast Eestis. Oma kõige tähtsamaks tööriistaks peab akadeemik silmi ja loodab, et need peavad vastu veel kaua. Eestis on vist väga vähe inimesi, kes on entsüklopeedia mitu korda läbi lugenud. Selle väärtteose peatoimetaja aga teisiti ei saa, kusjuures tal peab olema nii teadmisi kui tarkust.

Artikli lühiversioon ilmus Kodutohtris, okt 2005. Täispikkuses versioon minu raamatus „Eestimaa ilu“ (kirjastus Kentaur, 2008).
© Linda Järve

Riskirühmlase märkmed - 4.

Pfizer/BioNTech
Comirnaty™

Pärast lihavõttepühadeaegset eakate massvaktsineerimist, millele ma allergiahoo tõttu ei digiregistreerinud ega läinud, helistas mulle perearst ja kutsus vaktsineerima. Kuuldes allergianähtudest otsustas siiski, et minu kord lükkub edasi ja pean veel nädalakese paranema. Nädal hiljem kutsus perearsti õde mind uuesti.

Ettevalmistuseks tugevdasin vaimu: otsisin üles oma vanad vaktsineerimistõendid, et meelde tuletada, mis paganama haiguste vastu mind ligi pool sajandit tagasi vaktsineeriti. Ammuses lapsepõlves olin mitmesuguste lastehaiguste vaktsiine saanud, gripivaktsiine ei ole ma kunagi teinud – nii olingi oma viimased vaktsiinid saanud 1978. aastal Aga need olid põnevad!

Toonased vaktsineerimistõendid (omamoodi vaktsineerimispassina üheks kokku köidetud) näitasid, et enne Eesti noortegrupi Aafrika-reisi (muide, Sputnikuga, nagu sellal rahvusvahelist noorsooturismi bürood kutsuti) sain kaks vaktsiini rõugete, ühe kollapalaviku ja ühe koolera vastu. Ei mäleta, et nende tõttu midagi tundnud oleksin. Nigeerias käies ka ei haigestunud.

Noh, ja kui juba kooleravaktsiini üle elasin, asi see siis koroonavaktsiiniga toime tulla. Nii mõtlesin. 

Nii ka läks.

Eile (pärast väikest segadust kutse nädala- ja kuupäeva ebaklapiga) sain perearsti juures koroonavaktsiini esimese doosi.  Korraga oli kutsutud kuus inimest (sama arv nagu purgikeses doose), enamik minust nooremad. Kontrolliti ega kellelgi palavikku pole, mõõdeti vere hapnikusisaldust, anti mõned nõuanded. Siis läks süstimiseks. Torget ei tundnud. Selle üle ei saa imestadagi, sest süstival õel on nüüd tohutu praktika: ta on vaktsineerinud palju rohkem kui tuhat inimest.

Pärast viieteistminutilist (kontroll)istumist perearsti silme all tegin paarikilomeetrise jalutuskäigu koju, lisaks veel oma igapäevase joogakava. Kõik oli ja on praegu korras. Eile õhtul oli natuke siil udus tunne, aga märkimisväärseid kõrvaltoimeid ei ole. Teise doosi saamise aeg mai lõpus on ka teada.

Pilt internetist.

EDIT, 16. apr 2021. Et olen oma peres esimene esimese vaktsiinidoosi saanu, ei saa ma päris rahulikult jälgida eri vaktsiinide üle peetavaid vaidlusi ja neid otsustusi, mis puudutavad laiemat vaktsineerimist üleüldse ja nooremate vaktsiinisoovijate käekäiku. Ka huvitab mind, missugune on vaidluste ja otsuste mõju ühiskonnale.

Tagantjärele on selge, et tegin õigesti, kui vaktsineerimiskutse pika tulutu ootamise järel perearstile ise meilisin, et tahan vaktsiini saada. Esialgne teave oli ju igal pool, et riskirühma eakad oodaku, perearstid helistavad neile. Täna aga loen Delfist pealkirja: „Kõik veel vaktsineerimist ootavad üle 70-aastased peaksid endast perearstile märku andma“.  Soovitan samuti seda teha.

EDIT, 22. apr 2021. Nädal möödas esimese doosi saamisest. Viimastel päevadel on olnud mingi kerge tasakaaluhäire ja pearinglus, aga see hakkab üle minema. Võimalik, et seoses vaktsiiniga.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

„The Midnight Library“

Matt Haig „The Midnight Library“ (2020).

