30.12.13

Ei midagi isiklikku

Ühest blogist saadud ajendil vaatasin minagi aastalõpetuseks, milliseid Kruusatee 2013. aasta postitusi on loetud kõige rohkem. Võiksin öelda, et ei midagi isiklikku...

Esimest ja teist kohta jagavad:
Videvik muutub mälestuseks
ja
Facebook on nagu suur turuplats.

Kolmas on: "Tütarlaps linnast" - minu uus raamatublogi
ja neljas:
Varvaste järgi olen ma kreeklane.

Järjestus on mõneti suvaline, sest arusaadavatel põhjustel ei ole aasta viimatistele postitustele veel kogunenud nii palju lugejaid kui varasematele ning samuti ei ole loendurite andmed päris objektiivsed, sest mõned lugejad tulevad postituse juurde selle pealkirja kaudu n-ö otse, teised aga blogi esilehele vaatama, mida uut on. Need teised jäävad enamasti sellest ühe postituse arvestusest välja, kuid nende arvesse võtmine võiks pilti oluliselt muuta ja hoopiski mingid muud tekstid esinelikusse tõsta.

Siinne blogipidamist tiivustav pildike ringleb internetis juba ammu, autor teadmata.

29.12.13

"Vanad meistrid"


Ehkki raamatute puhul saab igast lugemiselamusest eraldi rääkida, lisavad seosed, mis järjestikku loetud raamatute vahel toimivad, loetule värve juurde ja täiendavad üksteist. Sestap alustangi Bernhardi raamatust kirjutamist hoopiski Kaplinski teost meenutades.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi" (2007) sai mul läbi jõuluaja algul ja ma olin rõõmus, et seda varem ei olnud lugenud. Aga varem ei lugenud ma seda sellepärast, et mitmed kriitikute arvamused üsna varsti pärast teose ilmumist, küll eranditult kiitvad, olid mulle jätnud mulje, et too teos mind ei huvita. Mulje osutus valeks ja jõuluaja meditatiivsusega sobis "Seesama jõgi" üsna hästi eriti oma maailma-, usu- ja kirjanduslooliste arutluste poolest. Vähem kui meie rahvuslusega seostuvat (millest enamik kriitikuid vaimustunud oli) leidsin ma sellest suure Elujõe kujundiga haakuvat, ühtaegu nii kreeka- kui indiapärast käsitlust, mille taustal, ausõna, polnud üldse tähtis, kas Õpetaja oli Uku Masing ja kas vana meister Masing tõepoolest vaimuliku noore tütrega semmis või mitte. Oli õpihimulise noormehe kujunemislugu, vaimu ja keha vahekorra tasakaalustumise lugu, mis mulle lõppkokkuvõttes siiski mitte kirgast lugemiselamust ei pakkunud, vaid jättis mingi raskepärase masendustunde.

Austria kirjaniku Thomas Bernhardi "Vanad meistrid" (1985; e. k 2013) võiks samuti kanda pealkirja "Seesama jõgi", kui jõena mõista kirjutamisstiili ja -rütmi, milles kogu teos kulgeb ilma taandridadeta, joostes sujuvalt ja aeglaselt nagu vanainimese mõttejõgi ühe teema juurest teise juurde, mõnel käänukohal justkui tagasi pöördudes, laienedes ja kitsenedes. Mulle ei meeldi lõikudeta tekstid, näiteks blogides ei loe ma neid kuigi meelsasti, aga Bernhardi (1931-1989) raamat pakkus ses mõttes üllatuse: mida edasi, seda parem oli sellega seostuda, sellesse teksti süveneda. Ja kui palju mitmesuguseid tuumakaid mõttekäike! Ja kuigi Bernhardi nurgeline ja terav kriitikameel võiks justkui Kaplinski kirjapandust märksa rohkem masendust põhjustada, ei teinud see seda ometigi, vaid andis ainestikku ja kiusatust kunagise Austria oleku kõrvutamiseks tänapäeva Eestiga, mõneti meelevaldseks tõlgenduseks, mis ometi nii haaravana tundus. Bernhardi komöödia, milles ta võtab kokku kolme eaka peategelase ellusuhtumise ja erinevad pilgud asjade olemusele, on ilmselt põnev lugemine veel paljudeks aastakümneteks, sest maailm vajabki niisugust puhastavat teravust.

Tintoretto "Valge habemega mees" (1545) on maal Kunstiajaloo Muuseumis Viinis, mille juures Bernhardi "Vanade meistrite" peategelane Reger oma elust suure osa veedab ja mis omamoodi sõlmpunktina ja pidevalt kohalviibiva vaikiva tegelasena võtab kokku kogu selle raamatu tegevuse ja mõttekäigud.

Mõned tsitaadid "Vanadest meistritest":

"Alles siis, kui meil on õnne teha tervik, midagi valmit, koguni täiuslikku fragmendiks, ja kui me hakkame seda lugema, tunneme sellest suurt, teatud asjaoludel suurimat lõbu. Tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada, ütles ta, ainult seal,kus me näeme fragmenti, on ta meile talutav. Tervik ja täiuslik on meile talumatu, ütles ta."
- - -
"Riigilapsed tulevad ilmale riigikõhust ja lähevad riigikooli, kus nad saavad õpetust riigiõpetajatelt. Riik sünnitab oma lapsi riiki, see on tõde, riik sünnitab oma riigilapsi riiki ega lase neid enam välja. Kuhu me ka ei vaataks, näeme ainult riigilapsi, riigiõpilasi, riigitöölisi, riigiametnikke, riigivanureid, riigisurnuid, see on tõde. Riik teeb ja võimaldab ainult riigiinimesi, see on tõde."
- - -
"Inimesed kaevavad oma esivanemaid välja ning tuhnivad ja tuhnivad oma esivanematehunnikus, kuni on kõik läbi tuhninud ja siis alles õige rahulolematud ning seeläbi kahekordselt puuga pähe saanud ja meeleheitel, ütles ta."
- - -
"Me valitseme ainult seda, mille leiame lõpuks naeruväärse olevat, me jõuame edasi ainult siis, kui leiame maailma ja elu selles naeruväärse olevat, pole muud ega paremat meetodit, ütles ta. Imetlemise seisundis ei pea me kaua vastu ja saame otsa, kui ei katkesta seda õigel ajal, ütles ta."
- - -
"Ontlikkus ja kitš on ju kaks peamist omadust niinimetatud tsiviliseeritud inimesel, kes on aastasadade ja aastatuhandete vältel üheksainsaks inimgroteskiks stiliseeritud, ütles ta. Kõik inimlik on kitšilik, ütles ta, selles pole kahtlustki."
- - -
"Muidugi näevad või tajuvad inimesed, kuidas see riik ennast iga päev madalamaks ja alatumaks muudab, aga nad ei tee midagi selle vastu. Poliitikud on mõrtsukad, koguni massimõrvarid igal maal ja igas riigis, ütles Reger, juba aastasadu mõrvavad poliitikud maid ja riike ning keegi ei takista neid."
- - -
"Kõigepealt ajab muusikatööstus inimeste kuulmekäigud hukka ja siis loogilise tagajärjena inimesed ise, see on tõde, ütles Reger."
- - -
"Aastakümnete jooksul muidugi harjume ühe inimesega ja armastame teda aastakümneid ja armastame teda lõpuks rohkem kui kõike muud ja aheldame end tema külge, ja kui me ta kaotame, on tõesti selline tunne, nagu oleksime kõik kaotanud."
- - -
"Me täidame oma vaimuseifi nende suurvaimudega ja vanade meistritega, ja elu otsustaval silmapilgul sirutame käe nende poole; aga kui me selle vaimuseifi lahti teeme, on see tühi, see on tõde, me seisame selle tühja vaimuseifi ees ja näeme, et oleme üksi ja tõesti täiesti vaesed, ütles Reger."
- - -
"Mida kõike me ei mõtle ja mida kõike ei räägi, arvates, et oleme pädevad, pole me seda ometi mitte, see on komöödia, ja kui me küsime, kuidas peab see edasi minema, siis on see tragöödia, mu armas..."

Ja väga hea tõlke teinud Mati Sirkel lõpetab oma järelsõna autori kohta nii:
""Millise pilguga näen ma ennast? Selle peale võin ainult öelda, et nagu narri. Ma tean, et ma pole pärit mingist muinasjutust ega lähe ka ühtegi muinasjuttu sisse."  Seda ütles Thomas Bernhard, kes praegusel kanoniseeritudki kujul paneb vaimud piike murdma ja polariseerib neid, aga ei jäta ükskõikseks."

23.12.13

Jõulud jäävad vahele

Oh, ärge pahandage minuga, kui ma teile kohustuslikus jõulupostituses kõikvõimalikke kirevalt pühalikke jõulusoove ei ütle. Ainult ühte:"Rahulikke jõule!"

Selles pidevalt pimedas vihmases ilmas on mul hoopiski kevade tunne ja läheneva valguse aimus. Ja nii ma otsustasingi, et jõulud jäävad vahele.

Need rituaalid, puu ehtimisest verivorstide söömiseni, on nagunii, sest ma ei pea neid ju jõuludele ainuomaseks pidama. Need võivad ka kevade alguseks sobida. Ja võib-olla ongi sel varsti tuleval aastal mitu kevadet - üks praegusest vettinud olekust kuni korraliku lume mahatulekuni, sest ütleb ju meie vanarahvas, et ega tali taeva jää, ja teine pärast selle korraliku lume äraminekut.

Ja nii naudin ma sel jõuluajal hinge kevadet - lihtsalt olemist, lugemist, kuulamist, vaatamist, päevateekondade haprust, unenägude määramatust, sõbralikkuse soojust, tänutunnet elu ees ja tõttu, "kõike head ja hästi palju".

Hää blogilugeja! Rohkem jõulumeeleolu läbi aastate leidub mu blogis Suleke.

21.12.13

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2013. aastal ilmunust

Blogipidamise aastatel olen iga talvise pööripäeva paiku siia pannud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord samuti.

Elukondlikult on see aasta olnud parem kui eelmine. Kui eelmisel aastal olin aastalõpu kolmel kuul haige, siis tänavu ei saanud kurta - püsisin enam-vähem tervise juures. Ka loominguliselt oli parem aasta kui mullu. Kui mullu esmakordselt elus täielist lugude kirjutamise pausi võisin nentida, siis tänavu kirjutasin ajalehtedele/ajakirjadele mõned tekstid. Siin ja seal ilmus nipet-näpet, mis pole märkimisväärne, aga oli ka muud.

Aasta alguses kavandasin igakuiseid artikleid Videvikus, koondteemaks eakad ja internet. Ilmuda jõudsid paraku vaid kuus lugu, mida olen ka siia blogisse pannud ja mida saab lugeda veel DIGARI kaudu. Lugude loetelu: "Kui ravim ei sobi", "Facebook on nagu suur turuplats", "E-lugeril on palju häid omadusi", "Lugematu hulk lugemist", "Rikkalike kogemustega kirjutajad", "Enne kui sammud välja seada". Sari jäi pooleli, sest augustikuu jäi sellele umbkaudu 20 aastat ilmunud ajalehele viimaseks.

Ajakirjale Tiiu kirjutasin oma õeraasust Tiiust, kes jäigi pisitüdrukuks. Toimetus pani sellele pealkirjaks "Õest jäid salguke juukseid ja luuletus" - Tiiu nr 20, mai 2013. Internetis ei ole, siin kõrval pildil on natuke sellest loost paistmas, ka blogis olen kunagi varem sel teemal kirjutanud..

Vähe seda ju on, aga ma ei ole olnud kuigi agar avaldamisvõimalusi otsima. Mõned tellimused on küll olnud, aga siis pole soovitud teema mulle eriti passinud.

Minu toimetatud raamatutest tuli 10. detsembril trükist viimatine, kokku sai neid neli. Üsna aasta alguses ilmus (ja jäi servapidi justkui kahe aasta vahele) Kristel Kaaberi e-raamat "Iga teekond saab alguse südamest", mis tutvustab autorile armsat Itaaliat eelkõige selle kultuuri kaudu. Raamatu kohta saab lisa lugeda Kristeli blogist (ja minu omast ka). Soovitan seda endistviisi igaühele, kel Itaalia suhtes mingitki tõmmet on.

Valeri Sinelnikovi raamatuid on eesti keeles vist nüüdseks kokku neli, mõni neist minu toimetatud: sel aastal "Saatuse õppetunnid", mis võtab üsna konspektiivselt kokku Sinelnikovi tervistamis- ja elumeetodi.

Ka kaht Osho raamatut toimetasin. Ühe pealkirjaks oli "Raamat meestest", kuid rohkem kui meestest on selles juttu inimeseks olemisest (inglise keeles on ju nii inimene kui mees "man"). Teine oli "Raamat egost". Toimetajana pakkus mulle nende kahe ajaliselt lähestikku sattunud raamatu puhul huvi, kui erinevalt olid tõlkijad sama autori tekstidele lähenenud. Kirjastus on mõlemad raamatud ka kenasti kujundanud. Osho suuremat reklaami ei vaja, tema lugejaskond on aja jooksul üsna arvukaks kujunenud, mõned lausa suurteks fännideks saanud.

Mõnda spetsiifilisemat käsiraamatut toimetasin ka, aga vähem kui mullu ja neid ei hakka siin üles lugema.

Viimastel aastatel on minust olenemata mõnikord mu ammu kirjutatud tekste raamatukaante vahele jõudnud. Sel aastal sai selleks mõne varasema artikli taasavaldamine artiklikogumikus "Riigikontroll ajakirjanduse peeglis 1918-2012". Ajakirjanikud ongi ju oma loomult ajaloo kirjapanijad, seepärast on niisugune kunagiste tekstide talletamine päris rõõmustav.

Tulevikuplaane ei hakka siinkohal avama, eks paistab, kuidas aeg ja elu kulgevad.

18.12.13

Kui taevataat koonerdab...



Nimederaamatus olid Laida, Laima ja Krõõda juurde ristid tehtud. "Kas mulle pidi Laima või Laida nimeks saama? Aga ma oleks siis laimanud ja laitnud... Ja Krõõt on üks jubedamaid nimesid üldse!"

Esimest korda kogu elu jooksul ei ole tänavu sünnipäevalapse auks lund tulnud. Mitte kübetki. Taevataat koonerdab. Meie mitte.

Tõin sünnipäevalapsele kommi. Arvestusega, et jätkub sünnipäevaks ja jõuludeks takkapihta. Natuke võtsin ise, muud jäid sünnipäevalapse valdusse. Pool tundi hiljem olid kommid otsas. Küsisin, kuidas nii ruttu, sest olin ju tavalisest mitu korda rohkem toonud. "Näh, ei saanud arugi!"

Palju õnne!

Roosike on 1950ndate aastate postkaardilt.

14.12.13

Isa Browni oodates

Inglise krimkades on kummalisel kombel midagi rahustavat. Isegi siis, kui mõnes Midsomeri tüüpi idüllilises väikekülas kurja käe läbi nii palju inimesi maha lüüakse, et ega palju rohkem selles külas vist elanikke polegi. Kõik need Sherlock Holmes'id, miss Marple'id, Hercule Poirot'd, Barnabyd jt,  kes sündmuste käiku selgust püüavad tuua, on nii muhedad ning lausa geniaalse intellekti ja intuitsiooniga, et neid on lust vaadata. Isegi siis, kui film ise võib-olla kõige kirkam polegi.

Ma ei sattunud vaimustusse, kui ERR novembri lõpul teatas, et ETV hakkab näitama BBC uut krimisarja "Isa Brown". Aastaid tagasi ostsin endale kaks mahukat ingliskeelset köidet Holmes'i ja isa Browni lugudega. Esimese lugesin ribadeks, teisega alustasin korduvalt, aga millegipärast tundusid külavaimuliku 51 lugu mulle igavatena. Nüüd on neid mitu korda ka eesti keeles ilmunud, kuid pole mind paelunud. Aga sarja vaatan mõnuga.


Täna õhtul on vaadata juba sarja 4. osa - kokku on neid 10. Ja tuleb öelda, et neis on kõik inglise krimisarjade head omadused. Jälle üks tore küla oma veidi kentsakate inimestega, kelle korraldatud keerdkäike taas üks muhe tegelane harutab. Mõnikord on süžee küll nii lihtne, et lahenduskäik juba enne lõppu vaatajale aimatav, aga see ei riku vaatemängu.

Raamatutegelaseks sai isa Brown 1911. a, praegu näidatavas sarjas on sündmustik viidud 1950. aastatesse. Minu meelest päästab see palju ja muudab vaatamise huvitavamaks. Nagu ka see, et väliselt tähelepandamatu lüheldase ja tüsedavõitu külavaimuliku asemel on ekraanil hoopiski küllalt pikakasvuline mees, kes minu arvates mõnevõrra meenutab välimuselt isa Browni loonud mitmekülgset inglise kirjanikku Gilbert Keith Chestertoni (1874-1936) ennast.

Igatahes on Mark Williamsi mängitud isa Brownis märgata natuke neid omadusi, millest kirjutas Ants Oras Loomingus nr 1/1937 iseloomustades Chestertoni: "Kurvakujulisuse, kõhnuse, eluvõõruse asemel äärmine priskus, paksus, jõud ja otse pakatav elurõõm! Pikk, lai, kerekas hiid lopsakate juuste, laialt voolavate – kui soovite, lotendavate – riietega, kelle silmad näisid unistena, kuid elustusid jalamaid, kui jutt puudutas probleemi, millest ta oli huvitet." (Vt: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika.)

Foto: ERR.

6.12.13

Tipikad olid toredad poisid


Täna küsis üks noor inimene, kas TTÜ endine ametlik lühend oli TIP või TIPI, sest räägitakse ju tipist ja tipikatest.

Et küsimise koht oli FB, sai ta palju vastuseid ja sugugi mitte kõik ei teadnud, et nimelühend oli hoopiski TPI (Tallinna Polütehniline Instituut, TTÜ nimi aastatel 1941 ja 1944-1989). Arvati ka, et TPI oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi lühend (mis tegelikult oli TPedI).

Niisamuti ei tea enam paljud noored, et Tartu Ülikool oli nõukogude aastatel Tartu Riiklik Ülikool ehk TRÜ ja tudengid trüükad.

Tipikad ja trüükad konkureerisid omavahel pikalt ja pidevalt, kummad paremad ja popimad on; peda omad ehk pedakad olid igavesel kolmandal kohal, ERKI, EPA ja konservatooriumi (kontsi) omad aga nii-öelda nišitudengid. Tipikad olid hinnatud kavalerid, trüükad enamasti sama hinnatud pruutidena, aga selles viimases maksab ka kahelda.

Miks ma sellest nii pikalt targutan? Aga lihtsalt seepärast, et noore inimese küsimus andis mulle kuidagi väga järsku märku, et ajad, mil TPI, TRÜ ja TPedI igapäevases pruugis iseenesestmõistetavad olid, on otsa saanud või hakkavad kohe-kohe otsa saama. Noor põlvkond kõnetab ennast nüüd teisiti ja neid nimesid ei tea jälle minuvanused, kui nad just kellegagi nimetuse kandjatest tuttavad pole.

Andis märku, et aeg läheb väga ruttu. Aga tipikad olid mu noorusajal tõesti toredad poisid, kuigi ma ise TRÜ tudengiks hakkasin. Nõmme tüdrukuna oli mul olnud väga põnev vaadata, kuidas Mustamäe alla tühjadele liivaluidetele esimesed TPI ühiselamud ja õppehooned kerkisid, kuidas sündis peahoone, kuhu Koplist üle koliti...

Pilt: 1986. a postkaardil on TPI peahoone Mustamäel.

2.12.13

Tuisu taga on tähed

Üks pilt, mis mind novembris külastatud ANK'64 näitusel köitis, oli väga lihtne. Mees istub väikese lõkke juures ja vaatab taevast. Pilt ongi taevas: nii avar on see tähepind, et tundub, nagu kasvaks väike graafiline leht ja jõuaks avardudes tõeliseks täherikkaks kutsuvaks taevaks. Nii on ka detsembriga: algul on ta pime, siis tuleb lumevalgust sekka, siis küünlavalgust, pidulikumat sära, pidevat valguse laienemist, kuni taipad, et ongi käes aeg, mil päevad lihtsalt lähevadki tasapisi valgemaks.

Küllap selle valguselootuse pärast on alati hea meel, kui oktoober ja november otsa saavad. Ühtlasi toob detsembri algus vajaduse mõnedele jõulukinkidele mõtlema hakata. Oma 90-aastasele tädile ja tema omakseile Austraalias leidsin hea kingituse, mis neile kõigile peaks sobima. Võin sellest siin üsna julgelt ja kingisaladust reetmata kirjutada, sest nemad pole kuigivõrd arvutiinimesed ja mu blogi ei loe.

Tegemist on raamatukesega, mille kaudu saab tädi meelde tuletada oma sünnimaad ja luuletajat, kelle värsse ta lapsepõlves koolis õppis. Tema poja pere aga saab aimu, millest on nende memme päritolumaal luuletatud. Nemad eesti keelt ei oska, aga neile on sellest kakskeelsest luulevalimikust abiks inglise keel.

See on Juhan Liivi luulevalimik "Snow Drifts, I Sing", mille on koostanud ja toimetanud Jüri Talvet, kes ühtlasi on koos ameerika poeedi H. L. Hixiga teinud ka luuletõlked ning kirjutanud saatesõnad. Raamat on sel aastal ilmunud Toronto kirjastuse Guernica sarjas "Essential Translations" ("Olulised tõlked").

Raamatule võib ennustada rahvusvahelist levikut, aga minu meelest on selle väljaandmine eriti tähtis just väliseestlastele - põhjustel, millest eespool kirjutasin: oma juurte meenutamiseks või tundma õppimiseks.

Eile, muide, oli Juhan Liivi 100. surma-aastapäev. "Lumi tuiskab, mina laulan..." Ja lund on viimastel päevadel tõepoolest veidi tulnud, kohati tuisanudki.

Aga tähed - need on kuskil seal tuisu taga...

21.11.13

Tee veel täna üks kultuuritegu!


Ei, ma ei kirjuta seekord hetkel Sirbi ümber toimuvast ega Rein Langi võimalikust tagasiastumisest, vaid kutsun oma blogi lugejaid tegema veel täna üht konkreetset kultuuritegu.

Hooandja kaudu on praegu veel igaühel võimalik anda omalt poolt rahalist toetust noorte meeste projektile teha "Kalevipojast" koomiks. Asjaga on tegelikult päris KIIRE, sest toetuste tähtaeg kukub 29. novembril ja kogusummast on veel üsna palju puudu.

Ma ei tunne neist koomiksitegijatest kedagi isiklikult, aga nende idee meeldib mulle väga, sest esiteks on meie rahvuseepos "Kalevipoeg" seda väärt ja teiseks on koomiksid maailmas populaarsed ja sedakaudu saab Eestit tutvustada maailmas laiemalt.

Oleks ju uhke tunne, kui jaapanlased uuriksid oma mangade kõrval põnevusega meie Kalevite kange poja vägitegusid või kui "Kalevipoeg" saaks koomiksina maailmas sama populaarseks, nagu meil on olnud Walt Disney Miki Hiir või Piilupart Donald. Ainet niisuguseks populaarsuseks on meie vägilasloos kindlasti. Ka "Kalevipoja" koomiksi kunstnikutöö näib mulle huvitavana.

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja kena mõtet saab Hooandja kaudu aidata ellu viia siin. 
Ise olen oma panuse juba andnud.

Meenutuseks ka 8. oktoobril 2013 Terevisioonis olnud saatelõik.

Pildil: fragment kavandatavast "Kalevipoja" koomiksist, kunstnik Toom Tragel.

15.11.13

Koondamine ja kohusetäitmine


Vaatasin järelnoppijana "Kolmeraudset". Selles jutuajamises olin ma Jan Kausi poolt. Võib-olla suudab Kaur Kender tõepoolest mõnda aega "oma inimestega" huvitavat Sirpi teha, kuid kindel ma selles pole, sest liiga vähe teab see seltskond järjepidevust nõudvast nädalalehe tegemisest.

Ka seostub selle  "uue Sirbiga" minu jaoks  inimestest ülesõitmine - koondamisküsimused on mulle valusad. Olen ise eelmise sajandi lõpul, kui Õhtuleht kolletama hakkas, ootamatult koondatud olnud koos mõneteise ajakirjanikuga, kes omanike arvates Õhtulehe uude (enam-vähem praegusesse) visiooni enam ei sobinud. Tookord teisipäeval sain Mihhalkoviga tehtud intervjuu eest suuresõnaliselt kiita, kolmapäeval teatati, et mind enam ei vajata, reedeks pidime olema toimetusest läinud. See oli valus, kuigi püüdsin seda mitte välja näidata - ja tuleb kõik praegust Sirbi ümber toimuvat tramburaid jälgides meelde. Seepärast arvan teadvat, mida võib tunda oma elu kirjandusele pühendanud Doris Kareva ja mida teised uisapäisa koondatud.

Sirbi väärtuseks on olnud kultuuri hoidmine (ma ei pea seda öeldes silmas lehe poliitilist poolt, kuigi sotsiaaliatki aeg-ajalt huviga lugenud olen). Hoidmine eeldab teatud konservatiivsust, süvenemist, asjatundmist. Hoidmise ja muutumise vahekord eeldab tasakaalukust. Lõhkumine pole loomine. Ideaalne oleks noorema ja vanema põlvkonna koostöö, esimeste hoog ja teiste kogemus, kirglik kultuursus, mis mõlemaga kaasneb.

Aga sellest jääb Sirp tõenäoliselt mõneks ajaks ilma. Seda mängu jälgides ei tea me, kas pikaks või lühikeseks ajaks, kas kõik toimuv viib ajalehe paremaks - lugejaid köitvamaks ja sisukamaks - muutmiseni või kaob Sirp üldse, asendudes Za/Umi või kes teab millega. Me ei tea mängu plaani ega eesmärki, milles ilmselgelt on kohusetäitjal kohus täita.

Minu foto: 2012, Keila koduloomuuseum.

13.11.13

Kaks tükikest hommikutaevast

Kaks ühest kohast tehtud pilti. Isegi peaaegu ühel ja samal kellaajal, kuid mõnepäevase vahega. Esimesel on hommikuudu, millest peale päris lähedal oleva midagi ei paista ja mis tekitab tunde, nagu valitseksid ümberringi vaid tühjus, masendus, hallus, tuim oleskelu. Teisel on päikesetõusutaevas, tulelõõm, kirgede möll - tunne, et selles tuleleegis on kõik võimalik, ka kõige võimatum.



Nõnda on selle sügise ajal ka inimestega. Kord masendav hall oleskelu, peaaegu depressioon, kurbus, väsimus, nukrus, kõhkvel olek. Aga see hingeudu kaob ometigi ja siis veiklevad hingetaevas mõtteleegid, unistused, kavatsused, lootused - elupalangu kõik värvivarjundid, energia, jaks, jõud ja rõõm.

Minu fotod: 3. ja 12. nov 2013.

8.11.13

Dina Rubina aknad


Lugesin õhtul Dina Rubina jutukogumikku "Aknad"*. Lõpulugu, milles ta pajatab oma muljetest Kreeta saarelt, tuletas mulle meelde aastatetagust Kreekas käiku kuni peenimate detailideni: leinakabelikesed maanteede ääres, sest kunagi on liiga ohtlikult kihutatud; elamused toitudest, mis vapustasid nii maitse- kui lõhnameelt, ja komme tupsutada saiatükikesi õlis, sest nii maitsvat oliiviõli polevat kuskil mujal...

Ja need värvid! Loetusse ja nähtusse uinusingi...

Dina Rubina raamatutest olen siin blogis varemgi kirjutanud, ikka rõhutades, kui palju on neis värve, lõhnu, maitseid, mida ta nii suurepäraselt kirja panna oskab. "Aknad" on veidi teistmoodi raamat, võib-olla mitte nii ühtlaselt köitev, märksa olukirjelduslikum: vähem väljamõeldut, rohkem nähtut ja kogetut. Koosneb mitmest eri tasemel loost, mida seovadki omavahel aknad, kõikvõimaliku kujuga, kõikvõimalikesse paikadesse avanevad või siis hoopiski kardinate ja trellide taga sulgunud. Või siis aknad, millest vaatab mõni eluteel kohatud inimene või kodune lemmikloom. Või aknad, millest enam keegi ei vaata. Ja kõik, mis heliseb, elab ja tuikab akende ümber, kõrval, taga, ees...

"Akende" ainevalda sisenes Rubina tänu oma kunstnikust abikaasa Boris Karafjolovi maalidele, millel enamasti ka aknaid leidub. Raamatutki täiendavad need maalid - aknad, nähtud Veneetsias ja Jeruusalemmas, veel paljudes paikades, kus paar käinud on või kus lihtsalt mõtte- ja fantaasialend käivitunud on. Ses mõttes on "Aknad" kahe autori - kunstniku ja kirjaniku - raamat, milles nad on üks, kumbki pole teisest tähtsam.

Aga oma vapustavat värvide kirjeldamise oskust on Rubina kommenteerinud nii: "Jah, mu mees on kunstnik, kuid minu saatust on juba ammu enne teda mõjutanud üks inimene, kelle pildid, joonistused ja portreed saadavad mind kogu elu, ripuvad mu koduseintel ja jäävad minuga alatiseks. See on minu isa."

* Дина Рубина "Окна". Сборник рассказов. - Москва, "ЭКСМО", 2012.

2.11.13

Kunstist ja koomiksist


EAL-i listi kaudu jõudis minuni teade ANK'64 retrospektiivnäitusest Tallinna Kunstihoones 6. novembrist kuni 15. detsembrini. Seda lähen ise kindlasti vaatama ja soovitan soojalt ka teistele.

ANK'64 oli minu noorusaastatel, täpsemini aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) taustaga noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks oli Tõnis Vint. Nende loomingu üle vaieldi ja sellest räägiti toona palju, selles oli uut nägu ja mässulisust, idealismi ja otsinguid. Väga paljutõotavaks andeks peeti Marju Mutsut, aga ka kõik ülejäänud olid ääretult huvitavad.

Kui nad alustasid, olin veel keskkoolitüdruk, hiljem sain mõnega neist kunstnikest ka isiklikult tuttavaks, mõnega sõbraks. Nüüd on selle rühmituse asutamisest möödumas 50 aastat. Näitusetutvustuses tõdetakse rõõmsalt, et enamik ANK'64 liikmeid on tegusad tänini ja näituse lõpuosa esitab nende töid viimastest aastatest.

Teiseks toredaks elamuseks tõotab saada ANK'64 näitusega samal päeval, vaid tund aega hiljem Rahvusraamatukogu näitusesaalides avatav Tallinna IV rahvusvaheline illustratsioonitriennaal "Pildi jõud". Sellel saab näha Läänemere äärsete riikide lasteraamatuillustratsioonide paremikku, 70 kunstnikku kümnest riigist (Taani, Rootsi, Norra, Venemaa /Peterburi ja Moskva/, Soome, Saksamaa, Poola, Leedu, Läti ja Eesti) on näitusele toonud üle 250 töö. Triennaali näitused Rahvusraamatukogus, aga ka Tallinna Linnateatris ja Lastekirjanduse keskuses kestavad 30. novembrini.

Kolmandaks jätkub Hooandjas kuni 28. novembrini noorte meeste põnev projekt: "Oma eesmärkide nimel tegutsedes soovib MTÜ Kultuuripärandi Hoidja anda välja eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" koomiksiraamatuna, mis on nii sisuliselt kui ka kujunduslikult vastuvõetav kõikidele vanusegruppidele."

Mulle meeldib see mõte, millest sain teada Hommikutelevisiooni kaudu, väga ja ma kavatsen oma järgmisel pensionipäeval seda toetada. Koomiksid on maailmas ülipopulaarsed, meie "Kalevipoeg" sobiks nende hulka hästi.

30.10.13

Rabavanake ja muud oktoobrivarjundid

Tormituul viis kaselt peaaegu kõik lehed. Nüüd on õige aeg oma lubadus täita ja panna blogisse mõned veidi värvikirevamad fotod oktoobri algusest. November, va pimeaeg, ju juba tulekul, üsna siinsamas.

Rabavanake







Vahepealne töökiire periood on ka selleks korraks otsa saanud ja isegi niisama, iseenese jaoks, on taas lugemisaega. Viimati loetud raamatust kirjutasin aga mitte siin blogis, vaid oma lapse- ja noorpõlve lugemisvara blogis "Tütarlaps linnast" - põhjus selleks oli lihtne: too näitemäng oleks pidanud ilmuma 80 aastat tagasi ja küllap ma oleksin seda siis koolilapsena lugenud, aga jõudis trükki alles nüüd.

Kuid panen siiagi ühe mulle meeldinud tsitaadi sellest tekstist: "Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!" (Juhan Liiv Hella Wuolijoe sule läbi.)

Fotod on tehtud 3. ja 13.  okt 2013.

27.10.13

Vihmade aeg...

Olen paar nädalat usinasti toimetamistööd teinud ja blogimiseks pole aega olnud. Vabakutselise asi: tööd tuleb teha, kui teda on, ja lulli lüüa siis, kui töö tehtud. Nüüd tundub juba, et jõuan lähenevaks tähtajaks valmis, sestap ka võtsin aega blogimiseks.

Ma pole tahtnud siia ebameeldivatest asjadest kirjutada, kuigi ma elus neid tahtmatultki kuulen-näen. Aga mõnikord teen erandi - siis, kui meelepaha väga kallale tikub. Eile panin drafti kirja järgmised mõtted.

* * *

Kuulen raadiost, et Ligi olevat kõiki eestlasi kaabakateks nimetanud. Tema sellelaadseid  ütlusi ei jõua enam jälgidagi. Kurvem on see, et nii ei arva mitte ainult üks minister, vaid mitu, ka riigikogulased. Mind päästab sedasorti arvamuste eest ainult teadmine, et mu sõpruskonnas, mu peres pole ühtegi kaabakat. Mina ise ka vist ei ole kaabakas. Või lumpen või põhjakiht või...

Mäletan, et Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel ütles üks riigikogulane oma rahva, sisuliselt oma valijate kohta midagi samalaadset. Siis peeti seda üldiselt halvaks tooniks, aga oli ka talle järgnejaid, kelle ütlemistes suurt hulka inimesi halvustati. Nüüd tagasi vaadates tundub, et need olid esimesed ohumärgid, et valitud hakkavad eemalduma rahvast. Ja see eemaldumine on olnud kiire.

Loen Postimehe esilehelt veebis kõige nähtavamal kohal suurt ehmatavat pealkirja: "Peeter Oja ennustab räigeid tapatalguid". Tapatalguid küll ei tahaks, kohe mitte kuidagi. Edasi lugedes selgub, et ajaleht on jälle kirvemeetodi valinud, eeldades ilmselt, et lugejaid ehmatava pealkirjaga rohkem klikke saab.

Kui ma aga pärast esimest ehmatust poleks edasi lugenud, siis polekski ma teada saanud, et tegemist oleks parteisisese kähmlusega, mitte kõiki Postimehe lugejaid ähvardavate tapatalgutega, mille eest pole vaja silmapilk põgenema hakata. Poleks ka teada saanud, et Oja kiidab USA-t, sest: "Seal on võimalus, et sul esimese 15 minutiga tuju si**ks keeratakse, minimaalne. Eestis on vastupidi." Tõepoolest, just selle vastupidisega said just-just hakkama lehetoimetuse pealkirjameistrid, kes aga ilmselt toimivad nii, nagu on lehe üldine suund ja huvi.

Miks püütakse Eesti inimestesse sisendada, et nad on madalad ja väärtusetud kaabakad, kes on ainult räigeid tapatalguid väärt?


Nii oli eile. Ise olen olnud hoopis teisel lainel. Raamatutes, mida toimetanud olen, on ilusaid ja häid mõtteid inimeseks olemisest. Raamatud, mis nüüd juba mõne päeva pärast, kui tööjärg mõneks ajaks otsa saab, lugemist ootavad, tõotavad ka ajalehtedest hoopis erinevaid lugemismuljeid.

Õues käies, sest poes tuli korraks käia, tundsin heameelt sügisilma pehmusest. Ja ühest valgest jaaniroosiõiest, mis kes teab mille pärast või mille ootuses õitsema oli hakanud põõsal, mis muidu oli juba lehtedest sootuks puhtaks puhutud. Ja panin tähele, et varesed sekeldasid üsna agaralt, küllap läheneva tormi ootuses, ja ei kraaksunud, vaid kähisesid: "Terre, terre!" ja "Kurrat, kurrat!".

Nõnda see on. Lehekuld lebab mullal nagu raske raha, särades päikese käes vask- ja kuldmüntidena. Aga päikest jääb järjest napimaks, kellakeeramine justkui toob õhtu lähemale. Vihmade aeg...

Foto: 13. okt 2013.

12.10.13

Nõiduslikud puud

Iga kord, kui ma oma lapsepõlvekodust mööda juhtun minema, näen vahtraid.

Tegelikkuses neid enam pole, juba ammu võeti maha. Aga minus, mu mälestustes on ikka veel alles see pikk ilus rida tara ääres. Oma tagasihoidlikkuses imekaunid vahtraõied kevadel, lendukippuvad pikkninad suvel, lehekuld sügisel, lehekuhjad puude all, lehekrabin, kui neis kuhjades mängid. Ja siis see üks puu, mõnusa kumerusega otse aiavärava kõrval. Sel mõhnpadjal oli väikesel tüdrukul hea istuda, jalad said tarale toetatud ja niimoodi tänava kohal kõrgudes maailma vaadatud ja nähtud, kes kõik käivad.

Kuidas nad ometi raatsisid selle mulle nii tähtsa puu maha võtta? Need kõik imelised puud, mis mu hingesilmades ikka veel alles on...

Puudes on midagi nõiduslikku. Iga metsapuugi näib rohkemat teadvat kui inimene.

Ja veel: kui inimene on kõver, siis on see haigus või veidrus. Hinge keerdkäikudega inimest arvatakse hingekõver, omadega segi olevat. Kui puu on kõver, siis on ta huvitav, nõiduslik, köitev, muinasjutuline... mida kõike veel. Ja ongi...


Sellel sügisel on puud iseäranisti ilusad, kirevad ja kirjud. Põõsad ka. Õues võib igaüks selles veenduda, aga vaatamiseks panen siia hoopiski viite väga põneva fotograafi Steve Mc Curry pildiblogile, kus seekord on teemaks PUUD ja PÜHAKOJAD. Vägevad pildid on, peaaegu sama vägevad ja nõiduslikud kui puud ise. Ja üks luulekatke ka osundatud blogist:
Trees are Sentinels
Guarding, Nurturing, Protecting
Bastions of Dignity
Breathing life
Providing shelter
Asking for nothing
Sacrificing everything
/- K. Earle/

Minu foto, 3. okt 2013.

11.10.13

Kodukohapõhiselt


Valisin juba eile. E-häälega. Mulle meeldib valida niipea kui see võimalik on. Siis pole edaspidised vali-mind-mehe-mängud - kogu see "hiir hüppab, kass kargab, vana karu lööb trummi" värk - enam kuigi häirivad.

Valimiskampaania mõjutab mind tegelikult vähe, pigem teen valikuid isikupõhiselt, teadmisega, mida üks või teine konkreetne isik on mu kodukohas hästi teinud. Tegemist on ju ikkagi KOV-i valimistega.

Ka mu siinne, täna hommikul pildistet foto on kodukohapõhine.

Täna lõuna ajal kuulasin siiski Vikerraadiost Tallinna linnapeakandidaatide valimisdebatti, mis ju tegelikult oli alles esimene tõsisem arutelu linnaelu teemadel. Kõik muu on olnud täieline show, tsirkus rahvale ja iseenesele. Ei hakka siin hindama praeguse linnapea esinemist, aga ülejäänutest jättis parima mulje Mart Helme, kes üsna ilmselt on püüdnud linnaprobleeme endale selgeks teha, kuigi mu meelest kohati äärmustesse kaldub. Hetketi oli debatt päris pentsik, näiteks kuusearutelus või siis, kui võeti aega targutada, kelle kohvik on parem.

Eelistasin e-hääletust ka seepärast, et mulle ei meeldi kuigivõrd, et valimisjaoskond on sel sügisel oma tavapärasest asukohast kodulähedases koolis viidud kaubanduskeskusesse.

Minu foto, 11. okt 2013.

4.10.13

Rabasillad


Tänase ühtlase halliga võrreldes oli eile väga värviline päev. Tegime oma rabaringi teistpidi kui tavaliselt. Vahelduse mõttes, sest kuna oleme seda igal suvel vähemalt korra või paar käinud, hakkab tee juba meeterhaaval pähe kuluma. Aga värvid on igal korral erinevad.

Värvilisemad pildid jõuavad siiski blogisse kunagi hiljem, siis kui sügispimedus veel põhjatumaks muutub. Praegu aga...

Fotodele jäi mitu silda. Nendeta igalt poolt läbi ei saakski. Aga need sobivad sinna, niisugused rahulikud ja sõbralikud.

Õhtul lugesime lehest, et just eile otsustas Tallinna linnavolikogu võtta  Pääsküla raba kohaliku kaitse alla. Ettepaneku selle raba kaitse alla võtmiseks tegid nõmmelased juba 2006. aastal.




Minu fotod, 3. okt 2013.

2.10.13

Elava legendi laul

"Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud?" küsis Pete Seeger 1963. a oma ülipopulaarseks saanud laulus. Tegelikult küsis ta "Where Have All The Flowers Gone", aga meil siin levis laul Heldur Karmo tõlkes.

Juba varem teadsime tema laulu "If I had a hammer" (1962), tuntuks on ta laulnud veel palju nii enda kui teiste laule. Ta on legend, puhas legend. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, kas ta elab veel või on siit maailmast juba ära läinud.

Seda rõõmustavam oli eilne leid Open Culture leheküljelt. Mõned päevad tagasi, 21. septembril esines 94-aastane Pete Seeger  (sünd 1919) koos oma samuti kuulsate muusikutest sõpradega suurel vabaõhukontserdil ja see kuueminutiline esinemine on väärt vaatamist. Selles on nii palju sära ja elujõudu!

Elava legendi laul sobib minu arvates väga hästi siinse blogi 800. postituseks.



EDIT: Pete Seeger suri 27. jaan 2014 New Yorgis, aga tema laulude head energiat ei võta meilt keegi.

1.10.13

"Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame"


Märkasin eile, et üks päris põnev raamat, mida hiljuti lugesin, on praegu raamatukauplustes tasuta e-raamatuna saadaval. Ja lausa pean seda meeldivat üllatust oma blogi lugejatega jagama, sest paberraamatuna on eesti keeles alles paar kuud tagasi ilmunud  Stephen Groszi "Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame" üsna kallis.

See teos peaks eriti huvitama neid, keda paeluvad psühholoogia ja psühhoanalüüs, aga ka neid, kes tahavad ja kardavad muutuda. 

Stephen Grosz on sündinud USA-s ning õppinud Berkeley ja Oxfordi ülikoolis. Praegu töötab ta Psühhoanalüüsi Instituudis ja Londoni ülikooli Psühhoanalüüsi osakonnas. Tema kirjutisi on ilmunud Financial Timesi nädalavahetuse väljaandes ja mujal. Üle 25 aasta oma ametit pidanud psühhoterapeudina on ta võtnud oma raamatu aineseks kohtumised täiskasvanud patsientidega, "kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi..."

Grosz on suutnud oma patsientidelt kuuldud elumured kirja panna nii, et sellest paljudele lugejatele kasu on. Tema kirjeldatud inimesed on nagu me kõik, juhtumid võivad aset leida kõikide elus - seetõttu on raamatut huvitav lugeda. Kuigi "The Examined Life" ilmus alles selle aasta jaanuaris, on teos juba päris populaarne, tõlgitud 15 keelde ja New York Times'is hinnatud lugemisvaraks, mida võib pidada kombinatsiooniks Anton Tšehhovi ja Oliver Sacksi ülestähendustest.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Krista Kallis ja kirjastanud Tänapäev. Paar tsitaati:

"Kogemused on mulle õpetanud, et lapsepõlv jätab meisse sellised lood – lood, mille kuuldavale toomiseks me pole leidnud viisi, sest keegi ei aidanud meil sõnu leida. Kui me ei suuda leida moodust, kuidas oma lugu rääkida, siis räägib lugu meid – me näeme nendest lugudest und, meil tekivad sümptomid, leiame end tegutsemas viisidel, mida me ei mõista."

"Oma laste imetlemine võib ajutiselt tõsta meie enesehinnangut, kuna saadame sellega meid ümbritsevatele inimestele signaali sellest, millised imelised vanemad me oleme ja millised imetoredad lapsed meil on, ent lapse enesetunnetusele pole sellest eriti kasu."

"Paljud psühhoanalüütikud arvavad, et armastuseihalus on regressiooni vorm, et igatsedes suurt lähedust oleme nagu väikelapsed, kes igatsevad ema embust. Seetõttu oleme kõige suuremas ohus siis, kui võitleme kaotuse või meeleheitega või kui oleme üksildased ja teistest eraldatud – pole sugugi ebaharilik armuda näiteks ülikoolis esimesel semestril."

30.9.13

90


Tädil on täna sünnipäev. Väärikalt uhke ümmargune number. 90. Esimene, kes meie suguvõsast nii kaugele on jõudnud. Tegelikult ju igas mõttes kaugele - nii vanuse kui ka kilomeetrite poolest.

Maakera kuklapoolelt tulid sünnipäevapeo pildidki juba ära, seal ju ollakse meist kaheksa tundi ees. Tädi on fotodel reibas ja rõõmus. Seda on hea teada.

Aeg-ajalt taban end mõttelt, et kas ta ka Eestis nii kaua elaks. Siinsed eluraskused on vist vägagi teistsugused kui temal seal. Aga kui ta seal on hakkama saanud, ehk oleks siis siingi, kes teab.

Kui ma sündisin, oli ta juba ammu Eestist ära. Oleme vaid korra elus näinud, kui seal kaugel maal juhtusin käima ja tollane kultuurigrupp korraks ka tädi kodulinna põikas. Pärast kirjutas ta mulle, et meie kohtumine mõjunud kui suur ime ja pärast seda ei seisnud tal isegi lauanõud hästi käes ja kippusid katki kukkuma - nii ootamatu oli mind seal näha ja nii üürike oli see aeg pikkade eemaloldud aastatega võrreldes.

Aga ma ei hakka siin meie ainsa ja nüüdseks samuti juba ammuse kohtumise mälestusi heietama. Õnnesoovid ja muu sünnipäevaga seostuv on kenasti kohale jõudnud ja ega see suur kauge tähtpäev minu tänast päeva kuigi palju ei mõjutanudki.

22.9.13

"Kūmāré"


Selle dokfilmi (USA 2011, rež Vikram Gandhi) on  vist paljud enne mind ära vaadanud, sest see on Eestis linastunud nii mõneski kohas ning ka alles hiljuti ETV2-s. ETV2 leheküljelt ma seda nüüd vaatasingi - järelnoppijana.

Hea film on, isegi väga hea. Annab enesekindlust. See ta eesmärk ongi, sest Vikram Gandhi on tüdinud end gurudeks tituleerivatest "vaimsetest õpetajatest" ja leiab, toetudes oma vanaema tarkusele, et igaüks ise võib olla  guru endale ja teistelegi.

"Kūmāré"  on film päris suurest pettusest, aga ometigi puhas.

Nukratest, ennast otsivatest inimestest, kellele nende elutee hakkab selgemana tunduma. Ja see teeb enamikule neist rõõmu.

Režissöörist endast, kes isegi mõnetise hämmastusega leiab, et teda võetaksegi tõsimeelselt vastu teiste inimeste vaimse õpetajana, kuigi tal endal on maailmas veel palju õppida.

Sinise valguse meditatsioonist ja sellest, et ka meditatsioone loome me enesele ise, käepärastades meile soovitatut või lähtudes meile meeldivat elamust pakkunud seikadest.

Veel paljudest asjadest, millele elus vastust otsitakse. Mõnikord valest kohast ja valede inimeste juurest.

Film, mis jätab pärast vaatamist hea tunde.

Kaua seda ETV2-st järelvaadata saab, pole teada. Nii et soovitan soojalt, kasutage võimalust.

Kūmāré (USA 2011) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

15.9.13

Ja suvest jääb vaid mälestuste kauge kaja...


Need teekonnad ei kordu päris samasugustena iialgi, vaid jäävad sellesse suvesse.
Teedki muutuvad, suuremad augud on konarliku kruusatäite saanud.
Kraavipervedelt on võsa lõigatud.
Lõhnad muutuvad, suve algus lõhnab hoopis teisiti kui suve lõpp.
Pildid vahelduvad, keegi käib vahepeal joonistamas lisaks või päris uut.


Teel tulevad inimesed vastu, ütlevad tere, nagu maal.
Ei saagi aru, et tegelikult oled suures linnas.
Ja teretavad eesti keeles.
Kuigi mõtetes seostad seda kanti vanast harjumusest ikka ainult vene värgiga.


Üks uitmõte tuleb: koha nimi on Paljassaare,
just endale sobivat päevitamiskohta otsivatele nudistidele paras paik.
Juba nime poolest. Paljas... Alasti...
Miks mitte. Ranna salasoppides on porgandpaljaid päevitajaid praegugi.
Aga jäägu nad pealegi helkjaid vasevarjundeid omandama.


Seegi suvi saab mööda. Muutub mälestuseks.
Läheb ära.
Tasapisi, nagu ei tahaks minna.
Läheme meiegi - poolsaarelt linna. Hoopis teise kanti.
Kusagil võib ju rohi rohelisem olla ja varblased suuremad.
Mis siis.


Minu fotod, 28. aug 2013.

7.9.13

"Päikeselisel tänavapoolel"


Hoogne romaan, realistlik ja unelev ühekorraga. Kirkad värvid, idamaa hõrkus, pead segi ajavad lõhnad, mahlakad maitsed. Avar tegevusväli kujutlusele. Kasuks tuleb, kui ollakse kunagi Taškendis käinud. Siis lööb selle mitmepalgelise linna koos kõige eriskummalisemate tegelastega kohemaid silme ette. Aga kui Taškendi melu on nägemata, siis loob lugeja loetu põhjal oma kujutlustelinna, kus tõepärane seguneb uskumatuga, kus elavad kirglikud inimesed, kus võib juhtuda kõike... nagu kirjul idamaa turul.

See on Dina Rubina lapsepõlve ja nooruse linn. Aga ta on selle linna ning oma raamatu ("На солнечной стороне улицы", 2006) tegelaste vastu halastamatu. Neil ei lähe midagi kergesti. Vastupidi, ainult läbi raskuste jõutakse tähtede juurde. Ja tähed on igaühele erinevad: meisterlik vargus või meisterlik kunst, tohutu armastus või kõike tumestav vihkamine. Tunnete raamat, põlemine, rõõm, kurbus... Ootamatud seosed, kõik tunnevad kõiki, aga on ikkagi oma sügavamas olemuses üksi.

Kõige rohkem paelusidki mind selles raamatus Rubina arutelud, et aeg on nagu lai ookean, millest igaüks peab üle ujuma üksinda - "этим океаном времени, который каждый должен переплывать в одиночку…", et kõik selles ajas haihtub, kaob kunagi, olgu need siis kõige lähedasemad inimesed meie ümber või need, kellega oleme ainult hetkeks kohtunud, pilgu vahetanud - kõik kaob ja kõike ning kõiki meenutada püüdes tunneb kirjanik end pärliotsijana.

"Päikselisel tänavapoolel“ on ilmunud ka eesti keeles (2008), kuid mind veetleb Rubina puhul alati võimalus lugeda tema imeliselt nauditavat venekeelset originaali. Mõned tsitaadid ikka noist ajaga seotud mõtetest:

"Страшная досада и обида, вполне эгоистическая, поражает меня, когда вдруг узнаю, что умер кто-то, кого я знала, кто имел к моей жизни весьма косвенное, случайное, мимолетное отношение. Неважно: этот человек, пусть на мгновение, был частью, хотя б и незначительной частью моей жизни. И вот он умер, его уже нет и никогда не будет. Исчезла вероятность того, что снова когда-нибудь он проскользнет в массовке моей жизни. Как же так! — вопиет все внутри меня, — ах, меня обобрали, отняли без моего ведома мое, — значит, мое имущество, моя жизнь — тает? Кто возместит мне убыток?!"
---
"Я ныряльщик, спасатель… Уходит под воду океана времен мой город, со всеми моими людьми, деревьями, улицами, домами… — так корабль погружается в пучину, со всеми своими пассажирами; и только мне одной дано извлечь из глубины несколько эпизодов минувшей жизни, несколько лиц, несколько сценок, предметов… Увы, мои силы не беспредельны. Я ныряю и ныряю, с каждым разом погружаясь все глубже… Все холоднее и опаснее воды моей памяти, — однако снова и снова я стараюсь достичь самого дна — искатель черного жемчуга… Там, в глубине, над моей головой борются течения, относят меня в сторону потоки… и видимость становится все хуже и хуже…"


Kavatsesin siia panna ka laulu "On The Sunny Side Of The Street", mis läbib romaani leitmotiivina ja mille järgi Dina Rubina on sellele pealkirja pannud, kuid sellest on YouTube'is nii palju variante parimates esitustes (Frank Sinatra, Louis Armstrong, Ella Fitzgerald, Doris Day, Diana Krall, Judy Garland jpt), et raske oli neist üht valida ning soovitan kuulata mitut.

Dina Rubina romaanidest olen selles blogis ka varem kirjutanud:
"Leonardo käekiri"
"Cordoba valge tuvike"
"Petruška sündroom"

2.9.13

Viivud

Vaatasin õhtul välistrepi juures oma igapäevast nukumängu mängivaid naabritüdrukuid. Viimastel päevadel on nad mänginud oma kujutelmi koolist. Jänku-nukk on õpilane, mingi teine nukk õpetaja. Täna saavad neist esimese klassi õpilased. Ja neil pole aimugi, kui oluliselt see nende elu muudab.

Õhtul poole kuue ajal oli akna taga mõneks minutiks vikerkaar. Küll mitte kuigi tugev. Oli vaid juhus, et seda nägin. Hea tunde tegi. Panen siiagi, täienduseks selle blogi vikerkaartele.


Täna hommikul köitsid mind mõneks minutiks pilved. Ränd, nihkumine, halli, kuid päikesesäras pilvemassiivi üleminek. Mõtlesin õhtusele vikerkaarele. Ning veel tuhandele asjale. Ja koolimaja kohale sellele hallile pilveviirule ilmus taas vaevumärgatav vikerkaar. Küll pelgalt viivuks, aga siiski... nagu millegi hea lubadus.

1.9.13

Uskumatu, et see oli nii ammu


Sellel fotol olen ootel ja põnevil.

Selle pildistas onu minu täiesti esimesel koolipäeval. Koduaias põõsa juures natuke enne kooliteele minekut.

Koolivormi tumesinine kleit tundus mulle nii ilus. Must põll, mis selle juurde käis, samuti.

Ja kõige tähtsam asi oli aabits, kuigi lugeda oskasin juba mitu head aastat. Pildile ma seda kaasa ei võtnud, aga alles on see punasekaaneline oluline raamat mul tänini.

Kõik sellest esimesest koolipäevast on imehästi meeles. Olen neist alatiseks mällu jäänud seikadest mõnel pool varemgi kirjutanud, viimati näiteks siin.

Esimene september.  Läbi elu kestnud õppimise algus.

Uskumatu, et see oli nii ammu.

60 aastat tagasi.

1953.

30.8.13

Enne kui sammud välja seada

Ja saangi blogisse panna viimase eakate ajalehele Videvik kirjutatud loo. Rohkem neid enam ei tule, sest leht lõpetas eilse numbriga ilmumise. Saan selle kirjutise blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on juba jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. Siinne tekst on minu algvariant ja erineb ajalehes ilmunust mõne pisiasja võrra. Tuletan meelde ka seda, et kõik need kuus lugu on olnud mõeldud eelkõige neile eakatele lugejatele, kes arvutiga sinasõbrad ei ole, et nad oma arvutihirmust või -tõrkest üle saaksid.


Kes ei oleks sügisvihmas bussi oodates kirunud, kui oodata tuleb kaua või bussipeatuses ei ole sõiduplaani. Aga seda saab kergesti vältida.

Seda, et pikki reise mitmesugustesse maadesse edukalt arvuti abil korraldatakse, endale sobivad peatuspaigad ja sõiduvahendid broneeritakse, piletid ostetakse ja palju muid kaugeks teekonnaks vajalikke toiminguid tehakse, on paljud kuulnud. Aga selle peale, et oma igapäevaste käikude puhul võib sama teha, väga sageli ei tulda.

Kuhu ja kuidas minna
Siinsed näpunäited on seotud Tallinnaga, aga meie e-riigis saab sama teha vist juba peaaegu igas Eestimaa punktis. Sõiduplaanid, piletiostmised. kohtade broneerimised, ettetellimised - kõik need tuhat pisiasja on arvuti kaudu tehtavad ja ei nõua ka kuigi keerulisi eelteadmisi ja oskusi. Siin teen juttu just mõnest üsna lihtsast asjast, aga igal lugejal tasub sellele lisaks nõu küsida oma lastelt ja lastelastelt, kes tehnikavidinatega paremini kursis on ja näiteks kõike teekonnaks vajalikku ka mobiiltelefoni või mõne muu seadme abil oskavad korda ajada.

Ühel ilusal päeval tahate sõita vaatama uut suurt kauplust linna teises otsas. Seal olevat kaubavalik märksa parem kui kodupoes ja rahvas räägib, et tegemist on hea kauplusega. Kõigepealt veenduge interneti abil kaupluse koduleheküljelt selles, et pood ikka avatud on ja sinnaminek asjatu pole.

Kaupluse asukoha leiate Tallinna kaardilt, kuhu kõige kergemini pääseb Tallinna koduleheküljelt (http://www.tallinn.ee/). Kaardil on palju vaatamisvõimalusi: saab vaadata lähimat ühissõidukite peatust  või lihtsalt majanumbri abil täpset paiknemist. Ka saab selgust, missuguse ühissõidukiga, kas otse või ümberistumistega, on sinna kõige parem sõita. Saab planeerida optimaalset teekonda kellaaja järgi: kodust lahkudes siis ja siis kulub lähimasse vajalikku ühissõidukipeatusesse minekuks nii ja nii palju aega, sõiduvahend tuleb siis ja siis, sõiduks kulub nii ja nii palju aega, maha tuleb minna seal ja seal, ümberistumiseks tuleb kõndida teise peatusesse, selleks kulub jälle teatud aeg, sõiduk tuleb, sõiduaega kulub... jne, kuni ollaksegi õnnelikult kohale jõudnud.

Tallinna kaardi rakendused võimaldavad vaadata nii kaardil kui aerofotol, kuhu minek ja missugune maja täpselt on. Samuti saab mõõta teekonna pikkust, näiteks seda, kui kaugele peab jala käima. Lisaks võib appi võtta ka Google'i kaardi tänavavaate (https://maps.google.ee), mis näitab ümbrust sellisena, nagu see inimesele tänaval olles paistab. Nii saab vaadata isegi seda, kus on vajalik uks, kas näiteks kaupluse esiküljel või kuskil kõrval.

Kui olete arvutis olevate kaardi ja sõiduplaanide abil teekonna paika pannud, siis võib vajaliku teabe kaasavõtuks üles kirjutada või, kui arvutikasutajal printer juhtub olema, lausa välja printida. Sama tasub teha ka tagasisõidu kohta.

Mida ilm teeb?
Oletame nüüd, et päev, millele oma käigud sättinud olete, pole kõige ilusam. Võib hakata vihma sadama, jahedamaks pidi minema, sestap ei teagi, kas ikka tasub minna. Luu- ja kondivalu olevat vanema inimese jaoks parim ilmaennustaja, aga seda ei saa alati usaldada. Lehes on ilmateade kirjas, aga ei näita ilma muutumist kuigi täpselt.

See ei ole suur mure, sest isegi kui inimesel pole Kuuse-taadi ilmaennustajaannet ja seapõit ka parasjagu käepärast pole, saab igaüks end arvuti abil aidata.  Ning küllap märkate varsti ise, millist ilmastikulehekülge rohkem usaldada tasub, kas piirduda ühega või luua oma isiklik ilmateade mitme ilmavaatleja poolt internetis pakutava kogusummana.

Hoiatan ainult ette, et selline ilmateate koostamine võib nii lahedaks ajaviiteks kujuneda, et pilvede põnev liikumine arvutiekraanil vaatajat kauemaks köidab.

Oma isikliku ilmaeennustuse koostamiseks olen vaadanud päris paljusid lehekülgi. Nende hulgas on meteoroloogilised radarid (http://www.emhi.ee/?ide=21,1167; sealt võtta siis vastavalt Sürgavere PseudoCAPPI ja Harku PseudoCAPPI), Soome ilmateade (http://ilmatieteenlaitos.fi/sade-ja-pilvialueet; selle lõunaosa annab ülevaate Eesti kohta), Soome radar (http://testbed.fmi.fi/history_browser.php?imgtype=radar&t=5&n=15); meie oma Ilmajaama-lehekülg (http://www.ilmajaam.ee/) ning FORECA ilmaennustused (http://www.foreca.com/Estonia/Tallinn).

Nii sünteesitud ilmaennustus läheb enamasti ka ka täppi. Aga see abistavate lehekülgede loetelu võib igaühel erinev olla vastavalt sellele, mis tundub paremini sobivat.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 29 (1106), 29. aug 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=112522 augustikuu alt ilmumise kuupäeva võttes.

29.8.13

Videvik muutub mälestuseks

See postitus ei ole raamatutest ega menufilmist, vaid alates 1990. aastast ilmunud ajalehest Videvik, mille viimane number ilmus täna.

Miks viimane? Lehes on sellest põhjalikult kirjutatud. Tsiteerin numbritutvustust internetis: "Videvik lõpetab.
Väga pisikeseks jäänud trükiarvu tõttu (tellijaid tuhatkond, üksikmüük veelgi väiksem) pole toimetusel enam võimalik lehe väljaandmist jätkata. Taotlesime taas rahatoetust nii Kultuurkapitalilt kui ka Hasartmängumaksu Nõukogult, kuid paraku tulemusteta."


Tänasel kultuurimaastikul on tavaline, et väljaanded alustavad ja lõpetavad ilmumist, mõned kaovad silmapiirilt päris kiiresti. Aga ajale jalgu jäänud Videvik pole olnud ühepäevaliblikas. Seda sisuliselt ühe mehe - Ants Tamme - entusiasmile tuginevat ajalehte on teinud oma tööle väga pühendunud inimesed, staažikad ajakirjanikud. Liigse meediamürata ja suurema tunnustuseta. Mitmest Eestimaa nurgast. Läbi raskuste. Aga väikesele mahule vaatamata taheti püsida oma valdkonnas kvaliteetlehena.

Nagu kirjutab viimases numbris Imbi Jeletsky: "Rohkem kui kakskümmend kolm aastat on see ajaleht elanud tavaliste pensionäride elu, otsinud koos rahvaga vastuseid valusatele ning keerukatele küsimustele." 

Ja veel: "Kui olnut vaagida, siis ehk oleme olnud liiga tagasihoidlikud ja eneseuhked, me ei ole roninud aknast sisse, kui meid uksest välja on visatud. Me oleme püüdnud hakkama saada, kuigi hinnad aina tõusevad. Me ei ole osanud ega tahtnud kiita neid, keda kiita ei sünni, me oleme tahtnud tõerääkijaks jääda.
Kunagi oli Videviku trükiarv 20 000. Praegu? Näpuotsaga üle tuhande. Jah, me mõistame, et kui inimene seisab valiku ees, kas tellida ajaleht või osta päts leiba ja tohtri määratud arstirohud, siis valikut tegelikult ei ole. Seda enam, et lugemissaalides ning päevakeskustes on lehed lugemiseks saadaval, külas rändab lehenumber käest kätte, nõnda et lugejaid on kordades rohkem kui tellijaid. Aga ilma rahata ei tee ühtki ajalehte." 



Olen tänulik, et aastate jooksul Videvikule mõned lood olen saanud kirjutada. Juba siis, kui ma ise veel eakas polnud. Viimastel aastatel ka. Selles lehes sai end vabalt väljendada ja olulisest rääkida. See ütlemisevabadus korvas ka väga pisku honorari.

Tänavu kavatsesin kirjutada kümme lugu eeskätt neile eakatele, kel arvutiga kuigi palju kokkupuuteid pole ja kes seetõttu ehk ei tea, mida ja kuskohast interneti kaudu kogeda saab ja millest võib kasu olla. Olen püüdnud neile üht-teist selgitada läbi oma kogemuste.

Aga kümmet kokku ei tule. Tänases lehes on kuues lugu - viimane. Nagu tavaks panen selle ka blogisse viiele eelmisele lisaks, siis kui seda sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. Võib-olla juba homme. DIGAR hoiabki nüüd lugejate jaoks alles mälestust Videvikust, paraku küll alles 2004. aasta lehenumbritest alates.

23.8.13

Rikkalike kogemustega kirjutajad

Olen sel aastal blogisse pannud mitu eakate ajalehele Videvik kirjutatud lugu. Seekordse kirjutasin küll juba juuni alguses, aga juulis toimetus puhkas ja augustiks kogunes palju materjali ette, mistõttu minu tekst ilmus alles eilses lehes. Saan selle blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on juba jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. (Siinne tekst erineb ajalehes ilmunust mõne pisiasja võrra.)

Kui maikuine lugu "Lugematu hulk lugemist" oli blogimaailma avaratest lugemisvõimalustest üldse, siis seekord on jutt eakatest blogijatest, kellel rohkesti kogemusi ja elutarkust. Nõnda siis - "Rikkalike kogemustega kirjutajad". Loodan, et Eesti blogijad, kellele oma blogirulli põhjal viitasin, seepeale ei pahanda.



Oma eelmises loos blogide rohkusest ja lugemisvõimalustest lubasin Videviku lugejatele välja pakkuda mõned eakamate blogijate veebipäevikud.

Arvatavasti on läbi aegade olnud maailma vanim blogija austraallanna Olive Riley, kes selle mitteametliku tiitli sai 2008. aastal. Ta oli siis 108-aastane ja blogis oma sõbra Mike'i abil.  Pärast tema surma ruttas maailma meedia tema mantlipärijaks nimetama 98-aastast hispaanlannat Maria Amelia Lopezit, kelle silmanägemine oli kehv ja kes seepärast rääkis oma teksti diktofoni ning noor sugulane Daniel toksis selle blogisse. Neil mõlemal vanadaamil oli lugejaid 60 000 ringis. Kui vanaproua Olive pajatas rohkem oma igapäevastest tegemistest ja elumälestustest, siis Maria Amelia püüdis analüüsida Hispaania elu päevasündmusi ja ajakirjandusväljaannetes kajastatut, muutudes niimoodi kiiresti oma kodumaa tunnustatud arvamusliidriks ja väga popiks avaliku elu tegelaseks.

Temagi läks igavikuradadele. Millegipärast pole maailma ajakirjandus enam mitu aastat kõige vanemat blogijat välja pakkunud. Võib-olla on põhjuseks see, et kõikvõimalikke blogisid on juba nii tohutult palju, et kõige vanemat kirjutajat on nende seast väga raske leida. Pealegi ei blogi kõik blogijad oma nime all, vaid kasutavad mitmesuguseid varjunimesid, mis blogimaailmas igati lubatud on. Seda siiski arvatakse üldiselt, et mehi on vanemate blogijate hulgas vähem kui naisi.

Eakaid blogijaid on maailmas püütud väga mitut moodi ühendada, nende kogemusi summeerida, et seda elutarkust kergem kasutada oleks, ja neile vajalikku toetust ja abi samuti niisugustesse ühendustesse kaasata.

Inglise keeles lugejatele on kindlasti huvitav blogi "Time Goes By" ("Aeg möödub"). See on loodud 2003. aastal ning kuigi selle looja ja omanik Ronni Bennett ise nimetab seda üksnes laiaulatuslikuks blogiks, on tegemist juba terve blogikonnaga eakate jaoks.

"Time Goes By" teemadering sisaldab kõike ühiskonnas toimuvat, mis on seotud eakatega (sotsiaalsed tingimused, tööküsimused, pensioniiga, vanuseline diskrimineerimine ja halvustamine, poliitika, ajakirjandus, tervishoid, perekond, meditsiiniline ja sotsiaalne kindlustatus, armastus ja seks, keskkond, huumor, lein, surmaküsimused, kultuur, tehnoloogia jm).

See pikk loetelu pärineb Ronni Bennettilt, kes alustas oma blogiga 2003. a pärast seda, kui oli 7-8 aastat uurinud vananemisega kaasnevaid probleeme. Ta leidis, et vanadus on raske ja et selle kohta on vähestel öelda head. Vanadusse suhtusid negatiivselt nii tavalised meediaväljaanded kui ka erialane ajakirjandus (hariduse ja tervise teemadel kirjutajad, raamatud, valitsus, advokaadid jpt). "Keeldudes uskumast, et mu tulevik on nii kurb ja kahvatu, otsustasin koos blogijatest mõttekaaslastega näidata, mida tähendab vananemine tegelikult, " kirjutab Ronni Bennett.

Minu jaoks teeb "Time Goes By" eriti huvitavaks selles sisalduv pikk loend eakate blogidest. Seda uuendatakse pidevalt ning selle loo kirjutamise ajal väljas olev 2013. aasta variant sisaldab sadu 50+ vanuses inimeste blogisid, tuhandeid mõtteid ja kirjeldusi nende elust. See on väga laiaulatuslik ja mitmekesine lugemisvara.

Kui mujal on 50+ blogijad uhked oma elukogemuste ja aastate lisandudes ka pika ea üle, siis Eestis, olen täheldanud, on nad pigem tagasihoidlikud. Küllap pelgavad, et neisse ei suhtuta hästi, või on mittemõistmist saanud tunda muudes eluvaldkondades.

"Time Goes By" taolist veebikohta meil pole, vähemasti ei tea ma seda, kuigi kauaaegse mitmesuguste blogilistide jälgijana peaksin olema selle leidnud, kui see olemas on. Blogipuust neid siiski leiab. Tihti peavad nad oma blogis perekonnakroonikat, meenutavad olnut, aga räägivad ka igapäevaelust ja harrastustest.

Mõned eestikeelsed blogid 50+ kirjutajatelt, kelle loomingut ise loen, panen soovituseks siiagi. Olgu see nimistu siis omamoodi blogirull (blogroll, mille võib leida paljude blogide küljeveerust ja mis sisaldab loetelu ühe või teise blogija sagedasematest lugemiseelistustest). Kasutan siinkohal nende blogijanimesid.

Sjgelle blogi kannab pealkirja "Minu elu pisiasjad" ja paistab silma ilusa eesti keelega ning kirjutaja mõtte väljendustäpsusega.

Emmeliina armastab mitmesuguseid teekondi mööda Eestimaad nii ajas kui ruumis, kirjutab neist väga ladusalt ja pildirohkelt oma "Emmeliina blogis", mida ta ise tutvustab sõnadega: "Naine metsast linna äärest".

Tegelinski oskab oma mõtteid väljendada üsna napisõnaliselt, aga ajaloolises mõttes väga laiahaardeliselt, väljendades suurepäraselt üksikut üldise kaudu ja üldist üksiku kaudu. Tema blogi  on "Tegelinski oma kummut". 

Lummike, kes lapsepõlves Siberi karmid talved üle on elanud, paistab silma oma lustakuse ja elurõõmuga, mis väljendub juba tema blogi nimeski - "Loodus kajastub mu hinges".

Lisaks prouadele ka üks härra, kes on veendunud, et mõistmiseks vajame mälu, ning seda veendumust oma blogis väljendab nii ajalooga seonduvaid teemasid käsitledes, mitmesuguseid vanu põnevaid inimesi ja asju tutvustades, kui ka osavõtlikult ja põhjendatult inimeste eluteede üle mõtiskledes. Nii tema blogijanimi kui ka blogi pealkiri on "Hundi ulg", mida ta ise selgitab: "Vabatahtlik pagendus. Kui hunt ulub, arvame, et see tähendab igatsust. Ei, see tähendab vabadust."

Enda mitmest blogist viitan siinkohal kõige uuemale, milles on mu meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest nüüd, palju aastaid hiljem. Blogi nimi on "Tütarlaps linnast" (ühe pärast sõda ilmunud lasteraamatu järgi). Võib-olla tuleb mõni raamat, millest selles blogis kirjutan, Videviku lugejatele nende lapsepõlvest tuttavana meelde.

Ja veel ühest blogist, mille kirjutaja vanusest ei tea ma midagi, aga blogi ise võib oma rohkete vanade fotode tõttu 50+ inimestele huvitav olla. "Jalutuskäik ajas" pidaja ütleb enda tutvustuseks: " Perekonnaalbumites on nii palju huvitavaid fotosid, mida vaadatakse haruharva ja kitsas ringkonnas. Alustasin enda pere albumitest, praegu vaatan läbi sõprade omi ja loodan ka kõigi teie kaasabile."

Kui siin pakututest endale lugemist leiate, siis on edasi ehk juba lihtsam blogimaailmas orienteeruda ja võib-olla tuleb ka tahtmine ise blogi pidama hakata.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 28 (1105), 22. aug 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=112522 augustikuu alt ilmumise kuupäeva võttes. 
Pilt ajalehest.

20.8.13

Männijuurikal

Istun mäel männijuurikal.
"Istub metsas, kännu otsas".
Päike läheb. Õhtupilved tulevad.
Jaheneb.
Pilgu ees laiub minu linn.
Teises linnas lauldakse isamaalisi laule.
Pärast näen videost Volki.
Oo ajad, oo kombed -
vürst laulab vaese külahullu laulu
nii, et hinge läheb.
Kuulake!
Mis maa see on...
Ei, see ei ole luuletus, kuigi
mõni õhtu on siinkandis nagu poeem.

17.8.13

Männiku - kaks päeva...


Männiku on see kant Tallinnast, kus olen väga harva käinud. Seepärast osutus karjääride ümbrus ilusamaks, kui oskasin arvata. Omaaegne tööstus- ja militaarala kuulsus hakkab haihtuma, kalamehed on siin oma paradiisi leidmas.

Pildid ei pretendeeri loodusfoto tiitlile - on vaid meenutus kahe päeva uitamistest Männiku mail. Väikestest avastustest kodulinna piiril. Hetkedest, mil päike soojendas põski ja tuul iseennast taga ajas. Ei muud...







Fotod: 29. juuli ja 15. aug 2013.
Related Posts with Thumbnails