29.8.13

Videvik muutub mälestuseks

See postitus ei ole raamatutest ega menufilmist, vaid alates 1990. aastast ilmunud ajalehest Videvik, mille viimane number ilmus täna.

Miks viimane? Lehes on sellest põhjalikult kirjutatud. Tsiteerin numbritutvustust internetis: "Videvik lõpetab.
Väga pisikeseks jäänud trükiarvu tõttu (tellijaid tuhatkond, üksikmüük veelgi väiksem) pole toimetusel enam võimalik lehe väljaandmist jätkata. Taotlesime taas rahatoetust nii Kultuurkapitalilt kui ka Hasartmängumaksu Nõukogult, kuid paraku tulemusteta."


Tänasel kultuurimaastikul on tavaline, et väljaanded alustavad ja lõpetavad ilmumist, mõned kaovad silmapiirilt päris kiiresti. Aga ajale jalgu jäänud Videvik pole olnud ühepäevaliblikas. Seda sisuliselt ühe mehe - Ants Tamme - entusiasmile tuginevat ajalehte on teinud oma tööle väga pühendunud inimesed, staažikad ajakirjanikud. Liigse meediamürata ja suurema tunnustuseta. Mitmest Eestimaa nurgast. Läbi raskuste. Aga väikesele mahule vaatamata taheti püsida oma valdkonnas kvaliteetlehena.

Nagu kirjutab viimases numbris Imbi Jeletsky: "Rohkem kui kakskümmend kolm aastat on see ajaleht elanud tavaliste pensionäride elu, otsinud koos rahvaga vastuseid valusatele ning keerukatele küsimustele." 

Ja veel: "Kui olnut vaagida, siis ehk oleme olnud liiga tagasihoidlikud ja eneseuhked, me ei ole roninud aknast sisse, kui meid uksest välja on visatud. Me oleme püüdnud hakkama saada, kuigi hinnad aina tõusevad. Me ei ole osanud ega tahtnud kiita neid, keda kiita ei sünni, me oleme tahtnud tõerääkijaks jääda.
Kunagi oli Videviku trükiarv 20 000. Praegu? Näpuotsaga üle tuhande. Jah, me mõistame, et kui inimene seisab valiku ees, kas tellida ajaleht või osta päts leiba ja tohtri määratud arstirohud, siis valikut tegelikult ei ole. Seda enam, et lugemissaalides ning päevakeskustes on lehed lugemiseks saadaval, külas rändab lehenumber käest kätte, nõnda et lugejaid on kordades rohkem kui tellijaid. Aga ilma rahata ei tee ühtki ajalehte." 



Olen tänulik, et aastate jooksul Videvikule mõned lood olen saanud kirjutada. Juba siis, kui ma ise veel eakas polnud. Viimastel aastatel ka. Selles lehes sai end vabalt väljendada ja olulisest rääkida. See ütlemisevabadus korvas ka väga pisku honorari.

Tänavu kavatsesin kirjutada kümme lugu eeskätt neile eakatele, kel arvutiga kuigi palju kokkupuuteid pole ja kes seetõttu ehk ei tea, mida ja kuskohast interneti kaudu kogeda saab ja millest võib kasu olla. Olen püüdnud neile üht-teist selgitada läbi oma kogemuste.

Aga kümmet kokku ei tule. Tänases lehes on kuues lugu - viimane. Nagu tavaks panen selle ka blogisse viiele eelmisele lisaks, siis kui seda sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. Võib-olla juba homme. DIGAR hoiabki nüüd lugejate jaoks alles mälestust Videvikust, paraku küll alles 2004. aasta lehenumbritest alates.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails