Tegelikkuses neid enam pole, juba ammu võeti maha. Aga minus, mu mälestustes on ikka veel alles see pikk ilus rida tara ääres. Oma tagasihoidlikkuses imekaunid vahtraõied kevadel, lendukippuvad pikkninad suvel, lehekuld sügisel, lehekuhjad puude all, lehekrabin, kui neis kuhjades mängid. Ja siis see üks puu, mõnusa kumerusega otse aiavärava kõrval. Sel mõhnpadjal oli väikesel tüdrukul hea istuda, jalad said tarale toetatud ja niimoodi tänava kohal kõrgudes maailma vaadatud ja nähtud, kes kõik käivad.
Kuidas nad ometi raatsisid selle mulle nii tähtsa puu maha võtta? Need kõik imelised puud, mis mu hingesilmades ikka veel alles on...
Puudes on midagi nõiduslikku. Iga metsapuugi näib rohkemat teadvat kui inimene.
Ja veel: kui inimene on kõver, siis on see haigus või veidrus. Hinge keerdkäikudega inimest arvatakse hingekõver, omadega segi olevat. Kui puu on kõver, siis on ta huvitav, nõiduslik, köitev, muinasjutuline... mida kõike veel. Ja ongi...
Sellel sügisel on puud iseäranisti ilusad, kirevad ja kirjud. Põõsad ka. Õues võib igaüks selles veenduda, aga vaatamiseks panen siia hoopiski viite väga põneva fotograafi Steve Mc Curry pildiblogile, kus seekord on teemaks PUUD ja PÜHAKOJAD. Vägevad pildid on, peaaegu sama vägevad ja nõiduslikud kui puud ise. Ja üks luulekatke ka osundatud blogist:
Trees are Sentinels
Guarding, Nurturing, Protecting
Bastions of Dignity
Breathing life
Providing shelter
Asking for nothing
Sacrificing everything
/- K. Earle/
Minu foto, 3. okt 2013.
Vahtrad on sel aastal võrratud. Lehtedes on nii palju originaalseid värvilahendusi.
ReplyDeleteNojah, eks "vahtral on sünnipäev sügisel ", nagu oli kunagi Hendrik Relve Eestimaa puude raamatu pealkiri, ja sünnipäeval tahab igaüks kõige ilusam ja originaalsem olla :).
ReplyDelete