01/10/2013

"Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame"


Märkasin eile, et üks päris põnev raamat, mida hiljuti lugesin, on praegu raamatukauplustes tasuta e-raamatuna saadaval. Ja lausa pean seda meeldivat üllatust oma blogi lugejatega jagama, sest paberraamatuna on eesti keeles alles paar kuud tagasi ilmunud  Stephen Groszi "Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame" üsna kallis.

See teos peaks eriti huvitama neid, keda paeluvad psühholoogia ja psühhoanalüüs, aga ka neid, kes tahavad ja kardavad muutuda. 

Stephen Grosz on sündinud USA-s ning õppinud Berkeley ja Oxfordi ülikoolis. Praegu töötab ta Psühhoanalüüsi Instituudis ja Londoni ülikooli Psühhoanalüüsi osakonnas. Tema kirjutisi on ilmunud Financial Timesi nädalavahetuse väljaandes ja mujal. Üle 25 aasta oma ametit pidanud psühhoterapeudina on ta võtnud oma raamatu aineseks kohtumised täiskasvanud patsientidega, "kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi..."

Grosz on suutnud oma patsientidelt kuuldud elumured kirja panna nii, et sellest paljudele lugejatele kasu on. Tema kirjeldatud inimesed on nagu me kõik, juhtumid võivad aset leida kõikide elus - seetõttu on raamatut huvitav lugeda. Kuigi "The Examined Life" ilmus alles selle aasta jaanuaris, on teos juba päris populaarne, tõlgitud 15 keelde ja New York Times'is hinnatud lugemisvaraks, mida võib pidada kombinatsiooniks Anton Tšehhovi ja Oliver Sacksi ülestähendustest.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Krista Kallis ja kirjastanud Tänapäev. Paar tsitaati:

"Kogemused on mulle õpetanud, et lapsepõlv jätab meisse sellised lood – lood, mille kuuldavale toomiseks me pole leidnud viisi, sest keegi ei aidanud meil sõnu leida. Kui me ei suuda leida moodust, kuidas oma lugu rääkida, siis räägib lugu meid – me näeme nendest lugudest und, meil tekivad sümptomid, leiame end tegutsemas viisidel, mida me ei mõista."

"Oma laste imetlemine võib ajutiselt tõsta meie enesehinnangut, kuna saadame sellega meid ümbritsevatele inimestele signaali sellest, millised imelised vanemad me oleme ja millised imetoredad lapsed meil on, ent lapse enesetunnetusele pole sellest eriti kasu."

"Paljud psühhoanalüütikud arvavad, et armastuseihalus on regressiooni vorm, et igatsedes suurt lähedust oleme nagu väikelapsed, kes igatsevad ema embust. Seetõttu oleme kõige suuremas ohus siis, kui võitleme kaotuse või meeleheitega või kui oleme üksildased ja teistest eraldatud – pole sugugi ebaharilik armuda näiteks ülikoolis esimesel semestril."

No comments:

Post a Comment