8.3.13

Facebook on nagu suur turuplats

Sel aastal kirjutan 1-2 korda kuus ajalehes Videvik lugusid eakatele inimestele. Esimesed kirjutised on olnud mõeldud eeskätt neile, kel arvutiga kuigi palju kokkupuuteid pole ja kes seetõttu ehk ei tea, mida ja kuskohast interneti kaudu kogeda saab ja millest võib kasu olla. Püüan neile üht-teist selgitada läbi oma kogemuste.

Mõned neist lugudest panen ka blogisse siis, kui neid sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. (Siinsed tekstid erinevad veidi lehes ilmuvatest, sest tegemist on minu algvariandiga). Seekord siis see lugu:

Facebook on nagu suur turuplats

Praegu, mil ma neid ridu kirjutan, on mul Facebooki-puhkus. Deaktiveerisin oma konto. See tähendab mõneks ajaks vahepausi, mis võib kesta täpselt nii kaua, kui selleks soovi on. Nii et võib-olla olen selle loo ilmumise ajal juba jälle näoraamatus aktiivsena tagasi.

Facebooki võhikud jagunevad laias laastus kaheks. Ühed, kes igasugust võrgustikusuhtlust ägedasti eitavad ja väidavad, et nemad end sellega kunagi ei seo.  Ja teised, kes tahavad kõike ise läbi proovida ning seepärast ehk kunagi Facebooki ka tee leiavad.Neile teistele võivad allolevad mõtted huvi pakkuda.

Vist oli see ajakirjanik Priit Hõbemägi, kes Eestis tõi käibele lause: "Kui sind ei ole Facebookis, siis ei ole sind olemas". Nii hull asi muidugi pole. Aga Facebookil on palju häid külgi ka vanema inimese jaoks. Eriti siis, kui näiteks mingil põhjusel on igapäevase elu suhtlusring kokku kuivanud. Aga ka siis, kui lihtsalt tahad mõnda inimest üles leida, temast rohkem teada saada. Siis ka, kui tahad kaugel viibiva lähedase või sõbraga sidet pidada. Kui tahad ilmaelu-uudiseid teada – niisuguseid, millest ametlik meedia ehk koguni vaikib, aga mis inimestele korda lähevad ja millest sõbrad Facebookis kirjutavad ja mille üle arutlevad.

Mõnikord öeldakse, et Facebook on mõiste "sõprus" ära rikkunud. No kuidas saab mõnel inimesel olla mitu tuhat sõpra või isegi mitusada? Minu meelest on Facebooki "sõber" rohkem "tuttava" tähendusega. Tutvuskond võib suur olla ja sina ise otsustad näoraamatus, kellega sa oma postitusi nn ajajoonel jagad, kellele näitad oma fotosid, kelle jaoks paned üles videosid lemmikmuusikaga või viiteid sulle meeldinud veebilehtedele.

Kui lugeda seda, mida ajakirjanduses Facebooki kohta ja põhjal kirjutatakse, siis võib tunduda, et tegemist on põhiliselt nooremate inimeste jaoks sobiva võrgustikuga. Algselt oligi tegemist tudengite sõpruskonnaga. Aga nüüd olen tähele pannud, et Eestiski on Facebooki järjest rohkem hakanud tulema 60+ inimesi. Ja nemad toovad kaasa oma huvid. Näiteks sain hiljuti teada, et üks ammune sõbranna tegeleb agarasti line-tantsuga ja on ka vastavas näoraamatu grupis, kus omavahel vajalikku teavet jagatakse. Olgu öeldud, et niisugused grupid võivad olla nii kinnised (ainult kitsale osalejaskonnale) kui ka lahtised (näha kõigile Facebookis surfajatele).

Eelnevast oled ehk juba aru saanud, et kui otsustad Facebooki minna, siis tuleb mõnda asja kindlasti arvestada. Näiteks on kohe pärast näoraamatusse registreerumist tarvis paika panna oma nn settingud, millest sõltub sinu konto turvalisus ja privaatsus. Selles pole midagi keerulist, tuleb ainult tähelepanelikult lugeda kasutamiseeskirju  ja vaadata abikeskuse (help) juhtnööre, näiteks korduma kippuvad küsimusi.

Kui sa Facebooki lähed, on sul algul ehk vähe sõpru, aga ühel hetkel avastad, et ka su sõprade sõbrad, kes su nime kas uudistevoos või sõbraotsingus on märganud, tahavad su sõbraks saada. Nüüd on sinu otsustada, kas piirdud ainult vähestega, kes sulle tõesti tuttavad on, või võtad oma suhtlusringkonda ka võõramaid, sõprade sõpru. Sinu  uudistevoog kasvab ja ühel hetkel tekib vajadus seda piirama hakata.

Sa oleksid nagu suurel turuplatsil, kus kõik räägivad kõikidega, igaüks kommenteerib, sinagi saad sõna sekka öelda, keegi reklaamib oma kaupa, keegi kutsub sind vaatama oma huvilehekülgi või kuuluma mõnda gruppi, mille liikmetel on ühised huvid või lihtsalt ühised teemad, mida nad arutada tahavad. See on põnev, aga võib mõnikord ka väsitada. Siis, nagu juba alguses ütlesin, võid sa Facebookis aja maha võtta ning oma konto mõneks ajaks deaktiveerida. Päris ära kustutada võib muidugi ka, aga siis ei saa sa soovi korral tagasi minna.

Seda tuleb ka arvestada, et konto sulgemisel ei pruugi internetist kaduda see teave, mida oled Facebooki kaudu enda kohta andnud. Seda enam tasub võrgustikus olles läbi mõtelda, missugust teavet sa annad, mida postitad, milliseid pilte jagad... Aga see kehtib juba mitte ainult Facebooki, vaid kogu interneti kohta.

Igatahes, kui vanemal inimesel Facebooki vastu huvi on, soovitan proovida. Aga targalt ja tasapisi. Muid suhtlusvõrgustikke on muidugi ka päris palju. LinkedIn näiteks sobib paremini karjäärist huvitunud töölkäijale. Google+ aga tahab Facebookilt suhtlusvõrgustike liidrikohta ära võtta.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 9, 28. veebr 2013, vaadata peaks saama digitaalarhiivist DIGAR http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=116182
Pilt internetist.

3 comments:

  1. Selle loo kontekstis on huvitav lugeda Postimehest kirjutist "Facebook on sära kaotamas"
    http://www.e24.ee/1166230/facebook-on-sara-kaotamas/

    ReplyDelete
  2. Ma mötlesin, et mis sest Fb-st enam...aga eile leidsin huvitava artikli, et Fb on yks esimesi, kes on CISPA poolt http://57un.wordpress.com/2013/03/11/cispa-whos-for-it-and-whos-against-it/)
    .
    Ise olen ammu läbinud nii Orkuti kui ka Fb-i perioodi, hetkel suht.rahul G+-ga, kus erialased huviringid ei seo nii, nagu seda teeks isiklikud suhtlusringid. Ma vist olen siin korra andnud ka lingi oma Fb-kogemusest, mis sarnaneb paroodiale?

    ReplyDelete
  3. Aitäh, TwD, lingi eest.
    Orkutis pole ma kunagi olnud, Google+ konto küll tegin, et vaadata (just selle kirjutisega seoses), mida see endast kujutab, aga pole seda kasutanud. Nii et selle headest või parematest kogemustest ei tea ma veel midagi.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails