"Vanad meistrid"

Ehkki raamatute puhul saab igast lugemiselamusest eraldi rääkida, lisavad seosed, mis järjestikku loetud raamatute vahel toimivad, loetule värve juurde ja täiendavad üksteist. Sestap alustangi Bernhardi raamatust kirjutamist hoopiski Kaplinski teost meenutades.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi" (2007) sai mul läbi jõuluaja algul ja ma olin rõõmus, et seda varem ei olnud lugenud. Aga varem ei lugenud ma seda sellepärast, et mitmed kriitikute arvamused üsna varsti pärast teose ilmumist, küll eranditult kiitvad, olid mulle jätnud mulje, et too teos mind ei huvita. Mulje osutus valeks ja jõuluaja meditatiivsusega sobis "Seesama jõgi" üsna hästi eriti oma maailma-, usu- ja kirjanduslooliste arutluste poolest. Vähem kui meie rahvuslusega seostuvat (millest enamik kriitikuid vaimustunud oli) leidsin ma sellest suure Elujõe kujundiga haakuvat, ühtaegu nii kreeka- kui indiapärast käsitlust, mille taustal, ausõna, polnud üldse tähtis, kas Õpetaja oli Uku Masing ja kas vana meister Masing tõepoolest vaimuliku noore tütrega semmis või mitte. Oli õpihimulise noormehe kujunemislugu, vaimu ja keha vahekorra tasakaalustumise lugu, mis mulle lõppkokkuvõttes siiski mitte kirgast lugemiselamust ei pakkunud, vaid jättis mingi raskepärase masendustunde.

Austria kirjaniku Thomas Bernhardi "Vanad meistrid" (1985; e. k 2013) võiks samuti kanda pealkirja "Seesama jõgi", kui jõena mõista kirjutamisstiili ja -rütmi, milles kogu teos kulgeb ilma taandridadeta, joostes sujuvalt ja aeglaselt nagu vanainimese mõttejõgi ühe teema juurest teise juurde, mõnel käänukohal justkui tagasi pöördudes, laienedes ja kitsenedes. Mulle ei meeldi lõikudeta tekstid, näiteks blogides ei loe ma neid kuigi meelsasti, aga Bernhardi (1931-1989) raamat pakkus ses mõttes üllatuse: mida edasi, seda parem oli sellega seostuda, sellesse teksti süveneda. Ja kui palju mitmesuguseid tuumakaid mõttekäike! Ja kuigi Bernhardi nurgeline ja terav kriitikameel võiks justkui Kaplinski kirjapandust märksa rohkem masendust põhjustada, ei teinud see seda ometigi, vaid andis ainestikku ja kiusatust kunagise Austria oleku kõrvutamiseks tänapäeva Eestiga, mõneti meelevaldseks tõlgenduseks, mis ometi nii haaravana tundus. Bernhardi komöödia, milles ta võtab kokku kolme eaka peategelase ellusuhtumise ja erinevad pilgud asjade olemusele, on ilmselt põnev lugemine veel paljudeks aastakümneteks, sest maailm vajabki niisugust puhastavat teravust.

Tintoretto "Valge habemega mees" (1545) on maal Kunstiajaloo Muuseumis Viinis, mille juures Bernhardi "Vanade meistrite" peategelane Reger oma elust suure osa veedab ja mis omamoodi sõlmpunktina ja pidevalt kohalviibiva vaikiva tegelasena võtab kokku kogu selle raamatu tegevuse ja mõttekäigud.

Mõned tsitaadid "Vanadest meistritest":

"Alles siis, kui meil on õnne teha tervik, midagi valmit, koguni täiuslikku fragmendiks, ja kui me hakkame seda lugema, tunneme sellest suurt, teatud asjaoludel suurimat lõbu. Tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada, ütles ta, ainult seal,kus me näeme fragmenti, on ta meile talutav. Tervik ja täiuslik on meile talumatu, ütles ta."
- - -
"Riigilapsed tulevad ilmale riigikõhust ja lähevad riigikooli, kus nad saavad õpetust riigiõpetajatelt. Riik sünnitab oma lapsi riiki, see on tõde, riik sünnitab oma riigilapsi riiki ega lase neid enam välja. Kuhu me ka ei vaataks, näeme ainult riigilapsi, riigiõpilasi, riigitöölisi, riigiametnikke, riigivanureid, riigisurnuid, see on tõde. Riik teeb ja võimaldab ainult riigiinimesi, see on tõde."
- - -
"Inimesed kaevavad oma esivanemaid välja ning tuhnivad ja tuhnivad oma esivanematehunnikus, kuni on kõik läbi tuhninud ja siis alles õige rahulolematud ning seeläbi kahekordselt puuga pähe saanud ja meeleheitel, ütles ta."
- - -
"Me valitseme ainult seda, mille leiame lõpuks naeruväärse olevat, me jõuame edasi ainult siis, kui leiame maailma ja elu selles naeruväärse olevat, pole muud ega paremat meetodit, ütles ta. Imetlemise seisundis ei pea me kaua vastu ja saame otsa, kui ei katkesta seda õigel ajal, ütles ta."
- - -
"Ontlikkus ja kitš on ju kaks peamist omadust niinimetatud tsiviliseeritud inimesel, kes on aastasadade ja aastatuhandete vältel üheksainsaks inimgroteskiks stiliseeritud, ütles ta. Kõik inimlik on kitšilik, ütles ta, selles pole kahtlustki."
- - -
"Muidugi näevad või tajuvad inimesed, kuidas see riik ennast iga päev madalamaks ja alatumaks muudab, aga nad ei tee midagi selle vastu. Poliitikud on mõrtsukad, koguni massimõrvarid igal maal ja igas riigis, ütles Reger, juba aastasadu mõrvavad poliitikud maid ja riike ning keegi ei takista neid."
- - -
"Kõigepealt ajab muusikatööstus inimeste kuulmekäigud hukka ja siis loogilise tagajärjena inimesed ise, see on tõde, ütles Reger."
- - -
"Aastakümnete jooksul muidugi harjume ühe inimesega ja armastame teda aastakümneid ja armastame teda lõpuks rohkem kui kõike muud ja aheldame end tema külge, ja kui me ta kaotame, on tõesti selline tunne, nagu oleksime kõik kaotanud."
- - -
"Me täidame oma vaimuseifi nende suurvaimudega ja vanade meistritega, ja elu otsustaval silmapilgul sirutame käe nende poole; aga kui me selle vaimuseifi lahti teeme, on see tühi, see on tõde, me seisame selle tühja vaimuseifi ees ja näeme, et oleme üksi ja tõesti täiesti vaesed, ütles Reger."
- - -
"Mida kõike me ei mõtle ja mida kõike ei räägi, arvates, et oleme pädevad, pole me seda ometi mitte, see on komöödia, ja kui me küsime, kuidas peab see edasi minema, siis on see tragöödia, mu armas..."

Ja väga hea tõlke teinud Mati Sirkel lõpetab oma järelsõna autori kohta nii:
""Millise pilguga näen ma ennast? Selle peale võin ainult öelda, et nagu narri. Ma tean, et ma pole pärit mingist muinasjutust ega lähe ka ühtegi muinasjuttu sisse."  Seda ütles Thomas Bernhard, kes praegusel kanoniseeritudki kujul paneb vaimud piike murdma ja polariseerib neid, aga ei jäta ükskõikseks."