24/06/2020

„Ääni joka etsi Laulua“


Sel aasta kõige valgemal ajal lugesin muinasjuttu.

Hannu Mäkelä kodulehelt saab tasuta alla laadida e-raamatu „Ääni joka etsi Laulua“. See on tuntud Soome kirjaniku kunstmuinasjutt, mille puhul mul tõlkijana oleks raskusi juba pealkirja edasiandmisega. „Ääni“ on soome keeles „Hääl“, aga kirjanik on selle nime andnud väikesele poisile. Nimesid ju üldiselt ei tõlgita. Nii tekib dilemma, kas tõlkida siis „Hääl, kes otsis Laulu“ või „Ääni, kes otsis Laulu“. Kohati mõistuloona mõjuva teksti mõtte annaks paremini edasi „Hääl, kes otsis Laulu“.

Hääl elas üksildasena kaljukoopas, mille põhjas voolava ojakese sulin tundus Häälele ema lohutusena. Isana aga kujutles Hääl päikest, sest vajas selle kauget ja kuidagi kutsuvat sära. Ühel ilusal päeval ronis Hääl oma urust välja ja vaatas mäest alla. Mida rohkem ta vaatas, seda avaramaks muutus maastik. Ja Hääl sai aru, et mida rohkem leiad, seda enamat otsid.

„Sillä kaipuu hänen sisällään kasvoi saman tien Lauluksi, oikein suurella kirjaimella. Siinä oli hänen tehtävänsä, tämä oli äkkiä täysin selvää. Puron kanssa se oli laulanut, sitten lapsuuden Laulu oli loppunut, puro vaiennut. Mutta juuri Laulu oli saanut Äänen aina tuntemaan itsensä eläväksi. Laulu piti nyt löytää taas, sillä yksin Ääni ei halunnut enää olla. Yksin Ääni oli pelkkä ääni, mutta jos Laulu löytyisi, saataisi yhdessä aikaan mitä vain.“

Ronga seljas lendab Hääl laia maailma. Tänu koopast kaasa võetud kalliskividele paneb Ronk ta elama suure Kuldi võõrastemajja ja saades ekslikult aru, et Hääl otsib mitte Laulu, vaid Lulut, viib ta Lulu juurde. Edasi suundub Hääl vabastama Pimeduse vangist Lulu kaunihäälset õde Aidat, kelle pilti ta on näinud võõrastemaja seinal.

„Minä olen Yön kuningas, tämän valtakunnan hallitsija, elämän ja kuoleman herra, Pimeys murahti.“
Aga Hääl teadis, et elu ja selle pikkuse üle ei otsustanud ükski olevus, isegi mitte Pimedus, vaid elu ise. Ta leidis üles Aida ja päästis vabaks tolle hääle, leides niiviisi ka Laulu, mis oli korraks ja kadus siis jälle, et taas ilmuda.

Raamatuna ilmus „Ääni joka etsi Laulua“ 2013. a, illustraator Marika Maijala. Mäkelä ise nimetab seda jutuks lastele ja täiskasvanutele. Soome raamatublogides kirjutatakse, et kuigi esialgu tundub, et lugu on lastele raskesti mõistetav, on üllatav, kui paljust lapsed aru saavad ja kuidas nende arusaamad ka täiskasvanud lugejate seisukohti mõjutavad ja muudavad. Loomad räägivad, väikesed poisid võivad lennata ronkade ja kurgede seljas, ajada juttu luikede ja pimedusega ning kõike seda põnevust soojendab loo autori tark ja filosoofiline esituslaad.

Teost saab alla laadida siit: https://www.hannumakela.com/e-kirjat/

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Näkymättömät“

 

No comments:

Post a comment