„The Midnight Library“ on mul lugemisjärjekorras olnud mullusest novembrist alates, mil panin soomlaste raamatublogidest tähele, et see raamat on sealsete raamatusõprade hulgas väga populaarne ja pälvinud rohkesti kiidusõnu. Tookord lugesin Matt Haigilt esimesena siiski teist teost, „How To Stop Time“, mis mulle meeldis. „Kesköö raamatukogu“ lugemiseni jõudsin aga alles tänavu.

Võib-olla oleksin pidanud seda esimesena lugema. Praegu tundus see romaan mulle ajapeatamise raamatuga võrreldes üsna lahjana. Mõtteid „mis oleks kui“, oleme ju kõik vahel peas hellitanud, mõnikord ka oma kujutlustes nii-öelda läbi mänginud. Nii pole tegelikult midagi uut kontseptsioonis, et kuskil elu ja surma piiril võib olla Kesköö raamatukogu, kus saab endale valida oma elu uue, parema variandi, milles pettumused jääksid võõraks.

Aga kas pettumusteta elu on üldse võimalik? Kas ei ole pettumused just see edasiviiv jõud, mis meie elus paneb aluse muudatustele, püüdlustele, soovidele, lootustele?

Ma ei ole „Kesköö raamatukogust“ vaimustunud ka seepärast, et peategelane Nora Seed näis mulle igavana. Ta oli koguaeg viril (kuigi mõistan, et pettunu peakski olema viril ja raamatu Nora on tugevas depressioonis). Olgu sellega kuidas on, aga mind ta ei köitnud. Lugemisega poole peale jõudnuna ei olnud mul mingit tahtmist Nora käekäiku läbi tema võimalike elude edasi jälgida.

Meeldis see, et Norale valikuks pakutud eluraamatud olid eri toonides rohelist värvi. Rohelises väljendub elujõud. Meeldis ka see, et isevärki raamatukogus juhtis Nora valikuid tema kunagine kooliraamatukoguhoidja pr Elm. Aga see viimane meeldimine on tõenäoliselt rohkem seotud sellega, et mul oma kooli raamatukoguhoidjast toredad mälestused on.

„Kesköö raamatukogu“ on nimetatud ulmekaks, maagiliseks romaaniks, aga minu arvates on see pigem keskpärane naistekas. Mõned lugejad on mitmesugustes foorumites avaldanud arvamust, et see on hoopiski eneseabiraamat.

Elu ja surma vahelistest maailmadest, surmast endast on minu meelest märksa põnevamini ja kaasahaaravamalt kirjutanud Mitch Albom, kellelt olen lugenud seitset raamatut ja neist ka siin blogis kirjutanud.

Lugesin „Kesköö raamatukogu“ ingliskeelse e-raamatuna. Silma on hakanud, et peagi ilmub see ka eestikeelses tõlkes.

Kaanepilt on internetist.

Vaatamisi: Iberofesti filmid aprillis 2021

Iga-aastane traditsiooniline blogipostitus Iberofesti hispaania- ja portugalikeelsetest filmidest, mida ETV2 aprillis näitab.
Kui neist mõnda vaatan, lisan oma mulje kaldkirjas.

„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
Kümme aastat pärast Elena kuueaastase poja Ivani kadumist Prantsusmaa rannas töötab naine sealkandis kohvikus. Rannas kohtab ta noorukit Jeani (Jules Porier), keda hakkab pidama oma kadunud pojaks. Sellega kaasnevad olukorrad muudavad naise elu veel keerulisemaks.

Üldiselt seda tüüpi filmid mulle ei meeldi, kuid Elenat, hullu naist rannalt, mängib väga hästi Marta Nieto, kes selle rolli eest pärjati parimaks naisnäitlejaks Veneetsia filmifestivalil ja nomineeriti ka Euroopa filmiauhinnale. Tema pärast jäin seda pikka, leinalist ja tundelist filmi vaatama.

„Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“, Mehhiko, 2017, rež Michel Franco). Osades Emma Suárez, Ana Valeria Becerril, Enrique Arrizon jt.
Cannes´i filmifestivalil programmis Un Certain Regard žürii auhinna pälvinud film on lapseootel teismelisest Valeriast, kes enda emalt Abrililt ei soovi abi küsida. Viimaks ei ole tal sellest aga ikkagi pääsu.

Film, mis millegipärast ei kutsu mind vaatama. Nii ei saagi ma teada, miks selle pealkiri hispaaniakeelses originaalis on „Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“), ingliskeelses versioonis aga „Abrili tütar“ („April's Daughter“).

„Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, Saksa, 2019, rež Karim Ainouz). Osades Julia Stockler, Carol Duarte, Flávia Gusmão.
Pressiteatest: 1950ndate Rio de Janeiro. Gusmãode perekonnas sirguvad kaks õde – Eurídice, kes on pühendunud klaverimängule, ja Guida, kes armastab täiel rinnal elamist. Kui Guida kreeka päritolu noormehega abiellub, näitab elu Guidale oma tumedamat tahku. Abielu ei õnnestu, Guida pöördub tagasi koju, võimukas isa ei võta aga tütart enam enda juurde. Eurídice on vahepeal samuti kodust lahkunud ja õed kaotavad ka omavahel kontakti. Lähedusest ollakse lahti rebitud, kuid elada tuleb. Cannes´is programmi Un Certain Regard peaauhind.

Jälle üks juhus, mil filmitutvustus ebaõnnestunud või lausa ekslik on. Seda lugenuna ei kavatsenud ma filmi vaadata, kuid juhuslikult nähtud katkend lõpuosast muutis mu meelt. Väga tundeline ja südamlik film kahe õe omavahelisest usalduslikust suhtest, mis olude sunnil katkeb. Ühtlasi pilt Brasiilia naiste raskest elust umbkaudu 1951-1957. a. Filmi pikem pealkiri on „Eurídice Gusmão nähtamatu elu“ („A Vida Invisível de Eurídice Gusmão“ ja selle aluseks on Martha Batalha sama pealkirjaga romaan. Unistused purunevad igapäevaelus, soovitud ja soovimatud rasedused mõjutavad naiste psüühikat, ühe õe liigutavad kirjad teisele jõuavad teiseni alles päris elusügisel. Palju meeleheidet, lootusetust, julmust, ebaõiglust… ja seda eriskummalist ilu, mida pakub ainult kõige sügavam õdedevaheline kiindumus.

28. aprill kell 21.30 – „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, Holland, Hispaania, Saksamaa, USA, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk).
Sergio on Tšiili spioon. Vähemalt on ta vanurina sellise rolli saanud, et uurida võimalikku seaduserikkumist vanadekodus. Vanainimesele uute trikkide ja tehnikate omandamine pole lihtne, kuigi Sergio on usin õpilane. Selguv karm tõde võib aga osutuda millekski täiesti ootamatuks.

Dokk, mis jättis kahetised tunded. Ühtpidi vaatasin seda kui 40 naise ja mõne mehe eluõhtut vanadekodus, teisipidi aga tiksus kuklas mõte, et polegi enam kuigi kaua aega jäänud, vaid umbes 5-10 aastat, mil võin ise olla mõne selles filmis nähtud naise sarnane. Samuti leidsin, et inimesi peaks palju rohkem õpetama elama üksilduses, mis võib teda tabada täiesti ootamatult ka rahvarohkes paigas, näiteks tollessamas vanadekodus, kus igaühel on oma mälu, mis küll kipub kustuma, kuid miskit siiski veel talletab, oma vajadused, oma järjest kahanevad võimalused hakkamasaamiseks. Ka on see väga kontrastne film: helges, päikeselises värvigammas, aga sekka ulatuvate nukruse ja kurbusega. Aeg-ajalt tekkis tunne, nagu vaataksin väga heade vanade näitlejate mängu, kuid ometi on see üks osa tegelikult elanud ja elavate vanakeste elust. Mingis mõttes on see film universaalne, sest taolised sündmused, sellised vanakesed võivad olla ja on igal maal. Igatahes väga omamoodi huvitav film.

Filmitutvustused ja -kaadrid on ERR-i pressiteatest, mille sain EAL-i listi kaudu

Varasematel aastatel ETV2-s näidatud Iberofesti  filmidest olen kirjutanud siin:
2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

Vaatamisi: Euroopa kinopubliku auhinna LUX 2021. aasta kolm nominenti

Euroopa kinopubliku auhinda LUX annavad välja Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlament eesmärgiga toetada Euroopa filmide levikut. Võitja selgub parlamendiliikmete ja publiku ühishääletusel, kus võrdse kaaluga on saadikute ja kinohuviliste hinnangud. Hääletada saab 23. maini, võitja tehakse teatavaks 9. juunil 2021 Euroopa Parlamendis toimuval auhinnatseremoonial.

Tänavu on Euroopa kinopubliku auhinna LUX nominente kolm. Nende siinsed lühitutvustused on Euroopa Parlamendi Büroo Eestis pressiteatest. (Tasuta vaatamisvõimalus oli LUX veebikinos 31. märtsist 11. aprillini.)

Minu muljed on lisatud kaldkirjas.

„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg).  Võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv film jutustab nelja kooliõpetaja kummalisest eksperimendist. Nimelt otsustavad nad enese peal katsetada, kas kerges alkoholiuimas toimetades on elu elamisväärsem ja tulemused paremad. Esialgu lähebki kõik tõusujoones, ent tasapisi hakkab selguma, et julgetel otsustel võivad olla ka soovimatud tagajärjed.

Sisututvustuse järgi ei oleks ma seda filmi vaadanud, sest „joodikute filmid“ mulle ei istu. Aga soovitaja rääkis nii entusiastlikult, kui hea näitleja on ühes peaosas mängiv Mads Mikkelsen, kellega filme ma varem näinud pole, et otsustasin tema soovitust usaldada. Mikkelsen on Martinina selles filmis tõesti hea: usutav, kuidagi vägev, ei ärata põlastust, vaid paneb mõtlema, tekitab kaastunnet. Ka ülejäänud kolm peategelast mängivad hästi.

Eestis, kus alkoholi palju tarbitakse, on kindlasti huvitav vaadata filmi, milles otsesõnu öeldakse (Taani kohta): „Siin riigis joovad niikuinii kõik nagu sead.“

Olemuselt on „Druk“ hoiatusfilm alkohoolikuks saamisest, sellest, kuidas joomine ka heade kavatsustega (mida ju õpetajate katsetus esialgu on) käest ära läheb, kaotusi põhjustab, inimesi ja nende suhteid muudab. Ühtlasi on see ka kunstiliselt kõrgel tasemel ja näitlejate mängu poolest mõjus õppefilmina sellest, mida alkohol ühiskonnas põhjustab.

Et peategelased on õpetajad, on filmis palju näidatud nende suhteid igas vanuses õpilastega, kusjuures Taani koolikorralduses leidub nii mõndagi hämmastavat alates juba filmi esimestest tormilistest kaadritest. Samamoodi, nagu on hoogne filmi algus, on seda ka lõpp. Minult saab film kindla vaatamissoovituse.

Arvan, et tegemist on tugeva pretendendiga Luxi auhinnale ja võimalik, et ka Oscariga läheb hästi, sest „Druk“ tekitab kinopublikus äratundmist ja samastumist, mida paljud filmikunstilt ootavadki.

EDIT: 25. aprillil 2021 – Sai Ameerika Filmiakadeemia 93. auhinnajagamisel parima võõrkeelse filmi Oscari.

„Corpus Christi“ („Boże Ciało“, „Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
Lugu 20-aastasest Danielist,kes leiab noortevanglas tee Jumala juurde. Ta tahab saada preestriks, kuid avastab, et see on tema kuritegeliku mineviku tõttu võimatu. Kui Daniel saadetakse tööle ühe väikelinna saeveskisse, tõmbab ta aga selga preestrirüü ning satub kogemata kohaliku koguduse hingekarjaseks.

Vastuolulise Danieli osas oleva Bartosz Bielenia rollilahendus on väga mõjuv. Selles filmis on ühendatud väljapääsmatuse masendus ja unistuse täitumise helgus, andestamise vajadus ja armastuse ihaldamine.

Ühtlasi on see väga poolalik film ühe väikelinna elanikest, nendegi masendusest ja vastuolulisusest, järsku tabanud leinast ja kasinatest rõõmudest. Valgus vaheldub varjudega, varjud valgusega.

Vaatasin „Corpus Christi“-t Suurel Reedel ja see sobis oma meeleoludega väga hästi sellesse päeva. Kuigi kohe algusest peale oli tunne, et see film, need üksteise mittemõistmise olukorrad ei saa hästi lõppeda, jätkus pinget piisavalt.

