17.2.12

"Córdoba valge tuvike"


Kas saame olla kindlad, et see, kuidas me elus toimime, tuleneb meist endist? Võib-olla mõjuvad meile peale võimalike Saatuse kombinatsioonide ja keskkonnamõjude ka meie esivanemate kunagised teod, tunded, elamused ja teekonnad. Võib-olla kõnnime me kusagil, seda isegi aimamata, oma vaaremade ja vaarisade jalajälgedes selle sõna kõige otsesemas mõttes, peatudes seal, kus nemad on peatunud, ja minnes üle tee seal, kus nemad on teed ületanud.

Võib-olla on meil nende kombed, tavad ja harjumused, millest me mdagi ei tea. Võib-olla väljenduvad isegi näiteks selles, kuidas me naeratame, kulmu kortsutame või huulde hammustame, kuidas tõmbame käega üle juuste või muud meile omast liigutust teeme, nende kunagised iseloomud ja harjumused. Võib-olla oleme me mõnes meile tundmatus kohas jäänud ainiti vaatama mõnda asja, mida kunagi sealsamas on imetlenud või kummaliseks või huvipakkuvaks pidanud keegi meie eelkäijatest. Võib-olla sarnaneme me nendega välimuse poolest, ilma et seda ise teaksime.

Koos "Leonardo käekirjaga", millest kirjutasin siin, ja "Petruška sündroomiga", mille lugemist just alustasin, moodustab Dina Rubina raamat "Córdoba valge tuvike" ("Белая голубка Кордовы", 2009) triloogia kummalistest ja kohati üleloomulike võimetega inimestest ning põnevatest tüüpidest, kellega nad eluteel kohtunud on või kes neile kaugetest aegadest mõjuvad läbi perelugude, unenägude ja juhuslike või ettenähtud kokkusattumuste.

Oma raamatu saatelauseks on Dina Rubina valinud prantsuse kirjaniku Léon Bloy' tsitaadi: "Maa peal pole ühtki inimolendit, kes oleks võimeline ütlema, kes ta on. Keegi ei tea, milleks ta maailma tuli, mida tähendavad tema teod, tunded ja mõtted ning mis on tema tõeline nimi, tema igavene nimi Valguse nimekirjas..."

Kuskohast on "Córdoba valge tuvikese" peategelase Zahhar Kordovini mõtesse ja kunstnikukäekirja tulnud too teda vastupandamatult kummitav valge tuvike? Kas blokaadiaegsest Leningradist, värvikate tüüpidega Vinnitsast, romantiliselt soojast Itaaliast või kirglikust Hispaaniast, mida Dina Rubina oma romaanis nii hästi kirjeldab, et ühtviisi tulevad silme ette nii paigad kui ka inimesed - see isevärki ja laiaulatuslik tüüpide skaala sibist professorini ja piraadist kuni õrnade tütarlasteni.

On tundeid kõikvõimalikes ilmingutes, on lootust ja lootusetust. On romantilist armastuslugu (koguni mitu) ja teravat detektiivipilku. On palju põikeid kunstiajalukku ja restaureerimissaladustesse, on kunstikogujate ja -võltsijate kaksikelu. On pinget kuni lõpuni.

Ma ei hakka siin tegema karuteenet "Córdoba valge tuvikese" võimalikule lugejale ega jutusta põneva raamatu tegevustikku ümber. Aga lugeda soovitan küll.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails