Lanovoist

Vassili Lanovoi (16. jaan 1934 - 28. jaan 2021).

Plikapõlvest alates oli minu lemmiknäitlejaks kinolinal Vassili Lanovoi.  Lapsepõlve ja noorusaja sügavad kiindumused saadavad meid läbi elu, sestap oli täna tulnud teade minu jaoks kurb.

Vassili Lanovoi suri eile Moskvas 87aastaselt COVID-19 tagajärjel. Teadsin küll, et ta oli haiglas reanimatsioonis juba alates 2. jaanuarist, kuid lootsin, et ta paraneb.

Vassili Lanovoid on peetud nõukogude filmi- ja teatrinäitlejatest kõige ilusamaks ja mehisemaks, aga ta oli ka väga andekas. Mäletan teda juba Pavka Kortšagini osas (1957), sellele järgnesid peaosad filmides „Punased purjed“,  „Turbinite päevad“ jpt, seal hulgas ilusmees Anatoli Kuragini osa „Sõjas ja rahus“ ning väga meeldejääv Vronski „Anna Kareninas“, kus Annat mängis Tatjana Samoilova. Romantilistesse osadesse sobis tulisilmne Lanovoi suurepäraselt.

Räägitakse, et pärast seda, kui Lanovoi mängis kindral Wolffi („Seitseteist kevadist hetke“), väitsid mõned kriitikud, et nii veetlevat näitlejat ei tohiks vaenlast mängima panna, sest vastane muutub seeläbi liiga meeldivaks.

Tohutult populaarseks sai Lanovoi osatäitmisega sõjafilmis „Ohvitserid“ (1971, M. Gorki nim filmistuudio), kus ta mängis Ivan Varavvat, kes läbis pika tee reamehest kindraliks ja armastas oma lapsepõlvesõbra naist.

Ta on filmides mänginud ka palju ajaloolisi tegelasi: Augustust, kardinal Richelieu'd, Aleksander I, Majakovskit, Trotskit, Andropovit... Ühtekokku mängis Lanovoi 78 filmis.

Alates 1957. aastast kuni viimase ajani kuulus ta Moskva Jevgeni Vahtangovi nim Riikliku Akadeemilise Teatri koosseisu. Piletit etendustele, milles ta osales, oli lühiajaliselt Moskvas viibides väga raske saada, aga kord  õnnestus see mul siiski. Tookord, 1985. a, esitati Aleksandr Korneitšuki näidendit „Rinne“, milles Vassili Lanovoi oli armeekomandör Ognevi osas. Hästi mängis. Kirglikult ja usutavalt. See näidend oli siis teatri mängukavas juba kümnendat aastat, aga ei olnud veel nö väsinud.

Juba kõrges vanuses veel enne viirusega nakatumist mängis Lanovoi koduteatris kahes lavastuses. Tal ei olnud kunagi dublante, sest teda peeti nii ainulaadseks, et teda oli võimatu asendada. Etendused, milles ta mängis, olid tehtud selle arvestusega, et seal mängib tingimata just Lanovoi. Nüüd jäävad need lavastused tõenäoliselt mängukavast välja ja on alles ainult salvestustel ja inimeste mälestustes. Alles on ka noored näitlejad, keda Lanovoi teatrikoolis õpetanud on.

Intervjuudes küsiti silmapaistvalt esindusliku välimusega Lanovoilt sageli, kas naised talle palju tüli teevad. Tema vastas, et naistest ja oma isiklikust elust ei räägi ning meelelahutuslike intervjuudega on tema poole mõttetu pöörduda.  Blogilugejate jaoks panen siiski kirja ka selle, et oma esimese abikaasa Tatjana Samoilovaga koos õppis Lanovoi  Štšukini nim teatrikoolis ja oli temaga abielus aastatel 1956-1958. Lanovoi teine naine oli teatrinäitleja Tamara Sjablova, kes hukkus autoavariis. Kolmandat korda abiellus Lanovoi Irina Kuptšenkoga, kes on samuti väga tuntud teatri- ja filminäitleja. Oma poegadele Sašale ja Serjožale panid nad nimed Aleksander Puškini ja Sergei Jessenini järgi, sest armastasid väga luulet. Noorem poeg suri kaheksa aastat tagasi.

Piltidel on postkaart minu kogust (u 1960) ja kaader filmist „Anna Karenina“ (1967, Mosfilm; Anna osas Tatjana Samoilova, Vronskina Vassili Lanovoi).

Vaatamisi: jaanuaris silma jäänud filme ja sarju ehk Annest Leonardoni

Kuraditosin. Lihtsalt märgin ära, et see blogi saab täna 13aastaseks. Selle puhul siis lillekesed :)

Aga pidulikku sünnipäeva kokkuvõtet ma tegema ei hakka. Kirjutan hoopiski jaanuaris vaadatud filmidest ja sarjadest; viimati vaadatud on ülalpool.

Olen põhiliselt Jupiteri klient olnud. Enamik siin loetletust on olnud või on praegu veel Jupiteris näha.

„Mina, Leonardo“ („Io Leonardo“, 2019, Itaalia-Prantsuse; rež Jesus Garces Lambert, peaosas Luca Argentero). Jaanuaris viimasena vaadatud film osutus minu jaoks väga paeluvaks omapärase lahenduse ja sugestiivse teksti tõttu. Meeldiv oli minu jaoks ka võimalus kuulda väga heas esituses minategelase itaaliakeelset teksti, mis on tehtud Leonardo da Vinci kirjutiste põhjal.  Selles avaldub Leonardo mõte: „Jälgida, uurida, olla rabatud“. Hästi avatakse suurmehe  püüdlused saavutada maalides liikuvus ja sügavus, olla kogemuse õpilane. Huvitavalt on näidatud tuntud maalide tekkelood („Püha õhtusöömaaeg“, „Madonna grotis“, „Mona Lisa“ jt, samuti saab teada Leonardo nõrkustest ja kiindumustest. Oluline koht on meditsiinilistel vaatlustel ja jumaliku proportsiooni otsingutel, samuti Leonardo saatuslikul omadusel olla lõpmatu täiustaja, mistõttu ta ei suutnud alustatut ja lubatut tihti ellu viia. Lõppkokkuvõttes mõistis Leonardo, et tarkus on kogemuse laps ja: „Kui olen õppinud elama, pean õppima surema“.

Geeniuse läbielamised ja igavikulised otsingud on mõneti sarnased hullumeelse nägemustele. Seetõttu on filmi loojad avanud looduse mõju kunstnikule ja leiutajale Leonardole  kohati üsna samamoodi, nagu kujutati Vincent Van Goghi saatnud hääli ja meelepetteid samuti väga heas filmis „Igaviku väravas“ („At Eternity's Gate“; 2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel, peaosas Willem Dafoe), mida eelmise aasta lõpus vaatasin.

„Reis Wiesbadenisse“ („Поездка в Висбаден“, 1989, NSVL, M. Gorki nim laste- ja noortefilmide stuudio). Kõik, mida tegi meile siin eeskätt filminäitlejana tuntud Aleksei Batalov, on hea ja selle filmi stsenaariumi kirjutas just tema. Ivan Turgenevi jutustuse „Kevadised veed“ järgi. Turgenevi paljud teosed on läbi aastate olnud mu suured lemmikud. Nii hakkasingi seda filmi vaatama hea eeltundega ja pettuda ei tulnud, kuigi nähtu mõjub siiski rohkem jutustuse illustratsioonina. Sulnilt turgenevlik lugu armastusest, kiindumusest, reetlikkusest. Kaunid naised, kohati otsustusvõimetud, kuid hasartsed mehed.

„ABC mõrvad“ („The ABC Murders“, 2018, BBC), jälle Sarah Phelps ja jälle mulle palju vastumeelset nagu „Süütuse tuleproovi“ ja „Tuhkur Hobuse“ puhul. Päästis ainult John Malkovich, kelle kohta ma siiski ei saa öelda, et ta Hercule Poirot'na hea on, aga ta on piisavalt huvitav, et vaadata. Lõpp vajus minu meelest täitsa ära, sest mulle ei meeldinud kontseptsioon Poirot' minevikust, mis teda kogu aeg painas. Kaks täispikka sarjaosa on ka liig mis liig, piisanuks märksa lühemast. Olen olemuselt ilmselt konservatiiv, sest vanad Poirot'd meeldivad mulle rohkem kui BBC uued versioonid.

„Süütuse tuleproov“ („Ordeal by Innocence“, 2018, BBC). Stsenarist Sarah Phelps, kelle tehtud „Tuhkur Hobune“ mulle absoluutselt vastu hakkas. Ka see Agatha Christie põhjal tehtud kaheosaline sari ei meeldinud mulle. Liiga palju oli mõttetutest kaadritest kordusi, ka mõned sündmuste kordused. Oleks võinud olla tihedam. Mulle ei meeldinud ka näitlejate mäng. Isegi Eleanor Tomlinson, kes „Poldarkis“ mängis väga hästi üht peaosa, oli nüüd kõrvalosas kuidagi ilmetu.

"Salateenistus" („Le Bureau des légendes“, 2015, Prantsusmaa seriaal, peaosas Mathieu Kassovitz). Huvitavaks teeb see, et Prantsuse salateenistusel on enamasti tegemist teistsuguste maadega kui Suurbritannia samasisuliste filmide ja sarjade puhul. Esimesed kuus osa on olnud põnev vaatamine. Teada on ka, et seda seriaali on tehtud vähemalt viis, kui mitte kuus hooaega. Loodetavasti ei piirduta meil ainult esimese näitamisega.

„Howards End“ (1991, USA, rež James Ivory, Inglise kirjaniku Edward Morgan Fosteri samanimelise romaani alusel; osades Emma Thompson, Helena Bonham Carter, Anthony Hopkins, Vanessa Redgrave). Näitlejad mõjusid praegu vaadates väga noortena. Muidu oli inglise maa-aadlike tüüpiline lugu, mida nimetatakse tundlikuks draamaks. Saanud kolm Oscarit, ühe neist Emma Thompson. Kui vahepeal ei oleks tehtud päris palju sarnaseid filme, siis võiks seda üsna heaks pidada. Näitlejatest jättis mulle parima mulje Vanessa Redgrave rikka romantilise meelega mõisaprouana.

„Anne, E lõpus“  („Anne, with an E“, Kanada, 2017-2019). Osades Amybeth McNulty Anne Shirleyna, Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt. Käimas on kolmas ja viimane hooaeg. Roheliste Viilkatuste Anne on pärast 16aastaseks saamist  muutunud ebahuvitavamaks kui lapsena. Aga võib-olla on viga selles, et seriaal ei keskendu enam niivõrd Annele, kuivõrd näitab rohkem tema kaaslaste kujunemist ja toob sisse uusi tegelasi. Anne vimkad ja vastuoluline iseloom on tasandumas. Siiski nauditav vaatamine, mida pühapäevaõhtuti ootan

„Sipsik“ – Üritasin vaadata uut multikat, aga pidasin ainult kümme minutit vastu. Minu jaoks liiga sile. Pildikeel justkui püüab matkida Edgar Valteri Sipsikut, aga puudub tema pilditegelaste elusus, lendlev tukk, tabamatu võlu jne. Aga noh, ilmselt pole minuvanused ka selle filmi sihtrühm.

„Kõhedad muinaslood“ – Mart Sanderi lühifilmide kogumik. Mulle täitsa meeldis ja kogu aeg oli põnev vaadata. Iga osa oli omamoodi hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Näitlejad mängisid justkui paremini kui Eesti viimase aja filmides keskmiselt. Päris hea ja üsna meeldejääv alustus uue aasta vaatamistele.

Filmiplakatid internetist. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami
„Tantsi, tantsi, tantsi”
Tõlkinud Margit Juurikas.
Toimetanud Taimi Paves.
Kirjastus Varrak, 2020.

Äärmiselt täpne, põhiliselt lühilausetes keskendunud tekst paelub oma kujundlikkuse ja värvikusega kohe romaani algusest peale. Murakami annab lugejale 34aastase peategelase tegevusvaldkonna ja seisundi detailse kirjelduse – sisse- ja väljapääsudest nii tema elukohas kui ka hingeelus.

Minu nö professionaalsest idiotismist ajendatuna olid mulle eriti huvitavad lõigud peategelase ajakirjanikutööst: uurimisrutiinist, teabehankimisest tähtaegadest kinnipidamisest, sellest, mis teeb tema kirjutatud lood eriliseks. Näiteks:

„Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole), oli mul töö poole kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.“

Murakami raamatuid olen ka varem lugenud, kuid ei „Norra mets“ ega „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ ei haaranud mind kohe algusest niimoodi kaasa.

Huvitav on peategelase käsitlus kapitalismist, sellestki, et isegi filosoofia on kapitalismiajastul muutunud rohkem majandusteaduslikuks või poliitiliseks. Kuigi Murakami kirjutas oma romaani „Dansu Dansu Dansu“ juba 1988. aastal, on see meie jaoks praegu väga ajakohane.

Detailsed kirjeldused sellest, mida üks või teine tegelane tarbib, millist T-särki kannab, missugust muusikat kuulab, mida sööb ja joob, aitavad tähelepanu pöörata kapitalismi juurde lahutamatult kuuluvale tarbimisele ja raiskamisele, millesse nii autor kui ka tema nimetu peategelane suhtuvad kriitiliselt. Ja kuskil sel taustal liiguvad naised unenäolise veetlusega, mehed naeratustega vastavalt vestluskaaslase staatusele ühiskonnas, ametnikud, taksojuhid, teenindajad, baarikülastajad, politseinikud, prostituudid ja paljud teised, kellega kultuurilise lume rookijast peategelane kokku puutub ja kellest paljud tema elust salapäraselt kaovad.

Raamatututvustus tagakaanelt

Siis toimub nihe: peategelane satub pimedusse, millest ta on ühelt naistegelaselt, kellega ta ehk magada tahaks, kuulnud...

Siinkohal, Lammasmehe ilmudes, mõtlesin, et kahjuks ei ole ma lugenud Murakami triloogia (Trilogy of the Rat) seda osa („Hitsuji o meguru bōken“, 1982 , ingl „A Wild Sheep Chase“), millest Lammasmees pärit on. Selle lugemine tuleks vist tantsuromaani mõistmisele kasuks. Aga minu teada pole seda eesti keelde tõlgitud ja selle olemasolust sain teada kõikide oluliste ja vähemoluliste teadmiste allikast Wikipediast.

Teise vahelepõikena mainin, et kuigi eestikeelses tekstis on vigu üldiselt vähe, on need vähesedki minu jaoks kuidagi väga vastuolus Murakami täpsusega.  Kui ainult mõnda nimetada, siis „une“ asemel „una“, „Fellinit“ asemel „Felliniti“, Hotel Dolphini nime kirjutamisega eksimine ühel leheküljel mitu korda (lk 76, kuid võib-olla on see taotluslik?), „kohutava“ asemel „kohtav“ ... – pisiasjad ehk küll, kuid jäid silma ja häirisid.

Pimedus koos Lammasmehega toob teosesse müstika, paralleelmaailma, teistsugususe, sellegi, et peategelane hakkab märkama, et kõik mis ja kes tema teele juhtuvad, on ühendatud nii omavahel kui ka temaga.  Ta ei saa enam ainuüksi kultuurilise lume rookimisega jätkata, vaid tema eluteed viivad edasi hoopiski ootamatud asjaolud ja kohtumised.

„Kõik teevad näo, nagu nad ei kuuleks. Mina olen ainus idioot. Alati millessegi veidrasse segatud ja omadega läbi.“

Murakami mängleb erinevate kirjandusliikidega, kord on „Tantsi, tantsi, tantsi“ puhul tegemist vägagi realistliku olustikukirjeldusega, siis krimkaga, mis ootamatult muutub psühholoogiliseks romaaniks, seejärel ulmeliselt müstikasse kaldub, et siis jälle põnevikuks teiseneda...

Tähelepanu tasub pöörata ka  romaani tegelasele Hiraku Makimurale (kelle nimi on anagramm Haruki Murakami nimest) ja kes on tuntud, mõjukas ja rikas, kuid veidi mahakäinud kirjanik. Võib-olla ilmneb selles tegelases mõnevõrra Murakami satiirilis-sarkastiline suhtumine iseendasse ja oma (tollal alles eesseisvasse) kirjanduslikku tulevikku?

See raamat on kirjutatud rokirütmis, mida peategelane ja tema nooruke kaasteeline peaaegu pidevalt kuulavad ja naudivad ning mis mullegi sobib. Melomaanidel võib Murakami teose lugemine rohkesti aega võtta, kui nad ei suuda üle saada kiusatusest kuulata interneti abil ära kõik raamatus nimetatud lood, muusikud ja lauljad, kaasa arvatud Tom Jones ja Engelbert Humperdinck, kellesse Murakami ilmse pilkega suhtub.

Mina kuulasin enne lugema hakkamist üht laulu – seda, mis andis romaanile pealkirja. Murakami on jaapanikeelse Wikipedia sõnul öelnud, et kuigi enamasti arvatakse, et romaan sai pealkirja raamatus sageli nimetatud menuansambli The Beach Boys 1964. aasta singli „Dance Dance Dance“ mõjul, olid asjalood siiski teised. Pealkirja võttis ta mustanahaliste muusikute The Dellsi nimelise bändi vanalt laulult „Dance Dance Dance“, millest sai inspiratsiooni romaani kirjutamiseks.

Minu aga pani The Dellsi „Dance Dance Dance“ Youtube'st kuulatuna sõna otseses mõttes tantsima, sest tundsin selles ära oma noorpõlve aegse rock’n’roll'i, mis mind ikka ja jälle tantsupõrandale viis.

Ja kui üks raamat lugeja rokkima paneb, küllap siis on tegu hea teosega. :)

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Jooga 500 päeva – tehtud!

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi kilkasin siin blogis, et väljakutse „Jooga 100 päeva“ on tehtud. Tookord võtsin eeskuju ühest minuealisest ameeriklannast, kes otsustas teha 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli sellal paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi oma kava tegema iga päev ja me mõlemad saime oma 100 päeva edukalt läbi.

Nüüd peaksin viis korda kõvemini kilkama. Eile sai täis 500 järjestikust päeva joogatamist.

Olen mainitud ameeriklannale tänulik, et tema väljakutse lõppedes oli järjestikuste päevade joogavaim minusse püsima jäänud. Tegin algul uue 100 päeva väljakutse, aga siis otsustasin teha hoopiski nii kaua, kui saan, ilma ennast päevade arvuga piiramata. Pealegi on igapäevane jooga praegusel koroona-aastal olnud väga hea harjumus, mis annab päevale vunki juurde. Üldiselt olin pimedatel sügispäevadel hädas tohutu magamistahtmisega. See pole ka lume saabudes üle läinud, nii et tunnen ennast täieliku talveunekaruna. Aga jooga suudab ikka natuke sellest unisusest üles äratada.

Varasemast painduvam olen nüüd kindlasti, mis minu vanuses on hea näitaja. Mahakukkunud asjade ülesvõtmisega ei ole vähemasti praegu probleeme. Ka järsku püsti tõustes ei hakka pea nii sageli nagu varem ringi käima. Kaal on võrreldes 2018. aasta lõpuga kergenenud kolme-nelja kilo võrra ja jäänud nüüd juba mitu kuud püsivaks. Paar kilo võiks ju veel alla võtta, kuid see pole mulle kuigi tähtis probleem.

Minu joogat võib ka koduvõimlemiseks nimetada. Aluseks on ajurvedas soovitatud asanad, mida tutvustasin siin blogis juba 2008. aastal. Olen üle läinud umbes pooletunnisele kavale kord päevas. Hommikuti piirdun mõne päikesetervituse tegemisega. Oma kavasse olen lisanud kordusi ja ka uusi harjutusi.

Asanate täiendamisel on mulle abiks olnud minu joogaraamatud, millest olen kirjutanud siin. Samuti olen asanate tegemist täiendanud ja parandanud vaadates rohkeid joogavideoid internetist. Näiteks on minu meelest päris asjalik meie olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa joogakava, mida ta koroonakevadel kõikidele kodus treenijatele soovitas.

Mis saab nüüd, pärast 500 järjestikust päeva?

Üsna kindlasti jätkan joogaga ja püüan seda endiselt iga päev teha  vähemalt kuni kaunilt valgel kevadisel ajal saabuva juubelini – siis on iseendale hea raporteerida, et olen tubli olnud :)

Väike (peaaegu) poliitiline avaldus

Blogiga seoses on mult küsitud, miks ma poliitikast ei kirjuta või seda väga harva teen. Pika elu ja ajakirjanikutöö kogemused ja teadmised on ju õpetanud vaatlema ja nägema, aru saama otsuste põhjendatusest või uisapäisusest ja pakkuma võimalikke ettepanekuidki, kuidas midagi võiks paremini teha.

Aga ma olen mitmel põhjusel avalikust elust kõrvale tõmbunud. Järjest lisanduv vanus on tunduvalt vähendanud tahtmist ja suutlikkust millegi kordaajamisel osaleda. Üsna ilmselt on käes aeg, mil mõtlen, et otsustusjärjekord on nüüd minust nooremate käes. Kui nad ainult mõistaksid, et neil tuleb iseenda otsustuste tagajärgedes ja tulemustes arvatavasti veel kaua aega elada, ka siis, kui praegused minuealised on ammu lavalt lahkunud.

Ühtegi erakonda kuulumata saan ma küll vaadelda nende asjatoimetusi erapooletult, kedagi teisele eelistamata ja kellegi vigu pehmendamata, aga samas ei pääseks minu öeldu mõjule. Lihtsalt iriseda ja vinguda asjade kallal, mida ma muuta ei suuda, pole ka mõtet – targutavaid mammisid on minutagi.

Ärapanemise kommet mul ka pole. Mulle meeldib inimestest lugu pidada mitte nende erakondliku kuuluvuse alusel, vaid lähtudes nende isikuomadustest, nende kogemustest, teadmistest ja oskustest, nende käitumis- ja suhtluslaadist. Oma hinnangu poliitikale annan valimistel hääletades.

Elatud aastad on korduvalt näidanud, et valitsused vahetuvad ikka ja jälle, otsustajad alates kõrgematest ametikandjatest alla välja teevad ikka vigu ja läbimõtlematusest tingitud prohmakaid, pajad sõimavad katlaid ja katlad padasid, kui neil ununeb poliitiline kultuur. See kõik kordub ajaloos taas ja taas. Nii meil kui mujal. Mingist hetkest muutub pukisolijatele omaenese rahatasku täiendamine tähtsamaks kui rahva heaolu. Võim kipub paljudele pähe hakkama.

Kas on siis rohtu, mis avitab, küsis juba Kreutzwald. Ma ei mäleta täpselt, millega seoses ta seda küsis. Vist oli põhjuseks viina katk. Praegust pandeemia aega on ka katkuga võrreldud. Aga rohuks, mis alati avitab, võiks olla igaühe tahtmine iseennast paremaks muuta. Käituda ja elada, töötada ja oma tegusid teha parimal võimalikul kombel, kedagi ja midagi kahjustamata. Poliitikute kohta kehtib see ka. Samuti nagu peaks kõikide kohta kehtima teadmine oma vastutusest.

„Näkymättömät“

Hannu Mäkelä
„Näkymättömät. Romaani pakolaisuudesta 2000 vuotta sitten“
E-raamat. 2018.

Sarnane meelitab sarnast ligi. Aasta lõpus loetud Frank Herberti laialdaselt tuntud ulmelugu „Düün“ ja Mäkelä teos, millega uut aastat alustasin, osutusid ootamatult sarnasteks, sest mõlemas on olulisel kohal noormehe, peaaegu veel poisi pagemine koos emaga läbi kõrbe. Armutu edasirühkimine läbi liiva ja päikesekuumuse, ema tugevus, sest ta ju peab pojale innustuseks ja toeks olema, ja poja vaprus, sest ta on noor ja tal on pagemise ränkusest ja eesootavatest ohtudest hoolimata lootust, et kogu elu on veel ees.

Ja eks ole Mäkelägi raamat teatud mõttes nagu ulme, ainult et tagasivaatav, sest kes ikkagi täpselt teab peale autori kujutlusvõime, kuidas põgenikud 2000 aastat tagasi tegutsesid, millest unistasid ja mida prohvetlikult ette nägid.

Aga sellega ka sarnasus piirdub.

Kui „Düünis“ pääsevad nii poeg Paul kui ka ema Jessica ja nende võimsus suureneb nii, et nad hakkavad oma ulmelisi tegevusi korda saatma, siis Hannu Mäkelä peategelane Kaleb jääb emast ilma, jääb enda arvates ilma ka esimesest kiindumusest – kõrberännakul kohatud tüdrukust nimega Ester.

Ta ei tea enam, kas uskuda Päikest, mille usku oli ta ema, või Kuud ja pimedust – seda nähtamatust, mille usku oli olnud ta isa ja on ka kõrberännaku kaaslased. Ta järgib vana Jeremia õpetusi ja ennustusi, kuid kahtleb neis.

Mäkke uuristatud koobastemplis, kus osa pagulastest varju leiab, mõtiskleb Kaleb palju sealsetest jumalakujudest, saatusest ja jumalatest üldse ning tunnetab, et ema on taevastki talle toeks ja juhendab tema käitumist.

Tegelased nagu põgenike juht Jeremia oma palvetega, noor Johannes oma aramea keele oskusega ja salapärane Matteus oma uue jumala veendumusega viivad juba oma nimedega lugeja mõttekäigu üsna kindlale rajale. Kuhu aga suundub autori mõte?

Kas ootamatult leitud aare hävitab põgenike ühtekuuluvustunde, muutub kõigest ülemaks või on sellel miski muu tähendus? Kas Kalebi lubadused Matteusele jäävad kehtima või muutub noormehe meel? Kas Matteuse pikal jutul endast ja oma vanavanaisast on tõetera sees või on see eksleva meele pelk ettekujutus?

Kõike seda saab lugeja teada, kui on piisavalt kannatlik läbima autori kohati ehk liigagi pikki arutlusi jumalaist, uskumisest, tõest, armastusest ja veel paljust muust, millest mõtleb meheks kujunev Kaleb. 

Tekstinäiteid:
„Meillä on enää jäljellä tämä vapaus, vapaus pysyä hengissä.“

„Ihmisen sydän ja hänen mielensä ovat aina vapaita, jos me vain itse niin tahdomme. Itse me myös päätämme, mihin uskomme ja mihin suuntaan uskon avulla omin jaloin ja ajatuksin kuljemme.“

„Erämaassa vihreä on väreistä tärkein ja pyhin. Pyhä on myös sininen, onhan vesi usein tietyssä valossa sinistä. Molemmat värit ovat kullan arvoisia ja kaltaisia. Indigo on kuninkaitten kultaa, muistan isän sanoneen. Ja juuri veden sinisyys yhdistyneenä auringon kultaan saa aikaan kasvien vihreän.“

„Aloittaminen on tärkeää, lopettamisesta pitävät aika ja kohtalo huolen.“

Romaani lõpupoole sisu ma siia kirja ei pane. Kellel lugemishuvi, saab Hannu Mäkelä e-raamatu tasuta alla laadida kirjaniku kodulehelt, kust on pärit ka romaani kaanepilt.

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Ääni joka etsi Laulua“

Frank Herbert „Düün“

Frank Herbert
„Düün“
Tõlkinud Urmas Alas.
Toimetanud Martin Roogna.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eelmise aasta viimase raamatuna lugesin „Düüni“ („Dune“, 1965). Sedasama kuulsat ulmekat, mis enamikul raamatusõpradest kahtlemata juba ammu loetud on ja mida kultuseraamatuks peetakse. Kummalisel kombel, kuigi ma seda varem lugenud polnud, tekkis mul lugedes tunne, nagu aimaksin sündmustikust paljut ette, justkui oleksin ise kunagi viibinud kõrbeplaneedil nimega Arrakis ehk Düün. Sellest hoolimata, et see planeet on olemas ainult tänu autori kujutelmale.

Aga Frank Herberti kujutelm on vägev. Täiesti omamoodi nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka tehnoloogiliselt ja ökoloogiliselt läbimõeldud maailm, milles tegutsejatele autor hoolimata tegevuse kiirest arengust on suutnud üsna mitmetahuliselt paeluvad iseloomustused anda.

Paljude lemmikulmekirjanik Arthur C. Clarke ütles „Düüni“ kohta: „Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani tegelased ja kogu see maailm.“

Tagakaane raamatututvustusest.

Rohkesti on kiidetud mahuka teose esimest raamatut „Düün“. See oli ka minu jaoks põnev kui ühe noormehe arengu kirjeldus. Kõik see, mis puudutas Pauli õpinguid ema käe all, tema järelkatsumisi, tema valmistumist võitlusteks ja võitudeks.

Aga teine raamat „Muad'Dib“ meeldis mulle rohkem. Pärast isa surma jäi Paul ilma talle kavandatud tulevikust ja pidi tema jaoks võõral planeedil nii endale uue tuleviku kujundama kui ka leidma väljavaated teadvuse ja saavutuste edasiarenguks. Ja ta suutis seda. Ning, mis veel olulisem, ta suutis seejuures jääda üllameelseks.

Kolmas raamat „Prohvet“ oli sündmustikult kõige kiirem, aga võib-olla just seetõttu minu jaoks vähem huvitav, kuigi kõikvõimalikest tegelaste saatuste kõverkäikudest ka siin puudust polnud.

Koguka köite lõpus paiknevate lisadega tutvumine on niihästi selgitav kui ka valgustav.

„Düüni“ üks huvitavamaid liine oli minu jaoks benegesseritlastest naiste haridus ja haritus. Kuidas kasvatada ja arendada teadvust, kuidas mõista mõistetamatut ja allutada allumatut. Kuidas näidata võimalikult vähem välja, mida tunned, ja suuta seejuures kõigi oma tundmustega hakkama saada ja need oma kasuks pöörata. Kuidas mõjutada ja samal ajal ise olla vähe mõjutatav.

Väga palju tähelepanu pööras Frank Herbert teadvusele. Võib-olla just seetõttu mõtleb lugeja temaga kaasa ja hakkab sündmustikku justkui ette aimama, nagu minuga juhtus. Ta käsitles oma suurteoses teadvuse arendamist nii vürtside kui ka mitmesuguste erivõtete abil. Tema tegelased on pidevas kujunemises ja paljud neist on ülivägevate võimetega. Kuid isegi ülivõimed ei osutu halastamatus võimuvõitluses alati piisavalt kindlaks kaitseks reetlikkuse ja mürkide eest.

Paar õpetust sellest mitmekesisest teosest:

„Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge enam ei näe.“

„Mõelge oma nägemisele. Kuigi teil on silmad, vajate te nägemiseks valgust. Kui olete oru põhjas, ei näe te oma oru piiride taha. /---/ …aeg paistab lai, aga selles kulgejale muutub see kitsaks ukseks.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Põhjalik ülevaade Frank Herberti (8. okt 1920 – 11. veebr 1986) elukäigust ja loomingust, seal hulgas „Düüni“ kõikidest raamatutest, mida on rohkem kui kolm, on Wikipedias.

Uus algas uduselt

Udune oli see uusaastaöö. Udusse kippus ära kaduma ilutulestik. Aga ilus oli ikka ja veidi muinasjutuline.Kuskilt selle udu tagant aimus uus algus. Võib-olla on see udust tõusev uus aasta parem kui eelmine. Minu isiklikul eelmisel aastal ei olnud midagi viga.  Aga paljude jaoks oli 2020 raske, enamasti koroonast tingitud põhjustel. Nemad on paremat väärt.

Siia panin kaks mobla tabatud uduhetke aasta algusest. Uduseks mälestuseks isevärki uusaastaööst...