21/01/2021

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”


Haruki Murakami
„Tantsi, tantsi, tantsi”

Tõlkinud Margit Juurikas.
Toimetanud Taimi Paves.
Kirjastus Varrak, 2020.

Äärmiselt täpne, põhiliselt lühilausetes keskendunud tekst paelub oma kujundlikkuse ja värvikusega kohe romaani algusest peale. Murakami annab lugejale 34aastase peategelase tegevusvaldkonna ja seisundi detailse kirjelduse – sisse- ja väljapääsudest nii tema elukohas kui ka hingeelus.

Minu nö professionaalsest idiotismist ajendatuna olid mulle eriti huvitavad lõigud peategelase ajakirjanikutööst: uurimisrutiinist, teabehankimisest tähtaegadest kinnipidamisest, sellest, mis teeb tema kirjutatud lood eriliseks. Näiteks:

„Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole), oli mul töö poole kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.“

Murakami raamatuid olen ka varem lugenud, kuid ei „Norra mets“ ega „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ ei haaranud mind kohe algusest niimoodi kaasa.

Huvitav on peategelase käsitlus kapitalismist, sellestki, et isegi filosoofia on kapitalismiajastul muutunud rohkem majandusteaduslikuks või poliitiliseks. Kuigi Murakami kirjutas oma romaani „Dansu Dansu Dansu“ juba 1988. aastal, on see meie jaoks praegu väga ajakohane.

Detailsed kirjeldused sellest, mida üks või teine tegelane tarbib, millist T-särki kannab, missugust muusikat kuulab, mida sööb ja joob, aitavad tähelepanu pöörata kapitalismi juurde lahutamatult kuuluvale tarbimisele ja raiskamisele, millesse nii autor kui ka tema nimetu peategelane suhtuvad kriitiliselt. Ja kuskil sel taustal liiguvad naised unenäolise veetlusega, mehed naeratustega vastavalt vestluskaaslase staatusele ühiskonnas, ametnikud, taksojuhid, teenindajad, baarikülastajad, politseinikud, prostituudid ja paljud teised, kellega kultuurilise lume rookijast peategelane kokku puutub ja kellest paljud tema elust salapäraselt kaovad.

Raamatututvustus tagakaanelt
Siis toimub nihe: peategelane satub pimedusse, millest ta on ühelt naistegelaselt, kellega ta ehk magada tahaks, kuulnud...

Siinkohal, Lammasmehe ilmudes, mõtlesin, et kahjuks ei ole ma lugenud Murakami triloogia (Trilogy of the Rat) seda osa („Hitsuji o meguru bōken“, 1982 , ingl „A Wild Sheep Chase“), millest Lammasmees pärit on. Selle lugemine tuleks vist tantsuromaani mõistmisele kasuks. Aga minu teada pole seda eesti keelde tõlgitud ja selle olemasolust sain teada kõikide oluliste ja vähemoluliste teadmiste allikast Wikipediast.

Teise vahelepõikena mainin, et kuigi eestikeelses tekstis on vigu üldiselt vähe, on need vähesedki minu jaoks kuidagi väga vastuolus Murakami täpsusega.  Kui ainult mõnda nimetada, siis „une“ asemel „una“, „Fellinit“ asemel „Felliniti“, Hotel Dolphini nime kirjutamisega eksimine ühel leheküljel mitu korda (lk 76, kuid võib-olla on see taotluslik?), „kohutava“ asemel „kohtav“ ... – pisiasjad ehk küll, kuid jäid silma ja häirisid.

Pimedus koos Lammasmehega toob teosesse müstika, paralleelmaailma, teistsugususe, sellegi, et peategelane hakkab märkama, et kõik mis ja kes tema teele juhtuvad, on ühendatud nii omavahel kui ka temaga.  Ta ei saa enam ainuüksi kultuurilise lume rookimisega jätkata, vaid tema eluteed viivad edasi hoopiski ootamatud asjaolud ja kohtumised.

„Kõik teevad näo, nagu nad ei kuuleks. Mina olen ainus idioot. Alati millessegi veidrasse segatud ja omadega läbi.“

Murakami mängleb erinevate kirjandusliikidega, kord on „Tantsi, tantsi, tantsi“ puhul tegemist vägagi realistliku olustikukirjeldusega, siis krimkaga, mis ootamatult muutub psühholoogiliseks romaaniks, seejärel ulmeliselt müstikasse kaldub, et siis jälle põnevikuks teiseneda...

Tähelepanu tasub pöörata ka  romaani tegelasele Hiraku Makimurale (kelle nimi on anagramm Haruki Murakami nimest) ja kes on tuntud, mõjukas ja rikas, kuid veidi mahakäinud kirjanik. Võib-olla ilmneb selles tegelases mõnevõrra Murakami satiirilis-sarkastiline suhtumine iseendasse ja oma (tollal alles eesseisvasse) kirjanduslikku tulevikku?

See raamat on kirjutatud rokirütmis, mida peategelane ja tema nooruke kaasteeline peaaegu pidevalt kuulavad ja naudivad ning mis mullegi sobib. Melomaanidel võib Murakami teose lugemine rohkesti aega võtta, kui nad ei suuda üle saada kiusatusest kuulata interneti abil ära kõik raamatus nimetatud lood, muusikud ja lauljad, kaasa arvatud Tom Jones ja Engelbert Humperdinck, kellesse Murakami ilmse pilkega suhtub.

Mina kuulasin enne lugema hakkamist üht laulu – seda, mis andis romaanile pealkirja. Murakami on jaapanikeelse Wikipedia sõnul öelnud, et kuigi enamasti arvatakse, et romaan sai pealkirja raamatus sageli nimetatud menuansambli The Beach Boys 1964. aasta singli „Dance Dance Dance“ mõjul, olid asjalood siiski teised. Pealkirja võttis ta mustanahaliste muusikute The Dellsi nimelise bändi vanalt laulult „Dance Dance Dance“, millest sai inspiratsiooni romaani kirjutamiseks.

Minu aga pani The Dellsi „Dance Dance Dance“ Youtube'st kuulatuna sõna otseses mõttes tantsima, sest tundsin selles ära oma noorpõlve aegse rock’n’roll'i, mis mind ikka ja jälle tantsupõrandale viis.

Ja kui üks raamat lugeja rokkima paneb, küllap siis on tegu hea teosega. :)

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

No comments:

Post a comment