Vaatamisi: jaanuaris silma jäänud filme ja sarju ehk Annest Leonardoni

Kuraditosin. Lihtsalt märgin ära, et see blogi saab täna 13aastaseks. Selle puhul siis lillekesed :)

Aga pidulikku sünnipäeva kokkuvõtet ma tegema ei hakka. Kirjutan hoopiski jaanuaris vaadatud filmidest ja sarjadest; viimati vaadatud on ülalpool.

Olen põhiliselt Jupiteri klient olnud. Enamik siin loetletust on olnud või on praegu veel Jupiteris näha.

„Mina, Leonardo“ („Io Leonardo“, 2019, Itaalia-Prantsuse; rež Jesus Garces Lambert, peaosas Luca Argentero). Jaanuaris viimasena vaadatud film osutus minu jaoks väga paeluvaks omapärase lahenduse ja sugestiivse teksti tõttu. Meeldiv oli minu jaoks ka võimalus kuulda väga heas esituses minategelase itaaliakeelset teksti, mis on tehtud Leonardo da Vinci kirjutiste põhjal.  Selles avaldub Leonardo mõte: „Jälgida, uurida, olla rabatud“. Hästi avatakse suurmehe  püüdlused saavutada maalides liikuvus ja sügavus, olla kogemuse õpilane. Huvitavalt on näidatud tuntud maalide tekkelood („Püha õhtusöömaaeg“, „Madonna grotis“, „Mona Lisa“ jt, samuti saab teada Leonardo nõrkustest ja kiindumustest. Oluline koht on meditsiinilistel vaatlustel ja jumaliku proportsiooni otsingutel, samuti Leonardo saatuslikul omadusel olla lõpmatu täiustaja, mistõttu ta ei suutnud alustatut ja lubatut tihti ellu viia. Lõppkokkuvõttes mõistis Leonardo, et tarkus on kogemuse laps ja: „Kui olen õppinud elama, pean õppima surema“.

Geeniuse läbielamised ja igavikulised otsingud on mõneti sarnased hullumeelse nägemustele. Seetõttu on filmi loojad avanud looduse mõju kunstnikule ja leiutajale Leonardole  kohati üsna samamoodi, nagu kujutati Vincent Van Goghi saatnud hääli ja meelepetteid samuti väga heas filmis „Igaviku väravas“ („At Eternity's Gate“; 2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel, peaosas Willem Dafoe), mida eelmise aasta lõpus vaatasin.

„Reis Wiesbadenisse“ („Поездка в Висбаден“, 1989, NSVL, M. Gorki nim laste- ja noortefilmide stuudio). Kõik, mida tegi meile siin eeskätt filminäitlejana tuntud Aleksei Batalov, on hea ja selle filmi stsenaariumi kirjutas just tema. Ivan Turgenevi jutustuse „Kevadised veed“ järgi. Turgenevi paljud teosed on läbi aastate olnud mu suured lemmikud. Nii hakkasingi seda filmi vaatama hea eeltundega ja pettuda ei tulnud, kuigi nähtu mõjub siiski rohkem jutustuse illustratsioonina. Sulnilt turgenevlik lugu armastusest, kiindumusest, reetlikkusest. Kaunid naised, kohati otsustusvõimetud, kuid hasartsed mehed.

„ABC mõrvad“ („The ABC Murders“, 2018, BBC), jälle Sarah Phelps ja jälle mulle palju vastumeelset nagu „Süütuse tuleproovi“ ja „Tuhkur Hobuse“ puhul. Päästis ainult John Malkovich, kelle kohta ma siiski ei saa öelda, et ta Hercule Poirot'na hea on, aga ta on piisavalt huvitav, et vaadata. Lõpp vajus minu meelest täitsa ära, sest mulle ei meeldinud kontseptsioon Poirot' minevikust, mis teda kogu aeg painas. Kaks täispikka sarjaosa on ka liig mis liig, piisanuks märksa lühemast. Olen olemuselt ilmselt konservatiiv, sest vanad Poirot'd meeldivad mulle rohkem kui BBC uued versioonid.

„Süütuse tuleproov“ („Ordeal by Innocence“, 2018, BBC). Stsenarist Sarah Phelps, kelle tehtud „Tuhkur Hobune“ mulle absoluutselt vastu hakkas. Ka see Agatha Christie põhjal tehtud kaheosaline sari ei meeldinud mulle. Liiga palju oli mõttetutest kaadritest kordusi, ka mõned sündmuste kordused. Oleks võinud olla tihedam. Mulle ei meeldinud ka näitlejate mäng. Isegi Eleanor Tomlinson, kes „Poldarkis“ mängis väga hästi üht peaosa, oli nüüd kõrvalosas kuidagi ilmetu.

"Salateenistus" („Le Bureau des légendes“, 2015, Prantsusmaa seriaal, peaosas Mathieu Kassovitz). Huvitavaks teeb see, et Prantsuse salateenistusel on enamasti tegemist teistsuguste maadega kui Suurbritannia samasisuliste filmide ja sarjade puhul. Esimesed kuus osa on olnud põnev vaatamine. Teada on ka, et seda seriaali on tehtud vähemalt viis, kui mitte kuus hooaega. Loodetavasti ei piirduta meil ainult esimese näitamisega.

„Howards End“ (1991, USA, rež James Ivory, Inglise kirjaniku Edward Morgan Fosteri samanimelise romaani alusel; osades Emma Thompson, Helena Bonham Carter, Anthony Hopkins, Vanessa Redgrave). Näitlejad mõjusid praegu vaadates väga noortena. Muidu oli inglise maa-aadlike tüüpiline lugu, mida nimetatakse tundlikuks draamaks. Saanud kolm Oscarit, ühe neist Emma Thompson. Kui vahepeal ei oleks tehtud päris palju sarnaseid filme, siis võiks seda üsna heaks pidada. Näitlejatest jättis mulle parima mulje Vanessa Redgrave rikka romantilise meelega mõisaprouana.

„Anne, E lõpus“  („Anne, with an E“, Kanada, 2017-2019). Osades Amybeth McNulty Anne Shirleyna, Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt. Käimas on kolmas ja viimane hooaeg. Roheliste Viilkatuste Anne on pärast 16aastaseks saamist  muutunud ebahuvitavamaks kui lapsena. Aga võib-olla on viga selles, et seriaal ei keskendu enam niivõrd Annele, kuivõrd näitab rohkem tema kaaslaste kujunemist ja toob sisse uusi tegelasi. Anne vimkad ja vastuoluline iseloom on tasandumas. Siiski nauditav vaatamine, mida pühapäevaõhtuti ootan

„Sipsik“ – Üritasin vaadata uut multikat, aga pidasin ainult kümme minutit vastu. Minu jaoks liiga sile. Pildikeel justkui püüab matkida Edgar Valteri Sipsikut, aga puudub tema pilditegelaste elusus, lendlev tukk, tabamatu võlu jne. Aga noh, ilmselt pole minuvanused ka selle filmi sihtrühm.

„Kõhedad muinaslood“ – Mart Sanderi lühifilmide kogumik. Mulle täitsa meeldis ja kogu aeg oli põnev vaadata. Iga osa oli omamoodi hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Näitlejad mängisid justkui paremini kui Eesti viimase aja filmides keskmiselt. Päris hea ja üsna meeldejääv alustus uue aasta vaatamistele.

Filmiplakatid internetist. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.