Olen varasematel aastatel palju poola filme näinud. Nõukogude ajal paistsid need silma omapäraste tugevate näitlejate mängu poolest. Viimastel aastatel olen poolakate filmitoodangut näinud harva, kuid sageli mõelnud, kas Zbigniew Cybulskile ja Daniel Olbrychskile ka mantlipärijat on kasvanud. „Corpus Christi“ põhjal võib öelda, et noore, kuid juba tunnustatud Bartosz Bielenia ehedus ja kirkus sobib nende kõrvale väärikalt.

„Kollektiiv“ („Colectiv“; Rumeenia, 2019, rež Alexander Nanau).
Täispikk dokk uurib 2015. aastal Bukaresti ööklubis toimunud põlengut, milles hukkus 27 inimest. Vahetult pärast tragöödiat hakkasid aga haiglas surema ka sellised ohvrid, kelle vigastused ei olnud eluohtlikud. Ühe arsti vihje peale hakkasid asja uurima ajakirjanikud, kes tõid vähehaaval päevavalgele kogu tervishoiusektorit hõlmava hirmuäratava korruptsiooniahela. „Kollektiiv“ kandideerib samuti tänavustel Oscaritel.

Dokk, mida on raske kellelegi vaatamiseks soovitada. Palju masendavaid kaadreid alates tulekahjust 31. oktoobril 2015 Bukaresti klubis Colectiv.

Vaatamata sellele, et tervishoiu- ja riigijuhid nagu ühest suust väitsid, et kannatanute raviks on olemas kõik vajalik ja noori ravitakse hästi ning ei pea välismaale ravimisele saatma, surid väga paljud. Selgus, et põletushaiged  nakatusid haiglas, sest desinfitseerimisvahendid olid kümnekordselt lahjendatud. Selgus ka, et haiglad olid nii suure hulga raskete põletusohvrite vastuvõtmiseks üle koormatud.

Ajakirjanike otsustav sekkumine asjaolude uurimisse viis tervishoiuministri tagasiastumisele, uue ministri tegevust jälgiti samm-sammult. Jõuti välja ka korruptsiooniga tegelevate desovahenditootjateni ja haiglate peaarstideni.

„Colectiv“ on juba saanud palju nominatsioone erinevatele preemiatele. Tegijate jaoks on see suur töövõit. Ka Oscari saamine võib olla tõenäoline, eriti arvestades, kui olulised on ka koroonaajaga seoses probleemid seoses desovahenditega ja haiglate täituvusega.

Kellel rohkem huvi, saab selle doki kohta lugeda Wikipediast.

Filmiplakatid internetist.
Filmitutvustused on EAL-i listi kaudu saadud Euroopa Parlamendi Büroo Eestis  pressiteatest.

EDIT: 9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau film „Kollektiiv”.

Riskirühmlase märkmed – 3.

Mõtlesin küll, et enne ei kirjuta, kui tean millal ja kus vaktsiini saan, aga mitmesugused juhtumised lausa tahavad blogis jäädvustamist.

19. märtsil saatsin perearstile e-kirja, milles palusin teavet selle kohta, millal jõuab minuni COVID-19 vaktsineerimine. Helistada proovisin enne ka, aga telefon oli kogu aeg kinni.

22. märtsil sain vastuse, et perearst pani mind järjekorda, aga vaktsiini polevat. Oodaku ma.

Mis tekitas küsimuse, miks mind vanuse poolest riskirühmlasena varem järjekorras polnud (täpsemini, miks ma pole mingit teavet perearstilt varem saanud). Teine küsimus on muidugi see, miks meie piirkonnas, kus elab palju eakaid riskirühmlasi, vaktsiini pole, samal ajal kui näiteks tuntud telesaate juht teatab, et sai 39. sünnipäevaks kingiks vaktsiinidoosi. Jne.

(30. märtsil oli Õhtulehest lugeda, et nüüd peaks koroonaviiruse vastane vaktsineerimine minema lahti ka viimase kahe Eesti perearsti juures, kes pole senini veel süste teha saanud. „Suurem samm riskirühmade, eriti eakate kaitsmisel peaks astutama aga uuel nädalal, sest enam ei saa kõik perearstid vaktsiine sama mõõdupuu järgi. /- - -/ Üldiselt kehtis aga senini reegel, et iga perearst saab korraga 36 doosi arstimit – olgu tema nimistus siis mitusada või mitu tuhat patsienti.“)

Ma siis ootan.

* * *
29. märtsi hommikul ilmus Delfis artikkel, et nüüdsest saavat kõik riskirühmlased digiloost teada kohe sisse logides, kas nad on riskirühmlased. Ma saanuks aru, kui see artikkel puudutanuks neid, kes on riskirühmas diagnooside tõttu. Oma sünniaega peaks ju igaüks niigi ise teadma.

Tohutu suur töövõit! Kiitus on muidugi puhas iroonia, sest sellist infot, et nad on või ei ole riskirühmas, pidanuks inimesed teadma juba mitu kuud tagasi.

Kuid sellest loost sai kohemaid hea näide ajakirjandusõpikuis kasutamiseks: selle kohta, kuidas inimesi ennatlike uudistega solgutatakse. Nimelt püüdsin paar tundi pärast loo lugemist digilukku sisse logida, kuid lehekülg oli maas. Ka Delfis oli pealkiri muutunud ja vastav märge lisatud.

Vahepeal oli digilugu siiski töötanud, kuid paljudele inimestele valesid andmeid pakkunud, mis (nagu kommenteerijad väitsid) palju arusaamatusi ja segadust põhjustas. Kella kuue paiku õhtul ilmus Delfis teade, et infot riskirühmlaste kohta enam ei näe, ennistatud on vana lehekülg ilma selle täiendava funktsioonita.

Seda jama iseloomustavad kenasti loo pealkirjast tehtud tõmmised (vaatamiseks klõpsa pildile).

(Järgmisel päeval siiski töötas digiloos kõik jälle koos uuendusega.)

* * *
Oleme koroonaviirusega nakatunud inimeste surmastatistikast (Terviseameti andmed) märganud, et millegipärast sureb mehi rohkem. Näiteks 29. märtsil olid 11 surnust 7 mehed, 30. märtsil 17 surnust 14 mehed. 31. märtsil oli küll 6 surnu hulgas ainult üks mees, aga kui vaadata pikemat perioodi, siis on mehi märksa rohkem.

Ma ei ole üheski väljaandes täheldanud, et mõni tervisehoiuspetsialist selgitaks, miks mehi sureb rohkem Võib-olla peaks mõni uuriv ajakirjanik seda mõtlemapanevat teemat uurima.

* * *
Tuttav ajakirjanik avaldas arvamust, et eakate riskirühma vaktsineerimise (ja selle kohta käiva infosüsteemiga) võinuks tegelema panna mitte perearstid, kes ilmselt praegu on väga üle koormatud, vaid kohalikud omavalitsused, kellel on oma „vanakeste“ nimekirjad ju olemas (Tallinnas kindlasti, sest siin makstakse ju pensionäridele sünnipäevatoetust). Mu meelest vägagi asjalik arvamus. Ainult et käigu pealt hobuste vahetamine on keeruline.

* * *
Minu kui autota inimese jaoks on oluline, et vaktsineerimisvõimalus oleks suhteliselt lähedal. Ühistranspordis peaksin igale poole sõitma üle veerand tunni ja pole garanteeritud, et selle aja jooksul ei viibiks läheduses mõni koroonahaige. Edasi-tagasi käimine võiks olla umbes 7 km pikkune, kuid juhul kui vaktsiin mingeid ebameeldivusi, näiteks tasakaaluhäireid, tekitab, on isegi 3,5 km tagasitulekuks palju.

* * *
Nüüd jõudis vaktsineerimisvõimalus väga lähedale. Esmaspäeval sain teada, et kolmapäeval läheb lahti digiregistreerimine järjekordsele suurvaktsineerimisele lihavõttepühade ajal üle Eesti, ka Tallinnas, ka meie piirkonnas. Aga...

… mul on vaikseks nädalaks välja löönud tugev allergia (nõgestõbi) ja pool nägu paistes (mida küll mask hästi varjab – veel üks argument maskikandmise pooldajatele). Arvatavasti on targem sellele terviselonkamisele mitte lisada veel ka vaktsiini küsitavat toimet. Muidu pärast ei tea milline nähe millest põhjustatud on.

Nii et ma vist loobun seekord digiregistratuuri õnnemängust ja jätkan perearsti kutse ootamist.

* * *

EDIT: 5. aprillil. Minu perearst kutsus nüüd vaktsineerima, aga mu allergiahoost teada saades soovitas sellest veel vähemalt nädalakese paraneda. Lubas uuesti kontakti võtta, et siis saan nädala või paari pärast juba parema tervisega ka esimese vaktsiinisutsaka. Küllap kirjutan siis ka uued riskirühmlase märkmed.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."